Aga õnneks on elu näidanud, et lõpuks jäävad igasugused võltsijad vahele ikka.

Lisasin oma kommentaari PP blogisse. Nüüd siia ka:

Mina olen selle mehega näost näkku kohtunud ja tema jutt ning varasemad tööd jätsid mulle sügava mulje. Ta oli mitmete loodusfotograafiat ja looduskaitset arendavate projektide eestvedaja ja sealmail noorim elukutseliseks hakanud fotograaf läbi aegade. Jube kurb on lugeda, et põhjamaades väga tuntud nimega ja omapärase käekirjaga mees otsustas nüüd sellisele teele astuda. Rootsi ja Norra ajakirjandusest võis lugeda, et isegi tema abikaasa ei teadnud asjast midagi ja isegi temale jutustas mees oma uskumatutest kohtumisest ilvestega.

Paraku tuleb öelda, et nii Terje lugu kui ka paari aasta tagune hüppava hundi lugu näitavad, et loodusfotograafid ei tunne tihti loodust. Nad lihtsalt pildistavad, mis nende objektiivide ette jääb, mõistamata, millised on tegelikud seosed.

Muidugi on hea, et selline pettus päevavalgele tuli, samas on kurb, et neljakümne seitsme aastane mees, kes on eluaeg tegelenud loodusfotoga, ei ole siiani aru saanud, et loomade suve- ja talvekarv on erinevad. Samas on ausate inimeste õnn, et pättuste korraldajad on ikka teatud määral “lollid” või pimestab nende muidu normaalse mõtlemise pättuse tegemisest tuleneda võiv kuulsus ja au.

Igatahes õudne lugu, mis tähendab, et tänapäeval niigi raske teema digitöötlus ja reaalsus sai pildivaatajate hulgas veel uskmatuid juurde ning nüüd peavad ausad fotograafid lisaks pingutusele teha häid pilte, pingutama ka piltide autentsuse tõestamise nimel.