Varjesse on kruusateelt minna täpselt 1,57 kilomeetrit. Ma mõõtsin GPS'ga ära. Päris vaevaline. Mina sain küll madala matkasaapaga kuivalt varjesse.

Jarekil õnnestus karu saada isegi kell 20:40 nagu logis kirjas oli. Eks ma ise vesistasin ka neid aegu 21-22, sest kui teil oli selge ilm, siis nägite ise, milline valgus seal selle tunni jooksul paistis. Aga ei olnud seekord õnne.

F4 ja väiksematel objektiividel võib pehmel põrandal tõepoolest teatud värinaid esineda ma usun. Suurematega pole probleeme, kuid ma usun, et spetsiaalsed alused tulevad peagi, need on ikka parim variant.

Kangas oli seal küll korralik, sest pole võimalik teha trimmis kangast nii 300 F4 kui ka 400 F2,8 objektiividele. Seega tuleb ise kanga sättimisel tähelepanelik olla, et annaks vabalt liigutada ja ei langeks ette. Ventilatsiooniga on tõesti seal raskusi. Üksi olles oli veel viimane piir, kuid kahekesi vist täitsa karm.

Väga lahe lugemine loodusfotograafia ja turismi ühe suuna köögipoolest. Avameelsed ja otsekohesed diskussioonid. Kuivõrd olen algaja, siis küsin siinjuures eelkõige kogenud looduspiltnikelt, et mis vahe on kui tsirkuses töötav karumõmm saab kukerpalli eest suhkrutüki (ja kas sellest karust tehtud pilt on looduspilt?) ja modellina erametsas rassiv mesikäpp head-paremat kännu seest (ja kas karust tehtud pilt on looduspilt?)? Et kas nö turismivarjest raha eest ostetud pilt on subjektiivselt sama kaif, kui tõeliselt vaba looduse jäädvustamine? Siinseid vestlusringe läbitöötades näib, et suund on pigem kommertsturistliku varjest saadud pildi suunas. Või?

Me võime kindlalt eristada kommertsilikku varjet ende ehitatud varjest. Ühel puhul on eeltöö tehtud teiste poolt, teisel puhul endal ise. Ja oma pingutse vilju maitsta on kindlasti magusam.

Kuid söödavarjet ja nn "päris loodus" nagu Indrek siin viitab ma küll ei eristaks. Kui arvad, et piisab ainult söödavarje ehitamisest ja selle toiduga varustamisest ning kotkad-karud kohe platsis, siis eksid rängalt. Varjekoha valimine on ikka üks keerulisemaid asju. Valimine niimoodi, et see ka eesmärki täitma hakkaks. Siin praegu sinu "päris looduse" pildid on sisuliselt lihtsalt jopekad. Kõnnin mööda metsa ja karu tuleb vastu või kotkas lendab ette oksale. Ei tule ja ei lenda. Eks vahel juhtub, et tuleb ja lendab ka, kuid need kohtumised lõppevad alati loomale-linnule ehmatusega. Sest nende eksimusehetk ei kesta kaua. Ja siis on minek kiire. Varje ette tuleb aga loom vabatahtlikult, toimetab seal täies rahus ja lahkub täies rahus. Mina nimetaks ikka seda päris loodushetkeks ja päris looduse pildistamiseks.

Kui on piisavalt hea koht ja oskuslikult tehtud varje, siis ei pea sööta välja panemagi. Eks sööt pannakse ikka selleks, et suurendada õnnestumise tõenäosust, sest ajalimiiti on piiratud. Eks on need karu ja kotkakohad ka teada, kust saab kotka kätte, kui nädal aega istuda. Probleem on ainult selles, et sellist aega pole kuskilt võtta, sest ülejäänud nädal ei toimu seal midagi. Söödaga saab tõenäosuse võib olla niisuguseks, et kui kolm päeva istuda, siis ühel päeval saab mõne minuti pilti teha.

Tsirkusekaru jutu juurde ma ei hakka üldse minemagi. Sama hästi võiks küsida, et miks looduspilti loomaias tehtud fotosid saata ei või? Sealne karu näeb ju samasugune välja.

IndrekV kirjutas:

Juhuslikult tuli ka Remo pilt esile: http://www.looduspilt.ee/?page=pilt&id=15172., mis on vist ka "jopekas"

Jah, on küll jopekas. Hiilimine oli muidugi teine teema, mis järgnes karude avastamisele. Igamees ilmselt poleks ära hiilinud. Mulle sellised loom sihil või raisemikul pildid eriti ei imponeeri.

Aga varje, kus EI söödeta (või muud moodi ei segata vahele) - kas see on OK? Loom/lind tegutseb omal tahtel ilma toidu vms-ga motiveerimata. Lihtsalt sina istud seal varjatult, et teda mitte segada. Kus see piir sinu jaoks on - kas söötmine?

Õnnestus mul allveeponzikuga koos sellele hetkele tunnistajaks olla ja kes oleks võinud arvata, et see karu sealt just siis välja astub, kui meie niisama aega parajaks teeme:) ma ise filmisin sama asja pool tundi varem ja see oli kah rohkem filmikaamera näppimise ja igavuse mõttes Statiivi mõte käis meil peast läbi küll, kuid vaid mõtteks see jäigi. Põhjus selles, et kaks statiivi meil maas juba oli, ja kui oleks ka kolmanda sinna pannud, siis oleks see meil endal liikumist takistanud (võib-olla oleks pidanud proovima, kuid kui nüüd veel ausam olla, siis olime kaks kuumusest ja umbsusest pooluimas tüüpi ja ega viitsinudki).

Muidu tahtsin öelda, et Vootele võttis sisuliselt sõnad suust. Las igaühele jääb oma arvamus. Ei ole mõtet üksteise maailmapilte pahupidi keerama hakata, sellest tuleb ainult tüli. Siiralt hea meel on aga selle üle, et meil siin ei arutleta, kas oksa välja kloonimine või lammaste pildile kleepimine on okei. Siin on kõik seda meelt, et pidid võiksid kirjeldada tegelikku olukorda:)

Ise tunnistan, et kui pildistasin sellest varjest karusid, siis need pildid tekitasid mulle pea samasugust heameelt nagu iga teine natuke üle kesmise pilt, mis saada õnnestub:) Ehk, et juhuslikult trehvatud karu pildistades oleks minu rõõm kordades suurem, kuigi on ka väga hea meel seal varjes pildistatud Eesti metsades kolava täiesti vaba ja metsiku karu pildistamisest, kes otsustab ise, kas tahab täna õhtul päikese viimases valguses karuonni juurest süüa otsida või mitte. Ilmselt oleks piltidest suurem rõõm ka siis, kui oleksin ise selle varje toimima saamisel roppu tööd teinud ja nüüd selle vilju maitseks.

Minu arvamus sellest asjast siis selline: maksab aeg, mida võib metsades jalutades kulutada, maksab loomaaia pilet ja maksab varjekasutus - kahel esimesel juhul on tegemist metsiku karuga, kes ise otsustab, kus ja millal ta liigub, kolmandal juhul pole karul valikut. Ja see on minu arvamus ja mitte keegi ei saa seda isegi mitte hambatangidega minult ära võtta, kuigi ma võib-olla natuke neid kardan... Ja kui mul on valida, kas oman oma arvutis, sahtlis, kodulehel või mis kujul iganes metsiku karu pilti või mitte, siis loomulikult valin selle, et mul on see olemas (ilma kleebitud lambata loomulikult:).

Ma hakkasin siin mõtlema, et huvitav mitu ühesugust (kolme puu vahel, langenud puu ees ja taga) pilti järgmisele Eesti Looduse konkursile või LAFile esitatakse?

Ajad ikka muutuvad.
Aastaid tagasi pandi pahaks kui "kodustatud" metslooma pilti siia ülesse pandi. Veel hullem kui zoo's tehtud pildiga lagedale tulid. Pahaseks saadi ka makro peale, mille puhul arvati , et kaadri esine on fotograafi poolt risust puhtaks tehtud

Elamuse mõttes soovitan ikka minna ja väike adrenaliinisüst tuleb ikka ka, kui karu ees tegutseb ning sellest pilti vaja vormistada.

Küll aga otsustasin ise, et seal pildistatud karusid looduspilti ei lisa (kui ehk foorumisse), sest kujutan ette, et varsti on need sama tavalised, kui kotkad vms. Ja LAF-le ma ilmselt ka ei saada, kuna eeltöö pole minu tehtud. Ja igaks juhuks, et keegi end puudutatuna ei tunneks, lisan veel - siin ei krititiseeri ma kedagi, see on minu enda arvamus ja kõik on hästi.

Ma tean küll tommy, et sa kõva mees oled:D Ma ei räägi sellest adrenaliinist, et karu tuleb ja teeb uugi-buugi, ma räägin pildi vormistamise adrenaliinist, kui seda tundnud oled...

tommy, ma niisama sõbralikult tögasin, võta seda kui väikest õlamüksu

Point on selles, et vähemalt minul(!) on pea alati adrenaliin või väike ärevus sees, kui on võimalus mõnest suuremast imetajast vabas looduses pilti teha. Millist poosi ta pakub, kas saan mõne suurepärase kaadri, kas õnnestub heale taustale saada, äkki raputab või möirgab, seisab ühel jalal, teeb peapealseisu - mis iganes... Ma ei teagi nüüd, kas ma olen selles suhtes ainuke tola, vaevalt:) 

Selles suhtes usun kindlasti, et kui sul Soomes oli võimalus sellistele hetkedele tunnistajaks olla, siis adrenaliin oli kindlasti suurem, kui siinses karuvarjes meil võis olla. Kuid vaevalt, et sul seal varjes igav oleks, kui karu ees käib? Ma usun, et ka sina oleksid selle raha eest rahule jäänud selle elamusega, mis mina endale sain. Kuigi see kogemus ehk sinu Soomet ei ületa, siis pilte ja varem kogetut ju vähemaks ka ei võta. Iseasi on see, kui palju sinul seal varjes joppab karu käimisega. Samuti nagu mul ei pruugiks kümne karu ja kaklustega soome varjes jopata.

Mnjah, mitme otsaga asi. Sõnastan siis ehk ümber - mina oma kogetu põhjal soovitan seal varjes ära käia - simpel as that.

Täna hommikul olid Ida-Virumaa supermarketis uued loomad:

http://www.jarekj.com/2009/07/02/hunt