Mnjah, minu arvamus jahimeestest on suhteliselt negatiivne. Ise metsas käies ja loomi jälgides ei suuda ette kujutada kuidas keegi neid lasta suudab.

Ise ma leian, et suuresti võiks metsloomad siiski rahule jätta. Hetkel küll tõesti balanss perse keeratud, selle peaks taastama mitte mäletsejaid tappes vaid kiskjaid juurde tuues. See, et mõned talumehed ja metsnikud hädas on on pigem probleem taratamises kui loomades. Saan aru, et inimesed söövad liha jne kuid see ei pea olema ju metsloomade oma.

Mis puudutab aga kokkupuuteid jahimeestega, siis paaril korral olen nende otsa sattunud ja enamasti siis üritanud loomi minema hirmutada keda passinud olen, et nad jahimehe püssi ette ei satuks.

tunne pole vist vastastikune.. ma olen ise kah sihuke algaja jahimees ja piltnik. Mõlemad meeldivad ja ütleks, et suht sarnased aga samas väga erinevad. Aga jah. Loomade laskmine on väga omaette teema ja sellest kirjutades võiksin paraja kirjandi valmis kirjutada, et ikka miks. Olen üritanud paljudele selgeks teha aga tulutult.
Ei ütleks, et jahimehed loodusele vähe kasu teeksid, pigem palju. Reeglina ikka tutvusringkonnas jahimehed hoiavad sööda platsi täis ka kui ise jahti ei pea ja käivad metsades austusega ning hoiavad selle puhtana. Ja ei ütleks ka, et loomade arvukuse piiramiseks jahimehe käe kasutamine halb oleks, kuna loodus hakkaks muidu seda oma käe läbi piirama, seda siis haiguste ja muu säärase kaudu.
Samas usun ka, et kui jahimehel kaamera kätte anda ja see selgeks teha jääks kah ta selle peale, kuid jahil käin ka teise meeleolu pärast ja natuke suurema adrealiini pärast, kuna seal lähen kindlalt looma nägema ja mitte niimoodi loodust nautima nagu pildistades ja mingis mõttes teed juues.

Peaks mainima, et meie sektsioonis muidu sööjate ja niisama kaasas looderdajatega tegu pole. Kõik kährikud ja rebased "lastakse maha" kui silma piirile satuvad või kui on teada tema tegutsemistes kuskil, kuna arvestatakse ka tulevaste aastatega ning kui mõni väga tüütlikuks muutub (hakkab sageli külastama mõnda kindlat paika) siis võetakse tema jaoks eraldi vabu päevi ja ka suuremate loomade seas lastakse väga valitult, arvestades looma "sünnitus" suutlikust järgmisel aastal (lastakse enamjaolt põrsaid ja kesikuid ning kulte, põtrade seas vasikad/pullid, põdra lehmi lastakse harva ja kui kindlalt vasikaid taga pole (kuigi vasikad oleks võimelised ise elama))
Selle teksti põhimõte oli, et erinevates kohtades asetsevad erinevad sektsioonid/jahimehed ja jahimehi ei tohiks võtta kui ühte kindlat massi, kes lasevad koeri ja õiendavad külarahvaga.

Sven Z. kirjutas:

Kui keegi tahab tõesti ennast proovile panna ja üritada vana ning elujõulist looma ülekavaldada, siis mingu üksi, sileraudsega ja tehku ära. See oleks mees looduse vastu ja sportilikus mõttes jaht.

Selle jutuga tuli meelde minu kadunud vanaisa...tema käis alati üksi...kaheraudsega...
Kahju et 10 aastasena huvialad vähe teised olid...siis veeti mind ikka rohkem vastu tahtmist vanaisaga kaasa tedremängu vaatama...

Jahimeestega on see jama, et ebaprofesionaalsed jahimehed teevad laastamistööd.( need mahakõmmutatud emakarud ja hirved, vahel ka jahikaaslased)  Samuti on kahjuks palju salakütte, kes tegutsevad ikka päris karistamatult. Ebaprofesionaalne loodusfotograaf ei tee metsas erilist kurja ja salafotograaf on päris tundmatu tegelane.   
Muidugi jääb maanteedel hulk loomi auto alla- vahel halva juhuse tõttu, enamasti aga selle pärast , et juht ei ole tähelepanelik või on hoolimatu. Viimati Rannamõisa teel. Kui meie võtsime aegsasti hoo maha ja kits jõudis suunda muuta ning tagant läbi joosta, siis vastasuunas sõitnud juht ei teinud märkamagi, et võiks hoogu maha võtta ja lasi 70km/h alas vähemalt 90-ga kitsega  kokku. Muidugi lendas loom lausa õhku ja selle autogi vasak esinurk pidi kortsus olema. Kinnitan, et see ei olnud õnn, et meie pääsesime- päeva ajal on ikka kenasti näha , mis tee ääres toimub ja jõuab ettevaatusabinõud kasutusele võtta.

Eelmine nädal oli minul selline kogemus. Metsas käies jäin suht hilja peale ja kui hämaruses üle põldude auto poole vantsisin, märkasin põlluservas kahe maasturi siluetti. Lülitasin igaks juhuks telefoni ekraanivalgustuse sisse et mind igaljuhul liigikaaslaseks peetakse. Seepeale panid maasturid kõrgendatud tuuridel põlluservast ajama  ja varsti kadusid ka nende tagatuled. Minus tekitas see küll mõtteid....

Jahimehe eksamit veel teinud ei ole aga kunagi teen. Ajujaht jms. ei tõmba. Isa mul kunagi oli ka jamhimees aga peale esimese soku maha laskmist, loobus sellest. Olen suur loomadesõber, lapsest saati loomadega seotud ja suur loodusesõber. Austan elu ja mõistan hukka kõikvõimaliku lõbu-, kire- jms mõttetu jahi. Trofeejaht tavaliselt on seotud ka lihaga v.a. erandjuhtumid. Aga ma tõesti ei näe vastuolusid. Elu ja surm on paratamatus ja olen koduloomi poegimisel vastu võtnud ja pidanud mõnda neist aastate pärast lihtsalt vorstiks tegema. See on elu müstika - jah surm on võõras element aga nii see kord juba on.

Mind tõmbab eelkõige fotojaht. Aga kuna olen kirglik kalamees (endal kodus akvaarium - see ei ole vastuolu, kui sa tunnetad oma kohta plandeeil ja sa omad tasakaalu) siis ei ole mull jahimaailm võõras. Jahtima hakkaks vaid liha pärast ja vist pigem linnujaht, muus tei ole huvitatud (ok seajaht ka). Ning kui meie seadusandlus lubab siis mind huvitaks vibujaht.

Tunnen väga palju jahimehi ja õnneks neist suurem osa on suured loodusesõbrad ja ka loomasõbrad. See et nad neid ka kütivad on paratamatus ja kord nii seatud! Aga küttimine on vaid asja üks pool, nad ka söödavad, loendavad, tunnevad muret jms.

Ärme mingitest autoaknast laskjaid jt. üldse räägigi. Mu tuttvast eluaegne metsavaht ja jahimees ütleb ikka ,et jahtida tohiks vaid kaheraudsega ehks isis 30-40 m pealt! ja püüa sa lambist nii lähedale loomadele saada, siis oleks vaja juba asja tundma õppida, jäljed, varitsus, hiilimine ja see omakorda avardaks "kauboide" silmaringi ja nad hakkaks ka austama elu enda ümber.

Seesama jahimees söödab oma kulul loomi, kitsed ja sead kolavad talvel ta akna all, kui ta kodunt ära ja ei ole süüa viinud. Need "pärlid" on väga suure hingega ja nende metsavaist ja meeled on väga avarad. Linnapiltnikud ja pühapäeva metsaskäijad aga sellele tasemele ie jõua. Ma ise arvan, et üks õige vereta fotojahi õppelaager peaks toimuma paari elukutselise jäägri juhendusel, kuna nad põhimõtteliselt oskavad sulle 5 min seleteada, kus loomad on, kust neid leida võib, ligi pääseda jms.

Sellised uitmõtted ...

See, et osad jahimehed ringi lasevad ja röhivad ja sigatsevad ei tee teisi jahimehi veel sigadeks, või kuidas?

kas number jäi peale? sellised püssipeded jahivadki teeäärtes loomi, lasevad maha ja lohistavad autosse.

Võisid küll olla korralikud jahimehed, et kontrollisid, kes nende maal loomi sihib aga püssiga inimese sihtimist see nüüd jah ei korva.

Ei taha praegu sõna võtta teemal "kuidas suhtun jahimeestesse", seda enam, et see suhtumine saaks üsna tauniv olema. Tahtsin lihtsalt jagada üht hilissügisest kogemust rabas. Nimelt õnnestus jääda ajujahi keskele ja peab tunnistama, et see polnud just meeldiv kogemus. Juhtus see nii, et peale mõnetunnist rabaretke fotoka seltsis otsustasin vaikselt kodupoole tatsuma hakata ja kuna tegemist oli ca kümmekond aastat tagasi mahajäetud turbarabaga siis äratee kulges umbes meetrilaiust ja kilomeetri pikkust vaalu mööda. Neid selliseid vaalusi on seal paralleelselt üsna mitu ja nende vahel on nii 20 m laiad järvekesed või lihtsalt vesi ütleme siis. Talvel armastavad nendel patseerida ka põdrad, kitsed, sügisel aga üsna harva (seda muidugi väljaheidete järgi otsustades, sest oma ihusilmaga pole õnnestunud seal veel põtra-kitse näha). Nii, et tegelikult oli see jahimeeste lootus sealt looma saada üsna õbluke. Ühesõnaga kui olin nii umbes vaalu keskel hakkas minekusuunast kostma hirmus kisa-kära ja oli selge, et olen sattunud ajujahi keskele. Saan väga hästi aru miks loomad kabuhirmus põgenevad kui selline kisa keset metsavaikust järsku peale hakkab. Endal õnnestus küll õnneks kaine mõistus säilitada ja suund ajajate poole säilitada, oli aga väike hirm, et kui siiski nüüd sellele samal vaalule minu ja ajajate vahele on jäänud mõni 1000 Kg põdrapull ja see paanikas minu poole jooksma hakkab, siis, et talle teed anda oleks ilmselt tulnud kerge suplus ette võtta. Õnneks põdrapulli sellel vaalul ei olnud ja sea pähe mind maha ka ei lastud kuigi minu vaalul vastu tulnud ca 13a ajajal oli ikka igaks juhuks vint õlal. Moraal siit selles, et igaks juhuks peaks vist fotokotti tegema ruumi ka erksavärvilise vesti jaoks juhuks kui jälle ajujahi keskele peaks sattuma, või vähemasti elukindlustuse sõlmima.

Feliz kirjutas:

Jäänud on paljuski vaid laskmine liha pärast.

Oled kindel? Minu teada käivad mitmedki mittejahimehed nädalalõppudel "lustijahtidel" kalli raha eest.

Kindel on siin ilmas tõesti ainult kaks asja: surm ja maksuamet

Jahi põhieesmärk peakski liha olema aga olen Kaupsiga nõus, et neid rikkaid lustijahimehi, kes just nimelt 300 meetri pealt ja iga liikuva asja suunas tina annavad on küll ja küll ja need teevad suuremat kahju (loomade arvukuse osas) kui nö tõsimeelsed jahimehed.