Sa ei ole sisse loginud.
See asi on siin pigem tuule taga ajamine väljal. Kui Sa tõsiselt tahad midagi ette võtta, et kitsedele ajujahti ei korraldataks, siis meisterda omale silt (võimalikult suur, et kõik ikka näeks) ja mine linna peale protestima. Ei taha siin vaenu õhutata ega kedagi provotseerida aga nädal tagasi arvasin ma selle kohta samamoodi nagu siin enamus - et kus need arvud tulund ja miks seda ajujahti nüüd vaja?
Eile sai vesteldud sel teemal ka ühe tuttava jahimehega kes seda asja mulle natuke seletas. Nagu ma aru sain ei ole kitse ajujahi eelnõu veel vastu võetud?! Isegi kui see eelnõu vastu võetakse siis pidavat asi nii olema, et ei hakata kitsi meeletult maha nottima. Kitse ajujahti pidavat hakatama korraldama seal kus selleks vajadus on - kus on tekkinud juba vastavad kahjustused.
Nagu Tema jutust selgus ei ole jahimeheks olemine sugugi kerge - oled pidevalt kahe tule vahel. Ühed on need kes ei taha, et loomi lastaks ning teised on metsa- ja põlluomanikud kes tahavad, et vastavad normid on täidetud. Toon siinkohal sama näite, mis Ta mullegi tõi - Näiteks on lepinguline jahimees ning temaga on kokku lepitud, et ta hoiab teatud alal loomade arvukust (selle ala loomade arvukuse peaks määrama siis selleks pädev asutus mitte maaomanik, minu loogika järgi vähemalt). Kui ta pole aga seda normi suutnud hoida ning omanikule, kellega leping sõlmitud, on tekkinud edaspidine majanduslik kahju on õigus omanikul esitada kahjunõue. Kui keegi aru ei saanud siis ehk selle saidile teemakohane näide minupoolt - Näiteks teen ma kellegiga lepingu pildistada 3 erinevat põtra, 1 metssiga ning 6 kitse. Kui see fotograaf pole kokku lepitud ajaks mulle neid pilte esitanud/ette näidanud on mul õigus esitada kahjunõue.
Saagem aru, et igal inimesel on vaba valik kuidas ta oma aega sisustab - kes käib jahil, kes seenel, kes teeb looduses pilte. Selle asemel, et siin nina krimpsus viriseda tasuks ehk hoopis kott fototehnikaga selga võtta ning neid kitsi pildistama minna, niikauaks kuni neid veel "palju" on. See, et siin kitseka tase meeletult kõrgele aetud on ei tähenda seda, et keegi veel paremat kitsepilti teha ei tohi. Nii, et kasutagem pigem võimalust...
Eemal
>> Küsimus ei ole mitte eesmärgis, vaid tegevuses. Kui
>> kihutada manteel 200-ga, siis pole ei mõju hiljem see,
>> et ütled, et ma sõitsin parajasti rallit ja LE mulle
>> praegu ei kehti.
kysimus on justnimelt tegevuses - jahiseadus k2sitleb jahiga seotud asjaolusid. oma maale soolaku v6i soodakoha rajamine ei pruugi sellega seotud olla. ralli n2ide ei p2de, kunaliikluseeskiri k2sitleb s6itmist, ralli on ka selle alamhulk ..
jahimeestele:
ma ei ole p6him6tteline jahivastane, ega oma 6iguste j22rap2iselt tagaajaja, pigem yritasin siin threadis absoluutsetena esitatud v2iteid ymber lykata.
sorry, kui jedagi solvasin sellega.
Eemal
tommy kirjutas:
>> Küsimus ei ole mitte eesmärgis, vaid tegevuses. Kui
>> kihutada manteel 200-ga, siis pole ei mõju hiljem see,
>> et ütled, et ma sõitsin parajasti rallit ja LE mulle
>> praegu ei kehti.
kysimus on justnimelt tegevuses - jahiseadus k2sitleb jahiga seotud asjaolusid. oma maale soolaku v6i soodakoha rajamine ei pruugi sellega seotud olla. ralli n2ide ei p2de, kunaliikluseeskiri k2sitleb s6itmist, ralli on ka selle alamhulk ..
Üritaks enne nüüd endale selgeks teha, kumbast jutt käib, kas söödaplatside jne tegemisest või jahindusest/fotondusest jne. Ja kumb neist on eesmärk ja kumb tegevus antud kontekstis. Ja siis oponeeriks edasi.
Eemal
Kas suvaline söödak on automaatselt jahindustegevus?
Eemal
Sõna on saanud loodusmehed, jahimehed, maamehed, teadjamehed (kui piirduda maskuliinse sõnaseadega) ja Inimesed. Metsamehed on targu vait ja metskitse arvamus ei huvita kedagi. Nagu alati on kõigil õigus. Väide on subjektiivne ja loodus- ning teadjameeste poolt kahtluse alla seatav.
Ma ei ole veel mõttelõngaga kuhugi jõudnud, kui peaksin hakkama sõnakasutust argumenteerima, et mitte libastuda eesootavasse „suva sasside” kuhilasse. Ütleme nii. Kui maamees, jahimees, metsamees, on kasutatud üldlevinud tähenduses. Siis loodusmees on loodust armastav subjekt, kes ei tunnista oma kuulumist eelpoolloetletute seltskonda. Ärge võtke tõsiselt, see tuli nüüd käigult. Ah jah, teadjamehed. Nemad on siis tegelased, kes asjast ei arva, vaid teavad.
Et kuhu ma jõuda tahan? Tegelikult ei kuhugi eriti. Rohkem tolerantsust. „... ma ei saa aru...” on maailmavaateline argument ja mõttekaaslastele igati arvestatav ning revideerimisele nagunii ei kuulu. Eriti kui peale karata. Nagu ei kuulu ümbermõtestamisele olemise esoteerilise poole seisukohad, millese saab uskuda või mitte.
Metskits ja jahipidamise viisid ning kõige sellega seonduva möödapääsmatus on minu silmis eelkõige eetika küsimus. Kui palju on avalik arvamus ärihuvides nõus tegema järeleandmisi inimeseks olemise põhiväärtustes. Selles suhtes on käesolev kaasus näitena just väga hea. Tekkinud olukorrani jõudmine on toimunud kaasaegsete endi silme all. Homo sapiens saab lihtsa vaevaga kaasa lüüa põhiomadusega... mõtlemisega.
Paljudel jäi talupojatarkus, nöögid põldu ühe korra – nöögib põld sind üheksa korda vastu, metsarüppe sukeldudes, või peenrahaks vahetades, kesapõllule. Enne koolitust ja kaalukate otsuste langetamist oleks sellest ehk abi olnud. Või, arvestati kohe olemasoleva tulejõuga, seda siis suuromaniku tasemel.
See on üks tahk, hinnates ühe kaaluka huvigrupi survetugevust. Teine tahk, nuhtlus metskits. Minu silme läbi, ei ole vahet, palju neid on ja kui palju oleks mõistlik, et neist loojakarja läheb. Võõristav on, et ajujahi ja jahi koertega legaliseerimisega, vähendame oluliselt metskitse võimalust küti kuulist hoiduda. See on jahieetika seisukohast selgelt samm tagasi (nii vähemalt tundub mulle isiklikult). Muudes elu valdkondades, liigume justkui edasi. Taunime surmanuhtlust, perevägivalda, isegi loomade väärkohtlemist. Või ehk oleme lihtsalt silmakirjalikud, tegelikult pühitseb vajadus vahendid. Püüdke siis tolereerida ka minu kohmakat kiillausete kadalippu. Ja muidu juhmakat juttu...
Eemal
Hommikust,
minul, kui harval külalisel siinses foorumis, oli kujunenud arusaam, et korraks juba vaibunud teema ülesvõtmine ei ole hea tava. Nüüd, nähes, et metskitsejutt käib edasi, "ühe mõtte võib-olla lisaksin juurde". Nagu lugupeetud ekspresident tavatses öelda. Ehk isegi paar mõtet.
Ja nimelt. See ajujaht (vähemalt detsembris) on ikka eriloaga neis kohtades, kus on oodata metsakahjustusi. Ja sisuliselt tähendaks see metskitsede eemaleajamist, vahel ka mõne looma laskmist. Metskitse ajujaht ei tähenda mingit klaperjahti vaid nn. koputamist. Vaikset toimetamist metsas, vahel koos väikese koeraga (taksiga), kelle ülesanne on metskitse liikumaajamine. Igasugu lõukoerad (laikad, draathaarid jne.) jäävad keelatuks.Selline toimetamine metskitsejahil on lubatud paljudes maades, kaasa arvatud Saksamaal. Kui nüüd väljenduda küüniliselt ja minetada poliitiline korrektsus, siis...
sõnaga, mina nõustusin sellega vaid metsaomanike rahustamiseks. Ma ei usu, et ajujahist detsembris suurt abi oleks metsakahjustuste vältimisel. Teisalt ei näe ma siin ka vähimatki ohtu asurkonnale. Niipalju sellest.
Metskitsega on lugu niisugune, et kui asustustihedus kasvab üle teatud piiri, võib järgneda (ühe-kahe talve jooksul) populatsiooni kokkuvarisemine. 1976/77 talv oli üks niisugune. Metskitse arv oli kasvanud siis tunduvalt suuremaks praegusest (oletatavast) 150 000-st (Udumartin räägib mingist teisest arvust, mis on ka õige. Aga ta vist pole veel aru saanud "what,s the point" ja ma ütlen talle seda alles siis kui ta hakkab jahimeestesse lugupidavamalt suhtuma). Mis kõige määravam, siis oli suurkiskjate arvukus oluliselt madalam.
praegusest.
Ma suhtun skeptiliselt jahimeeste võimesse vähendada oluliselt metskitsede arvukust ja seega ka metsakahjustusi. Siin on hunt meie sõber, ilves abimees. Praegu ongi võetud seisukoht mitte väljastada kiskjate laskmise lube kahjustuskohtades. No näedsa, leiab nüüd Udumartin ja (kes ta nüüd oligi?). Ah jaa, Millibell, on ta varjunimi. Jätame hundi ja ilvese rahule ja saabub "looduslik tasakaal". Ja mets kasvab. Ja kogu sest õndsusest saaks mõne loodusfotograafi vahendusel kaanepildi "Vahitornile".
Vahitorni värgist lõpetuseks. On üks koht, kus juba enam kui poole sajandi vältel jälgitud seda "looduslikku tasakaalu": pisut enam kui poole Hiiumaa suurusel Ülemjärves asuval saarel. Ajavahemikus 1950-1970 aastate lõpuni toimus paar kena arvukuse tsüklit (nagu õpikus), seejärel surusid hundid põdra arvukuse lootusetult madalale ja 1980-1982 võtsid kätte ja surid massiliselt parvoviirusest nakatatuna. Hundi arv jäi terveks aastakümneks väga madalale tasemele ja nii kasvas põtrade asustustihedus enneolematuks - jõudes ca 50 isendini 1000 ha kohta (võrdluseks - Eestis keskmiselt umbes 5/1000 ha). 1996 karmil talvel suri kolme kuuga 80% põtradest. Mis edasi sai, ma ei tea. Tsiteeritud artikkel edasist ei kajasta. Neile, kel asja vastu huvi, lugegu Peterson, et al. 2003. Temporal and spatial aspects of predator-prey dynamics. - Alces, Vol 2003. 215-232.
See ongi "looduslik tasakaal". Inimene, olles üheks komponendiks selles tasakaalus olevas süsteemis tunneks en mõnevõrra paremini kui need tsüklid oleksid pisut mahedamad. Ja seda on võimalik korraldada.
Eemal
Minagi mõtlesin, et teema on läbi, ilma vastust saamata, kuidas saadi metskitsede arvukuseks nii suured numbrid.
Tiit Randveer- ma tean kuidas käib ajujaht. Leian, et Eestimaa võrdlus mingi Põhja-Ameerika järvel asuva saarega on tõesti lapsik. Saarelised ökosüsteemid on muidugi väga haavatavad.
"Vahitorn"- mis see õieti on? Kas need samad tornikesed metsalagendike servadel ja sihtidel, kus jahimehed vahivad ja endale hundijalaveega sooja püüavad teha.
Loodan, et vaatamata kõigele ei pinguta otsustajad küttimislimiitidega üle ja salaküttide vastu tegutsetakse tõhusamalt.
Head jahti!
Eemal
Lühike vastus:
** metskitse arvukuseks ei saadud mitte suured vaid varasemast adekvaatsemad numbrid
** "Vahitorn" ei ole tornikesed metsalagendike servadel,
** metskitse küttimislimiidiga on väga raske, kui mitte võimatu üle pingutada.
** Eesti võrdlus mingi Põhja Ameerika järvel asuva saarega võib tunduda lapsik vaid väga lapsemeelsele inimesele. Niisuguseidki leidub
Eemal
Ma võtaks siis valgustada inimesi, keda Jehoovatunnistajad või muud rändkaupmehed veel külastanud pole. "Vahitorn" on selline tore ajakiri, mille kaanel inimesed (reeglina nii valge, neeger kui pilusilm) ja loomad (lõvi, jänes, kits ja elevant ja teised) kõik idiootliku naeratuse saatel kõrgemalt poolt saadetud harmoonias üksteisel käest kinni hoiavad ja ilmselt pärast üheskoos rohtu söövad. Ei - siiski mitte - rohi on ka ju elav olend ja seda ei tohi tappa - nad söövad kuivanud heina ja lõvi silitab jänesel pead. Selline ongi ilmselt maailmapilt, mis terendab paljude loodusesõprade silmis, kui nad oma mittereguleerimise juttu räägivad.
Eemal
Pean tunnistama, et teema on hakanud mind üha enam huvitama. Mina kui humanitaarala inimene ei jälgi teemat mitte niivõrd statistilisest vaid psühholoogilisest ning tunnetuslikust ning semiootilisest vaatenurgast, võrreldes märgikäsitlust erinevates loomade kaitset ja küttimist reguleerivates seadustes ja eks ka loomajäljed lumel võib olla mõne jaoks semiootika, mõne jaoks statistika. Niisiis, me võime üht ja sama süsteemi vaadelda erinevatest perspektiividest, võtta tema suhtes erinevaid hoiakuid. Kui jahimeeste foorum on oletatavasti suhteliselt proffikeskne, siis loodusfotograafia on ala, millega tegeleb tohutu hulk erinevate erialade esindajaid, ning juba terminoloogiast järeldub, et kõik mis puudutab loodust, kuulub nende inimeste huvideringi. Kuna fotograafia eeldab aga loomingulisust, siis arvan loodusfotograafid olevat pigem humanitaar- ning loominguliste alade esindajad. Siit ka tunnetuslik vaatenurk teemale.
Looduskaitseseadus reguleerib vabalt looduses elavate LOOMADE kaitset, jahiseadus kirjeldab, kuidas, millal ja millises hulgas võib JAHIULUKEID küttida. Looduskaitseseadus on ühest küljest eriliselt humaanne, sätestades kuidas sallivalt ja hoidvalt loomadesse suhtuda, sätestab aga ka loomade lubatud hukkamise viisid, sealjuures ka religioossel eesmärgil viisil, mis põjustab loomale võimalikult vähe füüsilisi ja VAIMSEID KANNATUSI. (seadus nagu eeldaks, et loomad siiski on võimelised füüsilist ja vaimset valu tundma ja kannatama). Inimkond ei tunne ühte ja ainust loomapsühholoogiat kirjeldavat teaduslikku alust, lõpmatud loomkatsed on viinud erinevatele järeldusele ja üks üldisem on, et loomad tunnevad valu aga nad ei kannata.
Ühe seadusega loome suurepärased tingimused loomade sigimisele, oleme hoolivad ja kaitsvad ja inimlikud (näiteks peatada mäe- ja metsatööd looduses vabalt elavate loomade sigimisperioodiks), teine (jahiseadus) reguleerib, kuidas õnnestunud sigimise tagajärjed likvideerida. Võttes eelduseks, et loomad valu ei kannata, võime ilma igasuguse südametunistuse piinata nad hukata, aga seadus lubab seda teha siiski ainult ilma piinu valmistamata.
Kuigi jahipidamise reeglid on kehtestatud riigiseadusena liikide arvukuse piiramise eesmärgil, on jahipidamise motiivid läbi aegade olnud erinevad. Tsiviliseeritud ühiskond kirjeldab jahipidamist liikide arvukuse piiramisena inimühiskonna ja loodusliku tasakaalu säilitamise huvides. korilaste-jahimeeste ühiskonnas oli jaht üks põhitegevusi, et hinge sees hoida. Ühiskonna kihistumisel saanud priviligeeritud klasside lõbustuseks. Kuninglikud jahid paistavad ka meil taas trendiks saavat. Näiteks, 2003 aastal korraldas Laiuse Kuninglik Jahiseltsing metsseajahi, kus koos Põhjamaade kaitsejõudude juhtidega jahtisid ka Rootsi juhtiva kaitsetööstusettevõtte esindajad. Jaht on ka mäng, (ka poliitika)adrenaliini ja muude erutavate rituaalidega. Siit ka väljend KIRGLIK JAHIMEES. Ma ei usu, et ükski jahimees saaks puhta südamega väita kiretult , keegi peab ju selle töö ära tegema, meil on kvoodiid ja numbrid, peame riigi ees kohustust täitma. Lihunik laseb lihtsalt kiretult loomal vere välja, siin puudub igasugune mängulisus. Siinkohal parafraseerin hr Randveeri ütlust ühest tema artiklist: Jahihooaeg kestab küll kaua, aga PÕNEVAIM on just selle algus, mil on võimalik peibutusjaht. Sõna PÕNEVUS kirjeldab ilmekalt tegevuse iseloomu ja tõestab mängulisust.
Edasi, väike analüüs statistika kohta, kasutatud tsitaate, siin ei ole ühtegi minu mõtet.
------------------------------------------------------------------------------
keskkonnaministeeriumi jahinduse peaspetsialist Kaarel Roht kirjeldab ühes artiklis, kuidas käib loomade hulga arvestamine: sigade arv saadakse söögikohtade järgi kätte, mehed PÜÜAVAD ÄRA ARVATA, palju seal sigu käib. Kitse puhul on täpselt sama. Varem, kui suurtel aladel laiusid orasepõllud, vaadati, kui palju kitsi sinna õhtul välja tuli. Orasepõllud on kevadel kitsede kogunemiskohaks. Põtra, hunti ja ilvest loetakse jälle talvel jälgede järgi. Vähe kasutatakse ajuloendust, see on hirmus töömahukas.
Ametliku loenduse järgi elas metsas 9000 põtra, see ei seganud aga neist igal sügisel 6000 maha lasta, jutustab Roht. Tagasiarvutus (selleks on tarvis teada iga-aastast juurdekasvu ja kütitud loomade arvu - toim.) näitab, et tegelikult elas tol ajal meil vähemasti 18 000 põtra.
Põhjuseid, miks jahimehed NII RÄNGALT EKSINUD, on mitmeid.
Mina küll ei usu, et meil on vaid 40 000 kitse, tõdeb Eesti autoriteeseim jahindusekspert. Roht tunnistab, et keegi pole seni julgenud vea koefitsienti välja öelda. Tema hinnangul on talvituva kitsekarja suurus kindlasti 60 000 - 80 000 looma vahel.
Tiit Randviir on kirjutanud metskitede kohta ning toonud näite: Ma olen kindel, et neid on kaks-kolm korda rohkem, JUMAL TEAB, võib-olla rohkemgi. See aga tähendab, et kogu statistika muutub mõttetuks, sellega pole midagi peale hakata. Poolas ja Norras läbi viidud uurimuste järgi pistab üks ilves aastas nahka umbes 40 metskitse. Kõik meie kitsed peaks olema seega ilvese poolt ära söödud, jahimeestele ei tohiks midagi jääda. Ametliku loenduse järgi elab meil 950 ilvest ja 40 000 metskitse. Tegelikult on meie ühe tavalisema jahilooma arvuga juba pikka aega eksitud. 70ndatel elas meil ametliku loenduse järgi 60 000 kitse, tegeliku arvu saamiseks võib selle julgelt kolmega korrutada.
---------------------------------------------------------------------
Niisiis, ma ei peagi väitma, et statistika on puudulik, loomade loenduse metoodika ei anna adekvaatselt edasi looduses tegelikult toimuvaid protsesse ja numbrid on suures osas oletuslikud ning spekulatiivsed. Lihtne loogika ütleb, et nii see ongi ning absoluutset tõde selles valdkonnas saavutada praeguste metoodikate juures ei olegi võimalik. Mina oma eelnevates sõnavõttudes püüdsingi selgitada, et ma ei ole enda kodukandis enam nii palju kitsi vaadelnud, kui mingil muul aastal. Istutatud noored männid kõik alles ja kasvavad täies hoos. See on minu tõde minu vaatluse tulemusena.
-----------------------------------------------------------------------
Statistika alusel ja teatud huvigruppide ning spetsialistide initsiatiivil on osad liigid saanud fikseerituks looduskaitseseadusesse harulduse liigina või hävimisohus oleva liigina. Tulenevalt looduskaitseseadusest on IGAÜHEL ÕIGUS esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Edasine protsess sõltub juba algataja võimekusest tõestada kaitse alla võtmise vajadus. Siilurile siinkohal minu seisukoht, kõik algabki üksikinimesest, sõltub, kui võimekas, karismaatiline ja töökas inimene on.
Hr. Randveerile niipalju, et mina isiklikult ei esine siin mitte VARJUNIME all, mika on minu pseudonüüm, kunstnikunimi loodusfotograafias. Mõiste varjunimi koosneb kahest tüvest, varjama ja nimi, sellel on teine tähendus, kui kunstnikunimel. Pärisnime ei häbene öelda, Lea Tammik.Tavaline eesti nimi. Muidugi, me kõik ironiseerime selle üle, kui rumalasti keegi end väljendas, kui tobe VARJUNIMI kellegil on, kui suur nina kellelgi on, oletame, et teadmised tulevad vahitornist või astroloogiast (tegelikult teame, et sealt need teadmised ei tule, aga teame ka seda, et kui seda õelda, on see solvav) ja arvame täpselt teadvat, mida keegi mingi lausega tegelikult öelda tahab. Mõni jätab iroonia oma kahe kõrva vahele ja räägib põhilisest, ilmselt mõistab, et mõnitamine ja ironiseerimine ei tõsta kellegi väärtust või ongi ta nii inteligentne, et kontrollib suurepäraselt emotisoone. Aga ega ma isegi pole irooniast puhas.
--------------------------------
Jyrka, Sinu väide on nüüd teine äärmus. Siin foorumis võib küll olla teadmatuid inimesi, aga nii rumal pole keegi, et kaht kätt taevasse suunates ja palveid pobisedes usuks, et järgmisel päeval hunt enam jänest taga ei aja. Julgen väita, et ILMSELT ei ole mitte ühelgi loodusesõbral siin selline maailmapilt, mida sina kirjeldad.
Kahjuks ei ole ka minul piisavalt palju aega, et oma mõtet veel argumenteeritumalt ning põhjalikumalt selgitada, aga ega teilgi pole aega, et neid mõtteid siin põhjalikult lugeda.
------------------------------
Lõpetuseks ei kasuta omi mõtteid, vaid eesti vanasõna (üldiselt on nad suhteliselt vananenud, aga see tundub ikka veel toimivat), mida külvad, seda lõikad. See on nüüd väga üldiselt öeldud.
Eemal
Mika kui sa loeks siis see ei olnud tema väide. Tiit Randveeri jutus oli lause "Ja kogu sest õndsusest saaks mõne loodusfotograafi vahendusel kaanepildi "Vahitornile".". Millest mõni ineimene aru ei saanud ja Jyrka kirjeldas siis milline on üks keskmine vahitorni kaas...
Eemal
Tore, et keegi on viitsinud kogu selle pika arutluse siin ajujahi teema all põhjalikult ja kõikemõistvalt läbi lugeda. Oletusi ja tingivat kõneviisi siin arutlustes igatahes jagub.
Eemal
Mikale niipalju: Kuu või paar tagasi (no ei mäleta täpselt) kogunes meie kodusesse Emajõe Chicagosse suur rahumeelne seltskond, kes pidas oma koosolekut (või konventi, nagu nad ise seda ettevõtmist nimetasid). Võib vist öelda sedagi, et nii suurt hulka inimesi polegi siimail kogunemas nähtud. Oma leebel moel üritasid nad oma rahumeelset sõnumit ka asjassepühendamatuile edastada. Ka minule, kusjuures. Ma ütlesin neile ettevaartamatult, et minu teadmised ei tule "Vahitornist" ja et ma ka eriti ei pea neist teadmistest. Tunnistan, see ei olnud minu poolt ilus niiviisi öelda.
Mis teha. Näib, et minu saatuseks on solvata häid inimesi. Ütle mis sa ütled, ikka see on kellelegi vastukarva. Õnneks ei ole ma sattunud maestro Pauksoniga vestlema.
Eemal
Leidsime vist ühise keele, Tiit, ma ka ei tahaks maestro Pauksoniga vestelda... või tahaks, aga temaga läheb mul eriti raskeks oma olemasolu mõtet tõestada.
Eemal
ja veelkord mikale. Saan aru, et jutt veab teemast eemale, aga olgu siis viimast korda. Mind ehmatas Teie avaldus, et "...kahjuks pole piisavalt aega oma mõtet...veel põhjalikumalt selgitada..." Hoidku jumal selle eest. Soovitaksin omalt poolt - üritage ka väljenduda irooniliselt. Teie mõte saab esitatud kontsentreeritult ja sellega kaasneb ka teatud emotsionaalne laeng. See ei pruugi olla sugugi solvavam kui pika arutelu käigus väljaöeldu. Näiteks, saades teada, et olen piisavalt loll ja oskamata eristada varjunime (tunduvalt õilsamast) kunstnikunimest ja et olen võimeline inimest solvama ka tema nina pikkuse (või ehk ka lühiduse?) pärast võiksin ka solvuda. Aga ma solvuksin meelsamini ja ühtlasi solvajast enam lugu pidades kui see kõik saaks öeldud lühidalt. Ja vaimukamalt. Ka teised mõistaksid, milles "point". Muus osas olen Teiega enam vähem nõus. Tõsi, mitte kõiges.
Eemal
keska, Su arutlus tundus mulle hingelähedane, see selleks, ei ma ei otsi vastuseid, mu jutus ei olnud ühtegi küsimust. ma arutlesin. jube pikalt ja igavalt. ja mulle tundub, et oleks õigem, kui ma Su küsimustele ei vasta, sest siis algab jälle uus pikk arutlus ja mis kõige hullem, mõni viitsib selle veel läbi lugeda lõpuks selgub, et jutul mingit mõtet polegi. See arutelu ei vii meid tõele lähemale. ainult solvame üksteist. kõik.
Eemal
toruonu kirjutas:
Hmm... jahindusseadus käsitleb ikka jahindust... seega kui tegeled fotograafiaga ja rajad söödaku fotograafia eesmärgil, siis pole tegemist jahiseadusega reguleeritava objektiga.
Või siis teed söödaku, soolaku vms. et lastele head eeskuju näidata ja selleks et loomadest hoolid või soovid neid pildistada. ERAMETSAS on ikka metsaomanik otsustaja, kas väike söödak.
Nimetagem söödakuks näiteks, küsid tuttavalt talumehelt vms. vanu kapsa lehti, viljakuivatist viljapuru, kartuli kasvatajalt väljasorteeritud prügikartulit jms. Või näeb jahiseadus ja muud DIREKTIIVID seda püüdeks kodustada mingi metsloom? Ei näe ega taju küll mingeid seadusekääre, et neid ei või kodumetsa viia KUS JAHIMEESTEL ON KEELATUD KÜTTIDA (meil n. enamus ajast on keeld peal kuna me isaga loodusfännid v.a. küsitud erandid). Muide kohalikud jahimhed peavad selliseid metsaomanikke DEBIILIKUTEKS või siis paremal juhul bossideks kes tulevad neile piire seadma, kord sattusin nende kampa ja seal siis põdra maksa praadides ja viina võttes kohe seda nina peale veeretama hakati - see on neile nii valus tõdemus, et keegi keelab NEIIIIIIL jahtida! Suhtumine nagu kunagi et vaadake seltsimees on üldsuse huvidele vastu - teisitimõtleja jms.
Et vaid jahimehed metsa loomadele süüa võivad viia on reaalsuses HÜLGEMÖLA! Ok ma võin kogematta viia SELVERIS hapuks läinud ja USAS geneetiliselt moondatud riisi vms. ja teha sellega osade arvates karuteene. OK! Aga kui ma maaoanikuna valin teadlikult mis mu põldudel (rendil) kasvab ja sellega saan ju otse mõjutada ka oma metsas elavaid loomi, nad käivad seal söömas. Näiteks on aastaid ristik ilutsenud ja põllule taastust pakkumas. Aga oh häda see on kitsedele ja jänestele ülimalt hästi mõjunud, liiga palju on neid seal patseerumas - jänesed juba pressivad läbi traataia aeda, kus õunapuid - õnneks koer paar tükki nahka pannud.
See on nö. metsarahva tarkus, et kui metsa lähed siis võta metsarahvale ka midagi kaasa. Miks mitte oma metsas loomadele süüa viia? Siis lastega vaadata kes seal käis? Ehk teinekord peale sattuda jms. olen isegi rebastele, kährikutele ja muudele raipesööjatele halvaks läinud koerakonte ja liha biojäätmete juurde viinud, kõik viiakse pimedas minema.
Ei ole huvitatud eriti JAHIMEESTE söödaplatsidest! Seal tavaliselt haiseb RÕVEDALT, seal on surma sümbolid, seal on surma atmosfäär. Muide ma pean jahimeeste söödaplatsil loomade pildistamist ka LOOMADE ÄRAKASUTAMISEKS, miks? Kuna loomad käivad seal söömas aga inimene viib sinna teatud tagamõttega, et midagi saada. Eks seegi ole elu paratamatus ja mingit vastuolu ei ole. Hinges küll aga on ja sp. miks mitte söödakuid mis ei ole selleks rajatud et sealt mõne looma hinge kätte saada jms.
Muideks loomad tajuvad väga kenasti PIIRE ja turvalisi kohti. Me metsas on juba kena kooslus tekkinud ja sinna on omale püsielupaiku rajanud mitmed elukad kuna seal on mingi julgeolek, et viinahaisudes koeraga hiiliv saamamees" neid ei häiri. Kohalike jahimeeste seas on neid "jahimehi" suure tähega väga vähe, enamus on SAAMA KÜTID - VAHELDUSRIKAS KÕMMUTAMISE KÜTTIMUSE NÄDALAVAHETUS!
Ettepanek! Leia mõni hea sugulane, mammi vms. kelle erametsa kehtesta JAHIKEELD! Võta kohaliku jahiseltsiga ühendust ja anna oma EV seadustest tulenevate õigustest teada. Jahipidamine selles metsas KARISTATAV seadustega! Siis raja sinna väike söödaplats, kuhu vii vahel loomadele sööki. Saad LÄBUVABA - SURMA HÕNGU vaba söödaplatsi!
Ok lõpetan need mõnele väga veidrad ja tagurlikud mõtteavaldused ja poen põhku.
Eemal
Mika, ma üritan nüüd sõnastada ühe ilmselt õrnemale loodusesõbrale vapustava avalduse. Peale selle, et looduskooslused nagu mets, soo, niit, meri jne. ning ka loomad sealhulgas on ilusad silmale vaadata ja pildistada, seal on ilus õhkamas ja ohkamas käia, tuleb paljudele ehk üllatusena, et vähemalt tänapäevases eesti looduses pole praktiliselt kohta, mida ei majandata. Loomade laskmine ei erine selles osas millegi poolest rannaniidu niitmisest või metsa harvendamisest. Ühest küljest ajab inimene taga kasu, teisest küljest üritab nii palju kui võimalik, säilitada praeguseks välja kujunenud tasakaalu. Ma ei saa jälle sellest üle, et inimesed kaitsevad täie rinnaga nunnusid kitsi ja põtru. Heina aga näiteks võib niita, nälkjaid tappa või metsast sinililli korjata. Jõudu subjektiivsel valikulisel "looduskaitsel" ja "tasakaalu säilitamisel"!
Eemal
Jyrka, ma ei mõista, kuidas on jäänud minust mulje kui mõistmatust ja kitsarinnalisest olevusest, kes arvab et asjad siin maamuna peal on lihtsad ja üheseltmõistetavad ning minu arvamus on kõige tähtsam. Kas ma olen ühegi sõnaga maininud, et ärge laske ja ärge majandage? Kui inimene oma väited mõistlikult ja argumenteeritult põhjendab, olen ma vägagi nõus tema väiteid õigeks pidama. Aga minu arvates siiski väike vahe on, kas ma niidan heina või vaatan kitsepojale otsa, kelle silmist näen oma peegelpilti. Või Sinu arvates ei ole vahet?
Eemal
Kui nüüd vabaneda igasugustest illusioonidest... Siis, mis kõige jubedam, inimene tapab ja sööb ka inimest... on kõigesööja. Toitumisharjumistelt seega sea koopia. Julgemad uuriad väidavad näiteks, et loomad mõtlevad ja et liigina inimene, kui ei toimu sotsialiseerumist ei erine loomast mitte millegagi... On see kellelegi lohutus, õigustus... on ise küsimus.
Eemal
Naljaks... kui teiste kirjutisi loen nagu normaalselt, siis mika omasid... luulena..õrna häälega. Mis seal ikka salata.. põdravorst on ikka väga hea .. kuigi põdrast vist ainult pärasool sisse pannakse
Äkki peaks ka siia tegema piltidele alateema: "Võitlus looduses". Päris politseiuudiseid ei tahaks näha aga seda võiks ju olla... et üks loom sööb teist. Muidu veel tuleb kellegile üllatuseks, et hunt ei näksigi ainult muru
Eemal
Võtsin lõpuks kätte ja lugesin selle teema läbi. Kummaline kuhu elu on meid viinud, nn interneti ajastu, sõnavabadus, anaonüümsus jne.
Tunnustatud jahindusteadlane peab väitlema inimestega, kes ei kvalifitseeru teda isegi solvama kuna teemat puudutav teadmiste pagas tundub kohati väga õhuke olevat.
Minule kui loodusõbrale/loodushuvilisele/loodusjäädvustajale/ loodusuurijale on solvav selline käitumine, oma ala vaieldamatult pädeva spetsialisti ja asjatundjaga.
Eemal
Olgu see nüüd viimane avaldus enne seda kui uttu tõmban. Põhiliselt on see suunatud Millibellile, kelle sooja ja südamlikku pilku ma tajun arvutiekraani virtuaalses teispoolsuses. Pilku, mis on absoluutselt irooniavaba ja millist mina kunagi endale ette manada ei suuda. Mis teha!
Sellest noblessi värgist niipalju, et haridus matsi ei riku. Omaenda näitel olen selle tõdemuseni jõudnud ja ehk on ka keegi teist seda oma tegevusi analüüsides tähele pannud. Olen oma lühikese ja viljatu elu jooksul umbes kuus korda lipsu kandnud ja need ei ole mu meeldivaimad mälestused. Olen siinsamas foorumis öelnud (tõsi küll, sellest pole enam jälge), et "Quot licet bovi, non licet Jovi" - midagi, milles sisalduv nüanss ei jõudnud vist pärale (OK! võib-olla leiab siit ka mõningaid kirjavigu). Ehk - see mis on lubatud härjale, pole lubatud Jupiterile, olgu see tõlgitud, et ka "Udumartin" aru saaks.
Nüüd asjast: Millest minupoolne emotsionaalsus. Vaadake, enamus meist, välja arvatud need, kes on saanud vastava hariduse, pole asjatundjad sünnitusabi, lennuki piloteerimise, kirurgia jne. valdkonnas. Või siis ulukibioloogia/ökoloogia valdkonnas. Samas võib meil kõigil olla oma arvamus, kuidas ühes või teises valdkonnas toimida. Miks mitte!
Kas olete minuga nõus, et arvamuse avaldamine kuidas asju parandada, ühes süüdlaste äranäitamisega ja ühtlasi viimaste iseloomustamisega nõuab teatud eelteadmisi? Või pole see nii?
Ja nüüd - päris asja juurde asudes. Kas pole nii, et arvamus jahimeestest, kes istuvad "vahitornides" ning kelle silmades on kuri läige, kelle suunurgast jookseb ila
ja kes on süüdi selles, et siinmail ei elutse enam 2000 hunti vaid ainult tühine 100, võib tekitada vastureaktsiooni neis, kes teavad.
** jahimeeste silmis ei ole kurja läiget ja nende lõug ei ole ilane ja nende kaal ei ületa 120 kg ja neil pole jeepi. OK! kõigis nimetatud kategooriates võivad olla omad esindajad
** neis kes teavad, et siinmail pole põhimõtteliselt võimalik elutseda 2000 hundil
Eemal