Nüüd on õige aeg tegutsemiseks, et see debiilsus ei saaks tõeks. Tuleb hakata kirjutama nii ajalehtedesse, keskkonnaministeeriumile, ajakirjadele ja teistele organisatsioonidele, mis selle probleemiga mingit moodi kokku puutuvad. Kas järgmine samm on siis kaitsealadel 100 ha lageraiet, sest seal pole ju aastasadu metsa raiutud?

Arvestades, et ühe loaga lastakse mitu looma, on tõesti masendav. Alam-Pedjal näen tihti, kuidas jahimehed mööda teid rallivad ja mõtlen, kas jõuan enne plõksud ära teha, kui loom maha lastakse või ei ja kuulatan samal ajal pingsalt, kas kostab metsasügavuses pauke.

Esiteks tuleks muidugi teadvustada, et rahvuspargid on loodud mitte ainult looduse  vaid ka kohaliku elu-olu säilitamiseks. Ja jahipidamine seda on. Pealegi ei lubata jahti mitte kõigil kaitsealadel, vaid määruses loetletud aladel, kus on tegutsev administratsioon.
Kuna mu mõtted langevad üks-ühele kokku Val Rajasaare omadega siis lisan siia tema kommentaari EPL artikli juurest.
Tsitaat:"Kaitsealadel on jahti alati peetud, lugege artikkel korralikult läbi, siis saate aru, et nüüd alles sai seadusandluses vastav lünk täidetud. Kaitsealade valitsejad ja looduskaitsjad on piisavalt targad, et ka vaatamata seaduse puudulikkusele õigesti kavandatud ja korraldatud jaht toimuks. Vastasel juhul oleks juba ammu toimunud ökokatastroof metsas ja meie loomastikus. Kes teemat ei jaga, see harigu ennast enne kommenteerimist pisut. Ja loomakaitseseltsil on loomade ja looduse tegeliku kaitsmisega küll kõige vähem pistmist. Pigem tegelevad nad sellega, et vigastatud uluk näiteks maanteel küllaldaselt kaua piinleks, sest hädatapmist võivad teha loomakaitse seaduse järgi vaid selleks volitatud isikud. Avaramat maailmavaadet teile, kommentaatorid!
Val Rajasaar
Studio Viridis Loodusharidus"

Lp. JürgenÖövel . Enne sind ei ei olnud keegi maininud siin foorumis loomakaitseseltsi. Kas on palju tahta, et maharaiutud metsa asemele istutatakse uus ja kas on normaalne, et jahihooajal lubatakse maha kõmmutada kuni 60% looduskaitseala populatsioonist, sest neil polevat looduslikke vaenlasi, kes on juba eelnevalt maha lastud(hundid). Saame väga hästi aru, et põdrad on tülikad ja maitsvad, kuid kährikud ja rebased levitavad marutaudi .Muide ka siis kui nad on maanteel alla aetud ja teised loomad ja linnud nende korjuseid söömas käivad.
70-ndatel elas eestis u.25000 põtra ja polnud mingit ökokatastroofi .

See tundub küll mõttetu, kuid siiski võtan vaevaks poetada suud. Olen nõus, et keskmine eesti jahimees on kiskjate suhtes vaenulikum kui muu elanikkond. See selgus ka värskest sotsioloogilisest uurimusest ning häirib mind samuti. Samas uurimuses oli eraldi küsitletud inimesi, kes elavad nn “hundialal” ehk Laekvere koeramurdjate piirkonnas. Nimetatud seltskonnast ligi pooled arvasid, et hundi arvukust tuleb tugevalt vähendada. Kas me saame nende murest aru?

Mina küll ei tea põhjust, miks inimese liha on hundi jaoks halvem kui näiteks koera või põdra oma. Huvipuudust inimese liha vastu saab seletada huntide poolt põlvest-põlve edasi kanduva respektiga inimese vastu (püssimees jms värk). Ajaloost teame, et perioodidel, mil inimene tegeleb ainult iseendaga (sõjad jms), on hunt tundnud kulinaarset huvi inimese vastu.

Paraku on tänase maakasutuse juures suurkiskjate mõju sõraliste arvukusele võimalik umbes poolte sõraliste elupaikades. Iseregulatsioon on tänasel päeval ilus unistus. Seega on põllu- ja metsamehe koostöö jahimeestega vältimatu.

Tean, et Viidumäel on botaanikud mures kaitsealuste käpaliste pärast, mida metssead ohtralt manustavad. Lahemaa metsaomanikud maadlevad metsakahjustustega, õigupoolest need kelle maaomand jääb rahvuspargi piiridest välja (Loobu metskond jt.). Kui rahaahnusest rääkida, siis nüüd ma tean kelle käest saab tasuta pilte. Teema “Rahaahned metsaomanikud” on paraku vastuoluline, kuna tänane maakasutus on tõenäoliselt loonud meie sõralistele parimad elupaigad kogu evolutsiooniprotsessi jooksul. Vastasel juhul oleks meie aladel nn kliimaks kooslused, mis tähendaks sukssessiooni protsessi lõpuks enamjaolt küpseid kuusikuid. Vähemalt põdra ja metskitse seisukohalt ei oleks see parim variant. Julgeks arvata, et põtrade arvukus pole meie aladel mitte kunagi olnud nii kõrge kui eelmise sajandi 70-ndail. Kas Udumartin teab midagi metskitsede pasatõvest, mille põhjuseks oli üleasustus 70-ndail.

Nagu öeldud maa- ja metsaomanikud produtseerivad sõraliste elupaiku (seega suureneb arvukus), kuid metsa istutades on no lõhkise küna ees – istutatud kultuur süüakse ära. Probleem on eelkõige noorte okaspuukultuuride kahjustamisel. Näiteks Soome metsaomanikule kompenseeritakse kahju, kui kultuurist on kahjustatud üle 20 %. Seega arvestatakse ka paratamatu tõsiasjaga, et põdrale meeldib mändi närida. Kas hr Järva teab palju maksab 1 ha metsakultuuri rajamine või selle tarastamine? Mis toimub metsas, kui kõik uuenemisele mõeldud alad tarastada? Photoshop’s oleks kindlasti tara eemaldamisega palju jama. Kas lõpetame okaspuupuistute istutamise ehk sukssessiooni kiirendamise ja laseme metsal ainult looduslikult uueneda, kusjuures enamjaolt lehtpuudega, mida siis omakorda küpseks saades raiume. Nagu hästi teate on arvatavasti kanakullile saatuslikuks saanudki vanade kuusikute puudus barbaarse raide tulemusena. Illegaalne raie on rahaahnus, mitte metsa istutamine tulu saamise eesmärgil. Või lõpetame metsade raiumise üldse?

Head sõbrad, metsaomanik on hakanud oma maast ja metsast hoolima. Laseme viimase kümnendi barbaarsuse metsas uuel põlvkonnal heastada. Sellisel juhul ei pääse me paraku püssiga toimetamisest.

egon kirjutas:

Nagu öeldud maa- ja metsaomanikud produtseerivad sõraliste elupaiku (seega suureneb arvukus), kuid metsa istutades on no lõhkise küna ees – istutatud kultuur süüakse ära.

Kuldne lause. Ja nii see ongi. Nii kaua kui tehakse lageraieid ja püütakse siis neid kiiresti-kiiresti taasmetsastada, et siis omale kolmas sammas kindlustada, süüakse ka need istutatud kultuurid ära. Teadupärast on looduses niimoodi seatud, et esimesena asustatakse ikka kõige magusamad toitumisalad ning alles siis vähem magusad. Seetõttu pole tähtsust kas seal piirkonnas elavad 60 põtra ja teevad puhta töö paari nädalaga või siis on seal üks perekond, kes ühte lanki aastajagu mäletseb. Ikka süüakse ära. Seetõttu ei aita 60%'line laskekvoot mitte midagi, toob ainult rohkem õnne jahimeestele. Järelikult on ainult kaks võimalust: kas hakkame tarastama, mille edukusse usutakse nn. heaolumaades või tõstame küttimislimiidi 100% peale.

Ilmselt tuleb Eesti riigis kõne alla viimane, kuna me ju hoiame oma metsaomanikke, kes loodusest nii väga hoolivad, et tahavad oma ainukese lapikese alati nii kiiresti kui võimalik paljakas teha.

Ja mismoodi puudutab see kultuuride söömine üldse kaitsealasid? Seal ju puid ei raiuta? Või on mõni kurikael ennast kuhugi sisse söönud? Ning see käpaliste ja metssigade probleem on kõigest ühelt kaalukausilt teisele tõstmine. Peagi hakkame käpaliste kausilt tagasi sigade kausile tõstma.

selena kirjutas:

Tänases Päevalehes siis, et punahirvi lubatakse küttida piiramatul hulgal, loa hind: pull 500, lehm 250, vasikas 150 krooni.

Masendav...

Kari lolle ma ütlen, ausõna...võinoh...suisa uskumatu....mis puutub nendesse välismaa küttidesse, siis ma ei hakka siin avalikult ropendama ja oma seisukohti väljendama nende aadressil, sest need on väga äärmuslikud ja ma ei viitsi pärast kellegagi jagada, aga haakub viimati kuulsust kogunud teatavat sorti "küttekolde" teemaga....

Kuna minu teadmised pildistamisest on sama nigelad kui Teie teadmised metsandusest, siis võtan omaks lolli jutu piltide müümisest. Kui viitsite, siis uurige mõne metsamehe käest,  miks okaspuud ilma inimese sekkumiseta piisavas ulatuses uueneda ei suuda. Ma ei viitsi seda siin seletada. Metsanduse ja jahinduse vastuolu tuleb lähiajal nagunii tugevalt esile. Heaolumaades on maaomanikul metsast saadava tulu kõrval ka muid sissetulekuid (jahirent jne.), mistõttu tarastamine on mõeldav. Meie maaomanik ei saa jahinduselt midagi, lisandub veel ülekohtune maksusüsteem. Teisalt on meie riik taganud, et erinevad ühiskonnakihid (kojamehest - ministrini) saavad soovi korral osa jahipidamisest. Tulevikus tuleb leida mingi kompromiss. Minu arvates on asi praegu kreenis ja seda maaomaniku kahjuks. Tõenäoliselt on meie oludes kõige otstarbekam Soome mudel, kus metsaomanikul on omavastutse määr (nt 20 – 30%). St seda, et kui õige istutustihedusega kultuurist on kahjustatud nimetatud määrast rohkem, kompenseerivad selle jahimehed, kas siis otseselt või kaudselt. Sellisel juhul oleks ka jahimeestel nö ora p...s ja seda võikski nimetada optimaalseks asustustiheduseks. Mõistagi tuleb korrektselt määratleda, mis ikkagi on metsakahjustus.

Jäägu see tarastamine fotomeeste arvamuseks, mis on ka mõistetav ja jumal temaga. Tuleb tunnistada, et meeldib mullegi pilti teha.

Ma väljendasin kunagi oma arvamust antud teemal kirjutises, mille pealkirjastasin küsimusega"Kas inimeste arvu tema asualal tuleks piirata?":)Kohati on mul tunne, et Eestil oleks reiljanistlikule maailmapildile vastukaaluks hädasti vaja ühte radikaalset rohelist liikumist. Need hullud, kes Soomeski karusloomi puuridest välja päästavad ja modellide karusnahkseid kasukaid happega pilluvad, põhjustavad oma hullusega ühiskonnas siiski diskussiooni, mille tulemusena vahel ka mõistlikke otsuseid vastu võetakse. Olen ise küll arvamusel, et teatud juhtudel on ulukijaht ökoloogilise tasakaalu säilitamise huvides paratamatu, kuid paraku on meie riigi senine praktika vanas heas vene stiilis:" Tahtsime kõige paremat, välja kukkus nagu alati." Mind täidavad sellised kabineti vaikuses sündinud looduse reguleerimised sügava umbusuga nende motiivide suhtes. Liigagi tihti teenivad sellised otsused mingi kaukameestest huvigrupi järjekordset biznissplaani. Senikaua kuni ei ole olemas korralikku loomakaitseseltsi, kes täiel häälel vastu karjuks, pole ka demokraatlikus ühiskonnas nii vajalikku vastukaalu võimalikule lihtsast kasuahnusest ajendatud massitapmistele. Praegu on liiga suur oht, et mingi kitsa huvigrupi, olgu siis rannakalurite või metsaomanike, huvides hävitatakse kontrollimatult loomi või linde, lõhkudes sellega ülejäänud ühiskonna edasikestmiseks vajalikku looduskeskkonda.

Hea anonüümne asjatundja!

Sinu postitusest selgub , et oled minu viimase kirja  üldisest mõttest- murest, kas meil ikka järgitakse demokraatlikule ühiskonnale kohase valitsemismudeli aluseks olevat otsuste läbipaistvuse ning võimalikult paljude huvigruppide arvamuse arvestamise printsiipi- suurepäraselt aru saanud. Minu "toomaseistliku" maailmapildi sisse kuulub  ka veendumus, et looduskaitse alased otsuseid ei tohi teha päevaprobleemidest lähtuvalt, kuna jäävad  keskkonda mõjutama pikemaks ajaks. Samuti ei ole mulle küll väga selge, kes Eestis flora ja fauna huvigruppi esindab... Tundub, et hääletorusid neil na vähevõitu, oleks neid kõva hääle tekitajaid vaja küll, kes aegajalt mõnd lollust ei laseks vaikselt ära teha. Või ei tohi partei ja valitsuse poliitikat kritiseerida ? :-)

Vabandust, vaatasin asjatundmatusest nime ainult foorumi andmetest, oleks tulnud muidugi pealehelt vaadata.

Nagu ma aru saan, on antud teise viita all oleva kirjutise autor siin juba kõnekalt oma seisukohti väljendanud ja teiste omi, mis tema omadest erinevad, võhiklikuks jne tembeldanud. Antud kirjutis teeb täpselt sama. Seega pole lugemist väärt, kui just ei taha keegi võrrelda, kui palju inimene 8 aastaga muutub ja kui palju samasuguseks jääb.