Kurjam, isegi prügimäel vähem kola. Kohati tundub nagu oleks lavastatud.

Lugupeetud looduspiltnikud, kas te ei arva et asi kisub lägase ja ligase lõpu poole? Vahel tuleb lihtsalt ahastus peale kui näed mis toimub meie ümber, läga, plast, prügi, saast - hoolimatu suhtumine. Kaua võtab aega, et inimestele kohale jõuab?

Järgnev on minu egotsentriline, kuid mitte kommertseesmärkidest lähtuv püüd juhtida tähelepanu oma mingil määral sarnasele tööle.

Alusta lähemalt, vaata üldisemalt:
http://www.karelkravik.com/2009/10/sirg … uring.html
http://www.karelkravik.com/2009/05/idatripilt-iii.html

Jah, on veel pikk tee minna, nii fotograafilises kui ka sisulises mõttes, kuid eks iga asi saab kuskilt alguse.

Aga võibolla on see looduslik valik? Selles mõttes, et lollide vanemate lapsed surevad ja geenid ei kandu edasi? Äkki nad topiks pähklikoori, kui plastikut poleks käepärast?
Ma ei tea albatrossidest midagi, ainult varesed elavad naabruses. Nendel käib asi nii, et kui vanemad arvavad, et aeg on käes, siis lükkavad üle pesa ääre välja. Kellel tiivad kannavad, see teeb lennu ja maandub madalamal puul, kellel ei kanna, see läheb otse alla ja hukkub. Veel elab mul siin optimistlik hallrästapaar. Igal kevadel teevad pesa, munevad, hauduvad ja kui aeg on käes, siis leian lõhutud pesa. Ei teagi, kas mõni kass või seesama vares. Vanapaar hakkab jälle otsast peale, mõni suvi jõuab mitu pesa nullist üles ehitada, aga poegi näen ehk kord viie aasta jooksul. Linnud on linnud.

Samas olen ma nõus, et sellist visuaalset šokiteraapiat on suurele osale inimkonnast ja väikesele osale looduspildi rahvast vaja.