Eesti oma varje ju nii noor, ei ole mõtet kohe hakata Soome varjete ja sealsete pildistamisvõimalustega seda võrdlema. Kommertsvarjete probleemiks on ja jääb taust, mis nii kiirelt kui fotomeeste soovid, kindlasti kohe ei muutu. Tunneb ju mitmete Soome karupiltidelgi ühe ja sama koha ära. Aga jah praegu on see vaateväli kohalikus varjes tõesti väga piiratud ja tausta silmaspidades ei olegi võimalik teha teistest erinevat pilti. Aga kui asi areneb, siis küll jõuab.
Vaatamata kõigele minu sügav kummardus neile inimestele, kes üldse selle varje ja vaatlusvõimaluse lõid!

Ma arvan ka, et praegu ei ole õige aeg vaatevälja suurendamiseks. Las mõmmikud harjuvad ära, et seal on nüüd selline koht. Küll talvel jõuab seal muutusi sisse viia ja ideid teostada. Kõige raskem osa, karude kohalemeelitamine on õnnestunud. Las nad nüüd harjuvad lõhnade varieerumisega ja katikuklõpsudega.

No ja kui hundid ka käima hakkaksid, siis oleks see Lassi Rautiaineni varjete kõrval alles teine terves maailmas. Siis peab vist hakkama aegu juba aasta aega ette broneerima.

Ka käidud ja 14h istutud-keerutatud-vääneldud. Ka pildid, mis keskööl sai tehniliselt saada, saadud.
Peale karu nägemise elamuse, mis on muidugi meeldejääv, tahan rääkida aga hoopis varje (foto)tehnilises ehituslikust poolest.
Mõtetest, mis varjessse sisenemisel ühte ebamäärase kõrgusega pukki nähes ja esiseinas olevaid vaatamiseks-pildistamiseks mõeldud auke nähes peas keerlema hakkasid ja välja tulles rahu ei anna.
Fotovarje ülesanne on varjata seal sees olevate kindlate eesmärkide ja toimingutega tegelevaid inimesi väljast loomade poolt vaadatuna. Seda ülesannet see majake ka üldjuhul täidab. Arvan et kui eriti ei lärma, siis pole loomadel otseselt midagi nende pilude taha näha. Mis puutub aga sees olevate inimeste toimingute ergonoomilist külge, siis siin on küll asi professionaalsusest kaugel. Luban kriitikat põhjusel, et oldud Soomes kotkavarjes ja ka Vaalas Soome legendaarse karumehe Eero Kemilä kaarhallis, kus ta selliseid varjed Soome tarbeks kokku  paneb.
Läbimõtlematusest-konsulteerimatusest tingitud möödalaskmised korduvad ka siinpool lahte.
Esiteks, kui mitu inimest peavad kinnises ruumis viibima 14 tundi, siis PEAB olema ka ventilatsioon.
Ka meie varjes ventilatsioon e. õhuvahetus PUUDUB. Tunne on nagu kinnises kaubikus inimsmuudeldamisel.
50mm toru, mis katusest välja upitab, pole ventilatsioon. Auk seinas pole ventilatsioon. Kahe inimese (tihti erutusseisundis) väljahingatava vee kogus on märkimisväärne, hapnikuvajadusest-vahetusest rääkimata. Vähemalt kaks 100-160mm toru 6m kõrgusele puu otsa, siis tekib sundtõmme. Aga las vendispetsid arvutavad vajaliku õhuvahetuse kordade arvu tunnis.
Teiseks, vaatlusaken ja avad peavad olema ühel kõrgusel samas reas. Aken, laskeava, aken, laskeava jne. Aken valmistatakse kahekihilisena, materjaliks akrüülklaas või sarnane, mille soojusmahtuvus-soojusjuhtivus on tavalise klaasi omast kordades väiksem, et ei tekiks kastepunkti kondensvett sissepoole. Kahe kihi vahele niiskuseimejat cilicagel'i või vanaemade kombel jämedat soola, mis seob vahekambri niiskuse. Aknad paigutatakse seinaga-välisvaatega nurga alla, et sissenägemist takistada. Maailmatase olevat Ungaris asuval linnuvarjel, kus terve sein on spetsiaalklaasist, millest saab läbi pildistada. Targalt tehes saab ka vähemaga hakkama.
Kolmandaks, pruss/raudnurklatt liblikpoltidega kuulpeadele, Wimberleydele jms. Statiivijama pole jalgade vahele vaja.
Neljandaks, toolid. Enamus aega ju istuvad fotomehed või lihtsalt vaatlejad ja passivad. Osta romulast mõne väikeauto kaks istet, keevitada vajalikuks kõrguseks natuke alla ja voilaa. Kuna statiive enam jalgade juures ei tolkne, siis jätkub ka ruumi sellistele toolidele.
Seekord tuli aga pool aega trussade väel läbimärjana tilkuda, koogutada ülesse-alla,istudes-põlvitades, pühkida pidevalt klaase ja võidelda pragudest sisseimbuvate kihulastega. Pilt karust jääb ikka pildiks, ei pea ju selle väärtust kasvatama läbi selliste katsumuste.
Arvan et peale esimest ringi Eesti 300-500mm torusid omavate fotomeeste läbilaskmist, kes saaksid sealt pilte kätte, on selle onni potensiaalseteks külastajateks loodushuvilised, kellele karu nägemine on elamus. Kui fotomees veel kannatab pildi nimel piinu, siis sellele klientuurile, kellele jääb mälestus ainult mällu, oleks vaja juba eelnevalt mõelda.
Kui tegijatel veel nõu vaja, aitan hea meelega.

>> seega ainuke võimalus haruldase lõhnatajuga karu ära petta on sulgeda tuulutusava

keegi, kes karude hingeeluga rohkem kursis on, v6iks kommenteerida, et kas asi ikka tõepoolest nii hull on, et nagu tibake inimese lõhna tunda on, nii kohe joostakse. Äkki harjuvad karud sellega ära, et seal kohas on alati veidi inimese lõhna tunda?

Ahjaa, päris öösel kui Lassi juba magas, käis üks karu ikka väga mitu ringi (väga lähedalt) ümber varje, nii et need lõhnad just eemale neid ei peletanud.

Kamtšatka vanasõna ütleb, et telgis maga naisega ja mida pehmema ja rohkema lihaga naine, seda parem. Point selles, et kohalike veendumuste kohaselt armastab karu pehmet naiseliha rohkem. Kas meil varjes pruudiga käinutest pole keegi karude ilmumistiheduse suurenemist täheldanud?
Krt, ega ma nüüd kogemata rehale ei astund...

On siis keegi peale seninähtud paari hea kaadri sealt miskit pilti saanud ka? Pole enam keskit kuulda olnud.. Kas hunti on veel nähtud, või jäi see ainsaks korraks?

Ahjaa tehniline info ka: 40D + 500mm f4, ISO800, 1/400, f/4 ja kripeldama jääb see korjus, mis paistab.