Reedel kaevas vanaema sõnniku hunnikust välja metssea põrsa ja laupäeval nägin üle Õhne jõe ujuvat põtra.

200m kauguselt on 18-55mm kit objega päris raske pilti saada, vihma ka sadas ja ei hakkanud fotokat kotist välja võtmagi, aga vaade oli võimas kui põder vette hüppas.

jõgi oli u 15m lai (võibolla vähem), ja ujumine käis tal päris kähku.

Täna 22.35 vaatasin oma toa aknast välja ja nägin noort hunti kes mu hobuseid hoolega vaatas, sain aknalt paar klõpsu ka kuid valgust ikka liiga vähe.

must jah. Firefox 3.0

Operaga toimib.
Kes seda lehma niimoodi värvis?

"browse" ja "about" avanevad ka FF´ga ilusti.
Paistab et viga just "home"s
Proovi mõnda teist theme algatuseks.

Seda oleks jah huvitav teada, et kuidas sellele lehmale selline kaart peale tuli

Nägin täna teist korda oma elus hunti ja teist korda oma elus ei olnud õnne hunti jäädvustada, kuigi tehnika oli valmis Aga nuh näha hetkeks nii 30m pealt hunti omasoodu toimetamas oli vägev elamus sellegipoolest. Oli teine nii omas maailmas, ega mind märganudki.

Piilur kirjutas:

Miks siis pildile ei saand?

Sest hundi pildistamine on ikka suuresti õnne asi!
Natuke siis olukorda seletan. Silmasin teda miskit 100m pealt ühel kergelt nagu rabasihil (kegelt nagu, sest ega see ei tea mis siht ole, lihtsalt seda mööda jookseb loomatee). Tuli teine otse minu suunas. Teadsin, et alati on võimalus, et ta põikab sihist kõrvale, aga samas lootsin et seda ei juhtu või et kui juhtub siis tuleb sihile tagasi. Olin teda valmis vastu võtma, sest kohe kükitasin ühe rabamänni ette. Ise olin ka parajalt lumega kaetud ja kaitsevärvides ehk kõik oli nii nagu peab. Kusjuures just hakkas ka mõnusat lund sadama ja valgust veel samuti oli - ühesõnaga kõik eeldused saada vähemalt korralik keskkonnakaader olid olemas ja parimal juhul ka võimas portree. Mis aga juhtus oli see, et hunt vilksas miskit 80m pealt sihilt ära rabamändide vahele ja siis oli ta ühtlasi mu silmist kadunud. Arvasin, et vast tuleb sihile tagasi, nagu ikka loomadele kombeks, sest seal on ju kergem praegusel ajal liikuda. Seekord aga nii ei läinud, sest ühtäkki oli hunt mul külje peal nii 30m kaugusel. Pildistada ei jõudnud, sest hunt liikus oma luusival aga kiirel sammul nina maas edasi ja siis kadus rabamändide vahele ära. Kogu selle aja oli ta täiesti omas maailmas, ei tõstnud kordagi pead, ega märganud mind. Ei usu et ka haisu ninna sai, lihtsalt tegi oma tegemisi. Oli vahva kogemus näha täiesti häirimatut võsavillemit niiviisi omasoodu toimetamas, aga muidugi teisalt natuke kurb, et olukord jäi pildile jäädvustamata. Aega oli reageerimiseks lihtsalt liiga vähe, sest tähelepanu koondus sihile. No vast teinekord on õnne ka kaadrisse saada, aga mina leian, et juba ainuüksi hundi nägemine on suur kingitus loodusfotograafile, jäädvustus on juba lisaboonus, mida alati ei saa eeldada.

Erik, väga mõnus kohtumine oli sul siis ju. Kahju jahh, et pilti ei saand, aga eks teinekord vea paremini.

Kahte põtra nägin (viimati nägin põtra väga ammu), üks tundus selline keskmise suurusega ning teine väiksem. Kahjuks pildistada ei õnnestunud, sest selle väikese retke eesmärk ei olnud selles kohas üldse pildistada ning seetõttu kaamera oli seljakotis. Põrdad kadusid suhteliselt kiiresti ära, nii et ega u. 5 sekundit peale nende märkamist enam pilti poleks olnud võimalik saada. Aga vähemalt nüüd tean kust kandist neid teinekord otsida, seal ümbruses oli üsna palju jälgi.