Tere!

Eelmise aasta sügisel oli Seli raba laudtee üsna ligadi-logadi, kuid ei midagi läbimatut. Sel aastal ei ole õnnestunud külastada kuigi plaanis on olnud.

Kindla peale minek oleks Kakerdaja raba matkarada või Kõnnu Suursoo laudtee - need on mõlemad väga heas korras ja usun, et praegu läbitavad ilma igasugu erijalanõudeta.

Tehtud! Suur tänu Andresele ja Olarile info eest. Otsustasin lõpuks siiski Simisalu - Matsimäe kasuks. Põhjusel, et esiisade juured sealt kandist + et tundus pikem/raskem, et annaks matka mõõdu välja. Esialgu sõitsime autoga Matsimäe karjääri juurde, siis võtsime rattad ja sõitsime mööda kruusakat Simisalusse (ca 24 km). Seal peitsime rattad metsa ja hakkasime jalgi tagasi tulema. Kui rattasõidu saime nö magusa loojangupäikese valguses, siis matkarajale suundusime juba hämaras. Esimene 1/3 rajast oli juba kohati nii vesine, et oli tükk tegemist et kummikust vesi/muda sisse ei tuleks. Siis läks korraks juba kuivemaks ja hingasime kergendatult, kui ootamatult, nõksa peale vana talukohta enne madala männimetsa algust raja kaotasime. Võibolla ka sellest et siis oli juba kl pool kümme ja päris hämar. Läksime siis mõnda aega otse kobamisi edasi, kuni leidsime oletatava raja taas ülesse. Sealt edasi kuni Seli järveni oli enam-vähem ok. Seli järve äärest läks aga päris karmiks. Selleks ajaks oli juba pime. Kuigi seal olid laudrada, siis need lauad olid lahti ja ujusid suvalt. Isegi nende laudade pealt kõndides tuli vesi kummikust sisse. Pimedas oli tükk tegu, et järgmist lauda üldse üles leida, vahe oli kohati kuni 1m. Seli järve äärse osa läbisime sõna otseses mõttes teosammul, külg ees laudu kombates. Vesi oli kummikus, aga õnneks oli see soe. Väga soovitatav on seal toetuseks roikaid kasutada. Tõeline rõõm oli jõuda viimasele 1/3, kus olid kuivad lauad laugaste vahel kuni karjäärini välja, kuhu jõudisme 23.30. Kokku koos rattasõiduga kulus 6 tundi. Siis tegime lõkke ja telgi ning magasime hommikuni, misjärel vaatasime uuesti üle selle viimase osa ehk karjääri äärest kuni vaatetornini kulgeva laudtee. Väga ilus, maastikumeeste üks lemmikkohti vist:). Üldse tundub, et seda rada enamasti kasutataksegi karjääri poolt (sealt kasvõi plätudega) ja siis natuke ka Simisalu poolt. Vahepealset osa ilmselt väga mitte, sellest ka sealne jälgede kaotamine. Igatahes oli lahe kogemus ja saime mis vaja. Kes kergemat sorti esktreemsust soovib, siis sobib see rada väga hästi