Sa ei ole sisse loginud.
Kes veel lugenud ei ole.
Väsinud ilusatest piltidest
Peamiselt ammusest huvist loodusfotograafia vastu, kuid ka tänu tööle uudiskirja toimetamisel käib mu silma alt nädalast nädalasse läbi rohkesti pilte - artiklite illustratsioone ning veel enam mitmesugustesse kriitikafoorumitesse üles antud töid. Viimastel aastatel on looduse pildistamine nii meil kui mujal kõvasti tuult tiibadesse saanud. Ilmselgelt on kasvava huvi põhjuseks kergema vaevaga korralikke tulemusi andva tehnika kättesaadavaks muutumine, võibolla ka linnastuva inimkonna igatsus "metsiku" looduse järele.
Suureks vaimustuseks selle suundumuse üle ma paraku põhjust ei näe, sest olgugi huvilisi palju, sünnib huvitavaid pilte justkui aina vähem. Tehniliselt kvaliteetseid võtteid tegema võib õppida igaüks, kuid väga vähesed loodusepildistajad julgevad teha sisu poolest originaalset tööd. Suurem osa amatöör-loodusfotograafiast ägab mitmesuguste ajast ja arust reeglite all. Pildistama peab tingimata kuldses hommiku- või õhtuvalguses. Puutumatu maastiku kujutamist peetakse tingimata etemaks kui inimtegevuse jälgede (või veel hullem - inimese enda!) dokumenteerimist. Värvid peavad olema võimalikult eredad ja teravus maksimaalne, vastasel korral väärib pilt vaid prügikasti. Harilike olendite pildistamisest tavaliselt hoidutakse, see-eest kartlikke haruldusi piiratakse uskumatu innuga.
Esimapilgul tundub selline puutumatu looduse romantiseerimine üsna süütu, kuid paraku jääb hästi läbitöötatud teemade vahele hulgaliselt valgeid laike. Kujutlege näiteks mingi ajakirja toimetajat, kes vajab artikli juurde pilti keskpäeval sõnnikuhunnikul istuvast hallvaresest. Sellist fotot on vaat et võimatu leida. Sarnane on lugu tõesti vajalike dokumentidega inimese poolt rikutud keskkonnast - harilik loodusfotograaf teeb reostusest vaid üksikud kiretud kaadrid. Iroonilisel kombel jääb fotode vaatajail niiviisi nägemata piltniku hinnang juhtunule.
Kurjemad kriitikud on looduse ilustatud kujutamist lausa pornograafiaga kõrvutanud, kuna see hajutavat huvi igapäevase, vähem vaatemängulise keskkonna vastu ning tekitavat ekslikke kujutlusi metsiku looduse laiast levikust.
Arvan, et inimestel, kes hakkavad pildistamisega tegelema armastusest looduse vastu, tasuks kindlasti otsida eeskujusid ka väljastpoolt loodusfotograafia kinnistunud traditsioonidega tsunfti. Enamikus teistes fotograafia ˛anrites on elu helgemate ja süngemate aspektide kujutamine tunduvalt paremini tasakaalus. Harrastajatel, kes ei sõltu oma loomingus tellija tengelpungast, on vabadus avada valusamaid probleeme. Postkaardi-päikeseloojangute tootmine võib olla meeldiv ajaviide, kuid ei maksa ennast alahinnata: fotoaparaadi käsitsemist valdav inimene saab ka palju kasulikumaid asju teha.
Ott Luuk,
oma viimase viie aasta jooksul tegemata jäänud piltidele mõeldes.
Mida siis arvata?
Eemal
Resignatsioon on selle asja nimi. Neid ilusaid looduspilte on kuratlikult raske teha. Ja kui juba tükk aega midagi välja ei tule, siis tekib tunne, et milleks. Aga ka elu süngemast poolest saab teha häid pilte- vaadake või eilselt photosight.ru päevapilti. Tikanditega kaunistatud puna-mustas kostüümis härjavõitleja lõpetab sureva looma piinad pistodatorkega kuklasse.
Arvan, et näiteks Fotokala kaotas suure osa oma särast kui Looduspildi tegijad sellest lahti rebisid. Fotokalasse jäi ju tegelikult kõik muu peale loodusromantika ja sedagi võib sinna endiselt üles riputada, kuid miskipärast satub nüüd sinna häid pilte üsna harva.
Ott on enda jutu viimases osas nimetanud, et tasuks otsida eeskujusid ka väljastpoolt loodusfotograafia( Looduspildi- ütleks mina) kinnistunud traditsioonidega tsunfti. Jah tal on selles suhtes õigus. Kuid mina arvan, et võib läbi lüüa ka ainult imelisi päikeseloojanguid pildistades. Olete ehk kõik märganud, et meilgi on fotoprojekte, kus pildistatud on vaid bussipeatusi, postkaste või aknaid ja kõik plaksutavad . Mina eriti kõvasti ei plaksuta muide.
Mõtlen kah sageli oma viimase viie aasta jooksul tegemata jäänud piltidele. Näiteks ühele imelisele loojangule eelmisel aastal kui mul film otsas oli.
Eemal
Ott on seda itkulaulu juba varem ka laulnud. Kas ühes Eesti Looduse või Looduse väljaandes. Keda huvitab loodus oma metsikuse pärast, see läheb välja iga ilmaga ja valgusega. Mina näiteks teengi seda, sest mind huvitavad ka teistsugused värvid ja üldse looduses liikumine. Isegi siis kui ma tean, et täna ühtegi pilti ei tule. Meeldib see õhkkond ja olustik, astudes üksi veest tikuvate mändide vahel.
Kuid seda, mida keegi pildistab on küll patt kritiseerida. Fotograafia on niivõrd personaalne hobi/töö, et seda saab teha vaid tõelise innukusega. Sundida inimest, keda ei huvita näiteks inimtegevus jäädvustama sõnnikuhunnikus tuhnivat varest on ebaõiglane. Ott, sa oled leidnud omale nii - hakka tegema neid pilte, mida ei tee keegi teine, või tehakse väga vähe.
Eemal
Täiesti samad mõtted mõlemat eelnevat sissekannet lugedes. Kui küsisin ühelt sõbralt paar päeva tagasi: kas sulle meeldib dokumentaal- või kunstiline fotograafia (jutt looduspildistamisest), siis ta vastas automaatselt: "Pildistan seda ja nii nagu parajasti endale meeldib ja ma ei kuula neid, kes nõuavad, et kasutataks kolmandikreeglit. Või mingit muud reeglit. Pildistan nii nagu endale meeldib".
Eemal
Õnneks tegemist ainult ühe inimese arvamusega. Alati on ju inimesi, kes pole millegagi rahul, see ei tähenda veel, et midagi valesti oleks. Kõik tehku ikka nii nagu heaks arvavad: isemoodi või teisi järgides.
Kas looduspilt on siis pelgalt kriitikafoorum? Minu arust mitte
Eemal
Meil mu meelest on küll juba neid(ka tuntud) piltnikke, kes suvalist põlenud taevaga keskpäevast rabalaksu (tehtud mingil nuka-taga matkarajal) näitamise... tegelt lasua müümise vääriliseks peavad. Las need, kes tahavad, oskavad ja suudavad ilusaid/huvitavaid hetki looduses näha ja jäädvustada, seda ka teevad ja need, kes tahavad sõnnikuhunnikus sonkida, võivad ju seda teha _sõltumatult_ eelmistest. Oleks kurjad (pornotrendidega kursis olevad) kriitikud rahul ja puha.
Eemal
Rahvas saalis on püsti tķusnud ja aplodeerivad draale.
Eemal
Väsinud ilusatest piltidest /.../
... kuid paraku jääb hästi läbitöötatud teemade vahele hulgaliselt valgeid laike. Kujutlege näiteks mingi ajakirja toimetajat, kes vajab artikli juurde pilti keskpäeval sõnnikuhunnikul istuvast hallvaresest. Sellist fotot on vaat et võimatu leida. ?
Oti teksti lugedes "kujutlen" ajakirja toimetajat, kes tahab kasutada odavat ja kiiret ja maailma produktiivseimat autorit nimega "Internett". Tema toimetajana _vajab_ _kiiresti_ mingit konkreetset pilti, mida samalihtsalt ei leia. Ja IMHO ei peagi leidma! Liiga lihtsalt tahad "seinast seina" temaatikat saada. Selliseid spetsiifilisi pilte tehakse tellimusena. Või pannakse netti üles/tehakse toimetajale kättesaadavaks toimetaja vastava soovi/initsiatiivi alusel (eeldades, et sellelaadseid pilte on siiski tehtud).
Ott - selles nende toimetaja soovitud piltide võlu ongi, et need pole igapäevased. KUI oleks, oleksid sa nendest varsti samamoodi väsinud nagu päikeseloojangutest.
Sarnane on lugu tõesti vajalike dokumentidega inimese poolt rikutud keskkonnast - harilik loodusfotograaf teeb reostusest vaid üksikud kiretud kaadrid. Iroonilisel kombel jääb fotode vaatajail niiviisi nägemata piltniku hinnang juhtunule.
Vajalikud kellele? KUI pildistajatel oleks mingigi väljund selliste tõepoolest vajalike dokumentide jaoks, küllap neid siis ka avalikkuse ette jõuaks. Endale koju seina peale sa ju iga prügihunniku pilti ei pane? Miks sa siis eeldad, et teised peaksid "lihtsalt niisama" iga ettejäävat reostust pildistama?
Suurem osa amatöör-loodusfotograafiast ägab mitmesuguste ajast ja arust reeglite all. Pildistama peab tingimata kuldses hommiku- või õhtuvalguses. Puutumatu maastiku kujutamist peetakse tingimata etemaks kui inimtegevuse jälgede (või veel hullem - inimese enda!) dokumenteerimist. Värvid peavad olema võimalikult eredad ja teravus maksimaalne, vastasel korral väärib pilt vaid prügikasti. Harilike olendite pildistamisest tavaliselt hoidutakse, see-eest kartlikke haruldusi piiratakse uskumatu innuga..
See on point, millega olen nõus. Iga selline keskkond nagu looduspilt või fotokala loob ja kujundab oma stampe. See, mida ütleb Sven piltide all (pea alati on võttenurk liiga madal või liiga kõrge, jne), on varsti täpselt samas sõnastuses iga jänkupoja repertuaaris. Nagu oleks teatav checklist käepärast: võttenurk? liiglahtine/kinnine ava (tihti teadmatagi, mispidi see ava üldse mõjub)? viimase aja võlusõna "kiil", jne, jne. Oleks ilus, kui millalgi saadaks sellest stampide checklistist lahti ...
Eemal
Mari, viimase lõigu kommentaariks: trendid ehk fotomood. Praegu on moes selline makro, selline maastik, selline õhtuvalgus, selline asetud ja igaühe peas taob stereotüüpne näide, milline on ÕIGE, sellest kõrvale kaldudes kukub kohe momentaalselt hinnang. Eesti 2 fotoportaali on tõesti üsna tugevad mõjutajad (nagu ka sõpradel on tihti sarnane elustiil), aga eks kogu maailm liigub mingis moerütmis, see on paratamatu. Peaasi, et see rütm resonantseks ei muutuks :)
Eemal
Sõnastan lühidalt:
Kõik saab alguse ajust, inimajust.
Praegu aga, kasutades kirjanduslikku võtet, ütleksin: teema algataja hüppas liikuvale rongile ja sõitis paar peatust jänest. Huvi tundmata, mis asi see rong üldse on ja kust kuhu ta liigub ja miks ta liigub, rääkimata sellest, kes selle rongi tegi ja miks ta selle tegi.
Küsimus ja arutelu oleks sobinud rohkem psühholoogide, filosoofide ja inimhingede inseneride foorumisse. Võimalik et see teema vajaks ka medistiinilist sekkumist.
Eemal
minu naljakas rongijutt tähendas seda et kui minnakse hommikuses udus raba pildistama siis minnakse ju sealt värve pildile jäädvustama aga mitte raba. küsimus aga on: miks meile meeldivad teatud värvid ja nende erinevad kogused pildil rohkem kui teised. Kui sellele keegi vastab siis on ka ilu-ja kolepiltide koguse vahekord ilusasti ära seletatud. Siin pyytakse panna ühte patta ka värvilised pildid ja asjade pildid. Looduspildil pole oluline kas on kuuseke männike või käbike, vaadatakse kuidas valgus mängib värvidega! varese näite puhul aetakse asju taga, sümbolid või mis iganes... Kui see artikkel natuke ümbersõnastada ja looduspiltidele suunatud küsimused asendada näiteks pressifoto või spordifoto teemaga ja siis minna sama jutuga nende õuele vehkima siis korduks sama show. Ja veel küsime et miks siin on nii palju hüppavaid ja kargavaid inimesi piltidel, miks te ei pildista loodust jne..
no ma ei ei saa aru, kõvasti lõhnab kirjutis demagoogia järele.
Teemaalgataja pole siin vist kirjutise autor aga ma ei viitsi sinna seda uudistama ka minna, võinuks originaallile olla mingi viide.
Eemal
viide on ju postituse pealkirjas olemas: "kiirkommentaar viimasest Uudistajast". Saan ka selliseid "uudistajaid" oma kirjakasti. Eks sealt ka koopia
Eemal
Ott nimetas kolepilte. Meie oma peres nimetame kolepiltideks minu loomaarstist abikaasa lähivõtteid patsientidest. Ta ei pildista neid mitte enda naudinguks ega foorumisse riputamiseks, vaid selleks et teha endale ja veterinaaria üliõpilastele piltlikult selgeks teha ühe või teise tõve olemus. Selles rubriigis ei muutu pildid isegi siis ihaldusväärseks kui tegemist on prominentsete lemmikloomadega.
Ei tänan! Mina püüan pildile pigem ilusat, vähemalt enda lõbuks.
Eemal