Kuule, kallis, armas- misiganes Draa.

Mindki pani imestama, miks sa viitad piltide kommenteerimise reeglitele, kui ma räägin rohkem eetikast, et pole ilus inimest lahterdada tegevaks/mittetegevaks, hiilgavaks/mittehiilgavaks.

Tundub, et kõik loodusfoto defineerimise katsed sisaldavad endas konflikti, inimese vastandamist loodusele. Vastandus on selles mõttes kunstlik, et me oleme paratamatult ökosüsteemi osa, lisaks veel üsnagi "turguvalitsevas olukorras" osa. Nii lähenedes nõustun Sveniga, et siin planeedil on praktiliselt võimatu teha pilti, kus inimese jalajälg puudub. Aga edasi jõuame küsimuseni, et mille poolest inimene kui planeedi ökosüsteemis, "looduses" tegutseja erineb teistest siin tegutsejatest. Näiteks kobrastest või sipelgatest, kes mõlemad korraldavad enda kodu ümbrust nähtavalt ringi. Ainus erinevus on, et loodusfoto tegijaks on inimene ja tehtud on ta teistele inimestele. Jälle vastandumise juures tagasi. Inimene ei taha looduspildil näha enda tegevuse otseseid jälgi, enda loodud/modifitseeritud objekte. Kõik, mis on ise kasvanud või tekkinud või olemas olnud enne homo sapiensi teket, on looduspildile sobiv.
See arutelu käib pildi kui esteetilise objekti kohta.

Teine liigitus, kus ma eriti kaasa rääkida ei oska, on pildi saamise viis (lavastus või kunstlik keskkond vs looduslikus keskkonnas tehtud pilt). Pildi vaataja jaoks ei ole vahet, kui see pildil ei paista ja kui ta ei tea stoorit või kui tal puudub võimalus stoori autentsust kontrollida. Meenub National Geograficu skandaal. Vahe on pildistaja jaoks. Minu jaoks on see rohkem sportliku soorituse mõõtmine. Aga olen nõus, et on hea tunne, kui saan endale medali kaela riputada, st suudan vormistada pildiks millegi, mis on vaimusilmas olnud, kuid seni pole väljendada suutnud.

Mõtlesin veel, et miks ja mis tingimustel ma üldse peaks defineerima ennast "mingit sorti" piltnikuks või pilte just loodus-, portree- vms piltideks. Minu pildistamist see ei mõjuta. Aga mõtlesin välja - olen enda pilte vaadates mõelnud, millised neist võiks mahtuda "looduspilt.ee" formaati ja millise vastuvõtu nad siin leiaks. Edevus

Seda teemat tuleks vaadelda laiemalt kui ainult Eesti ja meie siinses ruumis. Paljud pildid karudest Euroopas on tehtud suuremal või vähemal määral kontrollitud tingimustes söötmispaikade näol, kuid kas see vähendab karu olemust või pildi ilu?
Te kõik teate, et eelmise aasta BBC loodusfoto võitis foto, mis oli tehtud Rooma linnas. Maailmas on loodusfotodena palju kiita saanud fotosid koduloomadest, mis tehtud kellegi hoovis. Nende fotode puhul pole hinnatud mitte seda, mitu kilomeetrit oli lähima asulani vaid momenti! See moment räägib. Loodusfotograafi hinnatakse tema tedlikkusest või oskusest neid momente tabada olgu see siis kasvõi Raekoja platsil.
Kohati jääb siin mulje, et fotograafi ja fotot hinnatakse selle järgi, mitu kilomeetrit sai maha käidud või kui looduslik see on sõltuvalt kaugusest inimasulani.
Soomlased vaimustuvad valge-toonekurest ükskõik, mis asendis ta ka poleks, meie jaoks on see lind aga 'tavaline'. Samas, vaimustab see lind ka meid, kui on tabatud huvitav moment.
Fotot hinnatakse selle järgi, mil määral ta endaga emotsioone kaasa toob sõltumata geograafilisest punktist.
Sügavates laantes ja rabades ekslemine on eelkõige meie endi jaoks.

(ma olen ise üle 15.aasta rabades ja metsades käinud ning uurimistöödega tegelenud)

Selle viimase bbc konkursi point oli lindude ränne onju. need ei olnud mingit kodukanad ega tuvid seal. ja vahe tulebki sealt sisse, et seal bbc konkursis on konkreetselt öeldud, et see pilt on tehtud seal sellistes tingimustes ja mis juhtus enne ja mis pärast. See on suur vahe kui panna ilma sellise tekstita pilt nätaki. Mingit muud probleemi ei olegi. Mis selle NG ja Auduboni skandaalitesse tuleb siis on need kõik siiani väljatulnud nii, et see petmise variant ei tööta hästi.

Mis konkreetsesse teemaalgatusse puutub siis mina ei saa absoluutselt aru milles point on. Tundub, et kellelgi meeldib millegi üle irvitada aga mille üle seda öelda ei raatsi.

Aga kalaportreedest nad küll tüdinenud pole.

rtiit kirjutas:

Mis konkreetsesse teemaalgatusse puutub siis mina ei saa absoluutselt aru milles point on. Tundub, et kellelgi meeldib millegi üle irvitada aga mille üle seda öelda ei raatsi.

Huvitav, selleks, et teemal sõna võtta, selleks on arusaamine piisav, kuid algatusest aru ei saa. Vist pigem 'ei taha aru saada'.

siis on kõik hästi. nagu ikka.

Mul on hea meel, et suutsin sind jälle üllatada, AH! Ja vapustav tähelepanek sinu poolt, aplaus selle eest! See on tõesti huvitav, et kui küsitakse mingit muud asja, siis vastatakse ka teistmoodi!

Draa, kirjuta parem asjast, mitte ära kemple kogu aeg mingite 6iguste, reeglite, kommentaaride v6i kellegi taseme üle.

Siin mõnusa lobisemise vahel ka teemasse juttu.

Mõni aeg tagasi oli mingi dokumentaal, mingi eesti kanali pealt, aga võin ka eksida, kus räägiti metsloomade pidamisest koduloomana. Ilvesed, tiigrid, ahvid, korodillid, sebrad, kaelkirjakud jne. Usakate võtmes. Ilves elas täiesti oma toas, sebrad ja kaelkirjakud olid tagahoovis, krokodill veeti tavalise maasturiga sõprade juurde õhtusöögile kaasa jne.

Meil õnneks sellist hobi väga laialt levinud ei ole, kui pisinärilised või putukad või väikelinnud välja arvata. Euroopa kohta ma ei tea, võibolla keegi täiendab, kui teab.

Selles valguses teha lemmikloomast tiigrist või kaelkirjakust pilt on mu meelest samaväärne koera või kassi pildistamisega (olenemata, kas pildistaja on omanik, sõber või raha maksnud fotograaf). Kas see on loodusfoto, kui ainult pildi peal on loomal õige keskkond, kuid muidu elab puuris või tagaaias, enamus puhkudel oma tavalisest erinevas keskkonnas? Keskaegses raudrüüs ratsutava rüütli fotol ei pea ju keegi modelli täisväärseks keskkaegseks rüütliks, ammugi ei peeta pilti ehedaks keskaegseks pildiks.

Minu arust peaks looduse pildistamise juures eristama kahte (või kolme) erinevat pildistamisviisi: esimene on liigifoto (või mis iganes nimetusega teda nimetada), mis aktsepteerib ka vahendeid valimata saadud pilti -- olgu pildil olev metsik, vigane, niisama puuris elav elukas. Teine on metsiku looduse foto (jällegi nimetus pole oluline), kus inimene on passiivselt pealtvaataja rollis ja võtab, mis talle antakse, ilma aktiivselt sekkumata. Halli alasse jäävad mu meelest söödalt jne pildistatud olukorrad, kus inimene ise aktiivselt tekitab mingi hetke või vähemalt aktiivselt sekkub mingi hetke tekkimise tõenäosuse suurendamiseks. Samuti jääb halli alasse nt mingi liigi esindajatega väga tihe lävimine (meenuvad ühe venna hüäänipildid (või olid need koiotid), kus vend võeti karjas omaks ja ta sisuliselt sai murtud loomast endale lihatükke lõigata sellal, kui teised karja liikmed sedasama looma sõid, rääkimata karjaga füüsiliselt müramisest jne).

Ja tegelt tundub mulle nii, et piir läheb iga inimese jaoks sealt, kui palju on temas looduseinimest ja kui palju fotograafi. Ja eks see laialt aktsepteeritud piir on omakorda nende inimeste kaalutud keskmine.

Vaat' see on mehejutt

Täitsa n6us.

Jyrka kommentaar kosutas hinge, tore kui on mõttekaaslasi.

Rtiit, ma olen nõus, et _probleem_ lõpeb seal, kui seda öeldakse, et loomaias või kontrollitud tingimustes tehtud pilt. Aga arvan, et nõustud , et vähegi looduses ringikäinu vaatab seda pilti nüüd teise nurga alt. Miks? Sest loomaiaas saavad enamus inimesi piltlikult öeldes nina vastu klaasi panna ja vaadata üldjoontes sedasama, mida piltnik näitab. Ka keskkonna mõttes, sest kui mõned loomaaiad välja arvata, siis üldiselt on ju  keskkond, milles loomad neis aedades elavad, suht hästi järgi tehtud.

St üks on illusioon, teine õige reaalsus. Minu jaoks, päris rämedalt võrreldes kumminukk või lihast ja luust naine -- mõlemad ajavad asja ära, kuid... ;-).