Toomas kirjutas:

Igal juhul oli onudel kahe päevaga materjal koos, et tagasi lennuki peale kolida ja ilmselt kuhugi teise maailma otsa "loodust nautima" sõita
Nii jääb mul vaid õnne tänada, et kuulun koos paljude teiste looduspilt.ee kasutajatega hraastuspiltnike klassi, kes oskavad ka mõnd muud tööd, mis võimaldab ära elada ja elamise ning töö kõrvalt ka pildistamisest mõnu tunda

Läheb selline professionaal koju ja tunneb rõõmu selle üle, et karupildistamine annab talle piisavalt raha, et saaks vabal ajal hobi korras nt muusikat komponeerida .

Btw, kas tema asemele tulevad nüüd sama koha peale eesti omad piltnikud? Või hakatakse seda ettevalmistatud kohta varsti raha eest välja rentima ?

Ja ketserlik küsimus ... kui paljud siit sellise tehnika kasutamise võimalusest loobuksid?  Sellise sissesöödetud koha kasutamisest loobuksid?
Ja jätkuküsimus: kui paljud loobuksid nt autost või auto kõrvalt looma/linnupiltide tegemisest? Eheduse ja loodusest mõnutundmise nimel? Kui paljud tõmbaksid enda jaoks nt sellise piiri, et 1 või 2 km autost ei tee klõpsugi?

mari kirjutas:

Ja jätkuküsimus: kui paljud loobuksid nt autost või auto kõrvalt looma/linnupiltide tegemisest? Eheduse ja loodusest mõnutundmise nimel? Kui paljud tõmbaksid enda jaoks nt sellise piiri, et 1 või 2 km autost ei tee klõpsugi?

Ma küll aru ei saa, mis vahet seal on, _KUST_ keegi jäädvustamist väärt olukorda näeb ja pildi teeb. Või peaksid looduspiltnikud metsas riided ka seljast viskama, et veelgi ehedam ja looduslähedasem asi oleks?

Kuna ma naudin nii looduses viibimist kui pildistamist, võtan muidugi kui võimalik fotoka metsa minnes kaasa. Aga kui fotokat ei ole võimalik kaasa võtta (aparaat on rikkis, kadunud jne.), ega sellepärast looduses käimine  minu poolt veel ära ei jää. Ja kui mul on võimalik autoaknast mõni hea pilt teha, oleks imelik kui ma juhust ei kasutaks. Keegi ei keela ju pärast pildistamist autost välja ronida ja minna loodust nautima Pilt jääb ikka samaks sõltumata sellest, on see pildistatud autoaknast või põõsast. Ja need profid kes varjetelgis passivad, tunnevad kindlast  pildistamisest mõnu, iseasi kuidas neil selle looduse nautimisega  lood on. Ära ei ütleks sellise sissesöödetud koha kasutamisest, kuid eelistan siiski ise loomi hiilida ja varitseda.

Aga kes teab, mis elus kõik juhtuda ei võib Tahtsin öelda ,et kui mul on plaan nädalavahetuseks metsa minna ja kuskil nädala sees ennem kaameraga midagi juhtub, ei jää mul seepärast looduses käimata, vaid lähen ilma. Võibolla oled sina nii rikas, et võid iga päev uue korraliku kaamera osta, minul läheb sellega pisut aega:)

Huvitav teema. See ei pruugi üldse tõsi olla, et need mehed pildistasid niimoodi karu ainult sellepärast, et see oli nende töö. Ma usun, et suur osa taolise projekti õnnestumisel oli eelteadmistel, mida saavad omada ainult tõelised fännid. Selleks, et midagi efektiivselt teha, peab teadma kuidas seda teha. Ma usun, et taoliselt mitmeid kuid või isegi aastaid paari pilti planeerida, annab õnnestunud lõpptulemust nähes samasuure naudingu kui metsas juhuslikult karuga kokku põrgates ja siis eluga ning pildiga pääsedes. See pole oluline, et reaalne pildistamise etapp niivõrd lühikeseks jäi.

Kuidas keegi aga loodust nautida tahab jääb ainult tema enda teada. Ma usun, et kõik siin kaasarääkijatest on oma silmaga näinud tunduvalt võimsamaid momente kui on suutnud kaameraga jäädvustada. Sama käib ka minu kohta. Seepärast ei taha ma hetkel kaamerat koju jätta, see ei sega mind, ainult täiendab. Pealegi koosneb matk ju suuremas osas ikkagi loodusenautimisest, sest 99,5 % päevast metsas olles vaatan ma ikka oma silmadega ringi mitte läbi objektiivi. Minu arvamus on see, et kaamera on minust teinud tunduvalt suurema loodusenautleja kui ma seda ilma kaamerata olin. Maastikke nautisin ikka, kuid ei osanud niivõrd detailidele tähelepanu pöörata.

Aga võtame asja teise nurga alt.

Keegi ei keela meil sama asja teha, kui on vastavat resurssi. Sest see soomlaste värk -- ka antud proff tegi ju pildi vabas looduses, mis sest, et kõva ettevalmistusega. Paraleeli võib tuua siin lindude söögimajaga, mis sest, et seekord oli sööjaks karu.

Senikaua, kuni ei tehta pildistatavatele ja ka loodusele liiga, ei ole minu arust vahet, kas pildistatav oli 10 meetrit söödaalalt või paksus padrikus, kas asi on ettevalmistatud või mitte. Ainus vahe on piltnikul (või tema assistendil), aga pildilt ei pruugi see välja paista. See, kas piltnik oma tööd naudib, on tugevalt tema enda siseasi -- ja piisava taseme juures ei ütle mitte keegi ka, et rutiinse taseme juures puudub tema piltidelt hing vms.

Selliste arutelude juures tuleb mulle iga kord meelde sir David Attenborough, kes oma kõrge ametikoha BBC-s aastakümneid tagasi maha pani sõnadega, et 'ta ei ole käinud Galapagose saartel' ja hakkas suurepäraseid loodusdokumentaale tegema. Olles vaadanud tema 'making of' asju nende dokude kohta, kus 8-10 kaamerameeste seltskonda üle maailma (metsikus looduses) laiali on, paari-kolme aasta vältel, ja kus mees ise lendab lühiajaliselt kohale siis, kui vaja, ei teki vähemalt mul küll kunagi küsimust, kas tüüp on hingega asja juures või mitte, kas ta hoolib oma tööst või mitte.

Meetodit ja eesmärgid on erinevad, kas me nendest aru saame on iseasi. Aga kas nad on valed? Ei pea end nii pädevaks, et üldistavalt seda hinnata.