Esimene polka vihutud, tuleb naasta igapäevaelu rutiini. Paljud on tundnud huvi, kas olen Canon 7D2 juurde pidama jäänud või jäi asi „kirglikuks üheöösuhteks.“ Seetõttu otsustasin linnupildistaja vaatevinklist kirjutada antud kere kohta pikema aja jooksul kogunenud ühest negatiivsest ja kahest positiivsest tähelepanekust.

Negatiivne: servoteravustamise režiim nõuab täpset timmimist, pikka harjumist. Kõige rohkem aega ja timmimist võttis kaamera kere autofookus servoteravustamise režiimis. Minu jaoks esmakordselt on sellel kolm muutujat: (1) kui lihtsalt fookus „hüppab“ uuele objektile; (2) kui tundlikult jälgivteravustamine püsib valitud objektil ja (3) kui kiiresti fookuspunkt liigub iseteravustamissensorilt teisele. Kerel on kuus jälgivteravustamise vaikimisi valikut ehk kaasust või juhtumit. Igat juhtumit ilmestab sportlase kujutis. Lindude pildistamisel pole need kenad Moskva olümpiamängude stiilis kujukesed liiga informatiivsed. Tiivulised liiguvad igasuguses keskkonnas, sirgjooneliselt või suhteliselt sihitult või püsivad sootuks paigal.

Seoses servoteravustamisega kujunes keskseks probleemiks fookuspunkti „ujumine“ valitud objektil. Ujumisega tähistan olukorda, kus teravustamispunkt ei püsi fikseerituna mitte iseteravustamispunktiga valitud objektil, vaid omaalgatuslikult „otsib õiget“ teravat kohta. Näiteks kiiret seeriavõtet kasutades (10 kaadrit sekundis) selgub, et paaril kaadril on terav linnu silm, nagu fotograaf valis. Paaril aga tiib või siis hoopis taustaks olevad oksad. Mida väiksem teravussügavus, seda suurem tõenäosus ujumine saab fotole fataalseks. Olin kaamera taolise isetegevusega hädas määral, et otsustasin pöörduda Canoni hoolduse poole. Viimane kontrollis keret ning järeldas, et kõik on korras ja tavapärane. Selgus, et rõhku tuli veelgi intensiivsemalt panna kasutaja ja kere koostöö parandamisele.

Postiivne: pöidlaliigutusega kiire vahetus jälgivteravustamiselt lukustuvale, nimetu sõrmega kiire vahetus ühelt jälgivteravustamise kaasuselt teisele. Pärast seda, kui selgus kasutaja ja kere tihedama koostöö vajadus, sõelusin erinevate katsetuste najal välja lindude pildistamiseks parima teravustamisrezhiimide triumviraadi. Vaikimisi töötan  jälgivteravustamise teise kaasusega (tennist mängiv kujuke). Juhul, kui lind on piisavalt staatiline ja lisandub näiteks kehv valgus, siis valin parema käe pöidla all olevale nupule AF-ON eraldi registreeritud lukustuva teravustamise. Viidatud nuppu all hoides püsib kaamera lukustuva teravustamise rezhiimil. Nupu vabastades lülitub kere ümber jälgivteravustamisele.

Reeglina lind lendab suhteliselt sirgjooneliselt ja kiiresti. Elu näitas, et jälgivteravustamise teine kaasus jääb sellisel juhtumil aeglaseks. Kasutada tuli varianti, kus servoteravustamise kolm muutujat on kõige tundlikumas asendis. Selle iseteravustamise funktsiooni registreerisin teravussügavuse kontrolli nupu alla. Lisaks kipub lendav lind kaadris hüplema, kuna teleobjektiivi vaateväli on kitsas ja raske klaas tikub käest pildistades omakorda liikuma. Seega tuleb kasutada tavapärase ühe punkti iseteravustamise asemel laia tsooni iseteravustamist. Fotograaf märkab taevas lendavat lindu, tõstab kaamera palgele, leiab objekti, paigutab ja hoiab kaadri keskel, vajutab nimetu sõrmega alla teravussügavuse kontrolli nupu ehk lülitab vaikimisi jälgivteravustamise režiimi teise kaasuse tundlikuma juhtumi vastu, millel on laia tsooni iseteravustamine tavapärase ühe punkti iseteravustamise asemel. Esisõrm vajutab päästikut. Õigesti valitud säri ja tundlikkuse korral on tulemuseks korralik lennupilt.

Postiivne: vaikne seeriavõte võimaldab tegevuspilte linde häirimata. Parimate tegevuspiltide jäädvustamiseks tuleb kasutada seeriavõtet. Nii on suurem tõenäosus lind jääb unikaalsesse poosi, mis tõmbab jäägitult vaataja tähelepanu. Teisalt on selge, et seeriavõte on mürarikkam, kui üksikvõte. Kuna Canoni 7D2 on poolkaaderkaamera, siis tema peegel on väiksem ja teeb seeriavõttel liikudes oluliselt vähem müra kui täiskaaderkaamera vastav mehhanism. Linnud pelgavad siiski isegi poolkaadri tavalise seeriavõtte heli ja tavaliselt lahkuvad kiirustades võtteplatsilt.

Minu arvates üks paremaid uuendusi 7D2 kerel linnupiltniku jaoks on vaikne seeriavõte. Vaikne seeriavõte teeb ühes sekundis neli võtet, tavalise kiire seeriavõtte kümne kaadri asemel. Paras kaotus. Selge võit on aga fakt, et pildistatav lind ei lahku platsilt seeriavõtte hirmutava plõgina pärast, vaid fotograafi ebapiisava varjumise tõttu või siis omal vabal tahtel. Vaikne seeriavõte on mulle aeg-ajalt avanud maailma, mis varasemalt sai osaks üksikvõtet kasutades. Aeglasem seeriavõte tähendab väga pika aja jooksul täituvat puhvrit: möödub terve igavik enne kui ilmneb puhvri täitumise märke.

Selles lühikeses ülestähenduses käsitlesin kolme linnupildistamisel olulist momenti. Canon 7D2-l on aga kirjeldamist väärivaid võimalusi veelgi.

Viimati muutnud Seiraja (26-07-2015 15:45:17)