Ammu enam ei imesta kajakaparvede üle sisemaal. Praegu vaatan suure nõutusega suurte paneelikate vahel muruplatsidel, sõiduteel ja prügikastide ümbruses kakerdavaid sinikaelparte.
Talvel käib massiline partide toitmine ja paljud linnud on ära unustanud igiomase rände soojale maale. Linde polnud talvel mitte ainult veekogudel, vaid suured lindude kolooniad olid kogunenud kaubanduskeskuste ümber. Tuleb poest üks, saiapäts käes, tuleb järgmine ja jälle sai lendab. Linnud olid juba nii laisad, et ei viitsinud isegi saiatüki järele joosta. Kui just tükk pähe kuukus, vaevuti nokka lahti tegema.
Nüüd juba suur suvi käes... ja partidel pole kuhugi kiiret. Ikka leidub mõni lahke tädi. kes saiatüki poetab. Ja nõnda nad siin majade vahel ringi kakerdavad, parvede kaupa. Meri on siinsamas kõrval, mõne kilomeetri kaugusel, kuid linnud ei lähe minema. Inimesed on loonud uue populatsiooni linnaparte, kes ei oska oma eluga enam midagi peale hakata. Kohutavalt kurb neid linde vaadata ja teeb väga kurjaks, kui lühinägelikud on inimesed oma tegevusega.