Aga mis siis ikkagi rohkem müra teeb kas katikuklõps või peeglikolks?

tegelikult mitte aga lihtsalt kasutades üks kord oma aparaadil peeglieellukustust tegi katik väga vaikset häält, seega tegin järelduse et ei saa rääkida kõvast katikuklõpsust vaid pigem peegliklõpsust.
Aga jagh ega tegelikult vahet pole jah.

Ma kasutan ka jopetrikki, kuid see töötab tõesti ainult passides kui kaamera on kindlalt statiivil ja saab rahulikult ümbrust piiluda ning siis õigel ajal käsi kaamera külge panna. Ringi liikudes kandes kaamerat statiivil töötaks see ka, kuid ma kujuatn ette, et siis võtaks päästikuni jõudmine liiga palju aega ning selleks ajaks oleks hetk möödas. Seega hiilides see variant minu arust ei sobi. Tuleb jah panustada ühele võttele.

Mõelge meie eelkäijate peale, kes pidid Zenidiga pilti tegema. Seda kolksu ei vaigista küll miski. Siis pidid ikka alati ühele pildile panustama. 500mm või 600mm aitaks ka, kuid viimast vist jällegi eriti ringi jalutamiseks ei kasuta.

Olen mõelnud, et miks digipeeglitel on üldse vaja mehaanilist katikut? Miks mitte lülitada sensorit elektrooniliselt sisse ja välja, nagu digiseebid? Kas tõesti vajab sensor teatud aega pimedust või on katik lihtsalt selleks, et filmipeeglitelt üleminejatel oleks kodusem tunne?

Nojah peeglist on raske lahti saada (kuigi 20D-st on isegi tehtud üks astronoomidele mõeldud, ilma peeglita, live preview'ga versioon), aga milleks katik?

Selge, siis on sensoril ikka pimedas oleku vajadus. Liigse voolutarbe kõrvaldaks ju sensori elektrooniline sisse-välja lülitamine ka edukalt.

Tegelikult teeb pildistamisel kolksu ikkagi peegel, mitte katik. Katik teeb vaevukuuldava klõpsu. Peeglikolksuga on selline lugu, et mida rohkem kaadreid sekundis kaamera suudab pildistada, seda kiiremini peab peegel tsükli tegema (üles-alla). Suurem kiirus- rohkem müra. Mul on selline mulje, et tähtis pole ka mitte heli tugevus, vaid ka selle toon. 20D on selline terav plaks, vanal D30 oli selline mahedam heli. Võimalik, et helis on sellist sagedust, mida loomad paremini kuulevad-tajuvad kui meie.
Vaiksed kaamerad on vanad mehhaanilised peegelkaamerad. Mõned neist olid pea hääletud.

Kerest veidi edasi minnes on nt känoni 300 IS-ga fiksil see IS töölehakkamiskolksatus ja töölõpetamiskolksatus paras peavalu, just tuulevaikse ilma puhul. Väiksemate sellide puhul nagu rebs või jänes, a miks mitte ka veel pisemate puhul, kellele on päris külje alla vaja saada ja kes pikalt paigal ei istu, kui midagi kahtlast kuskil paistab/kostub, on see kolks problemaatiline -- täitsa realane oht, et ei jää ühe klõpsu jaoks ka ruumi.

Oma vitsad sain ühe jänesega kätte, looturikastes oludes olen nüüd ISi välja lükanud, kui valgus vähegi lubab -- nt selle pildi (http://foto.dvaa.ee/?pid=355) tegin ilma IS-ta, sest oli ca 50% tõenäosus, et tüüp tuleb heinamaalt teele ja mulle peale.

Ei tea, kas see on känoni 300se f4 fixi esimese põlvkonna ISist tulenev anomaalia, st kas on seda keegi veel täheldanud või on järsku mu obje sellise lisafeatuuriga?

Minu fiksil oli sama probleem. Ühe sõbramehe omal samuti. Seega ei usu, et see on ainult sinu mure, pigem ikka just 300 F4 spetsiifika. See oli tõesti paras peavalu. Hea, et seda enam pole