Väike seletus enne tänahommikust metsareisi kajastavat juttu-
Loodan, et kedagi ei sega sellise teema tekitamine (tegu on ju loodusjuttude postitamiseks mõeldud kohaga ), samuti loodan, et jutt ei ole liiga jube lugeda (nii grammatiliselt kui sisuliselt) ja loodan, et andestatakse pildimaterjali puudused, ehk mõistate. Teksti toetavad pildid võivad olla nõrganärvilistele pisut häirivad aga hullem on välja jäätud, pealegi selline juba metsaelu on.  Niisiis head lugemist.  

Metsaseadused


Olelusvõitlus.

    Kindlasti leiavad paljud, et rebane on ilus loom. Veel rohkem on inimesi kes arvavad olevat metskitse väga graatsilise, armsa ja ilusa. Samas ei tasu unustada, et mõlema puhul on tegu metsloomaga ja metsas on metsaseadused. Kuigi inimesed seda tevad, siis ikkagi seostuvad mõlema mainitud tegelasega pigem kaisuloomad ja multifilmid kui karm reaalsus, kus üks on teisele toiduks.  Ega minul endalgi ei seostu üldiselt kummagi loomaga mingi õudus, pigem ikka nende ilu, kuid see millest ma rääkima hakkan, näitab et metsas on metsaseadused ja tegelikuses moodustab nende loomade igapäevas suure osa olelusvõitlus< http://mikufotod.com/?pid=66 >.
   
Lõpu algus.

     Ma polnud ammu metsas käinud, viimasel ajal oli ikka enam tõmmanud suured ja lagedad jääväljad. Nüüd aga, kui jää enam kanna ja kõik on ühtlaselt hall, leidsin taas tee metsani. Käisin vanal ja tuttaval rajal, nii nagu harjumuseks saanud, sest ainult tuttavatelt radadelt on võimalik midagi tõeliselt uut kogeda. Niisiis, uurides ühe kuivanud männi tüvekäände ja oksasirutusi, kuulsin allatuult ühe metskitse haugatust, mõtlesin et ta minu lõhna tundis, ehmatas ja plehku pani. Mõnda maad  haugatuse suunas edasi liikunud, jäin kohkunult seisma. Metskits lamab vana kuuse all, mis keset männikut ilutseb ja mis asja kummaliseks teeb on see, et rebane lamab vaid kõige rohkem kümne meetri kaugusel ja vaatab kitsega tõtt. Käsi väriseb, jalg tudiseb. Elu üks parimaid pildivõimalus. Kaamera ei teravusta puude arvukuse tõttu. Rebane lahkub. Mõtlesin kuidas minul ikka ei vea. Lülitan objektiivi käsitsi teravustamisele ja keskendun mitte kaugel lamavale kitsele. Enne päästikuvajutust tõuseb kits jalgele ja imelikult tuterdades pistab elu eest jooksu. Järsku sai ka kogu eelnenud kummaline olukord ratsionaalse seletuse- kitse kael tilkus verest< http://mikufotod.com/?pid=65 >. Mitte kaugele ei jõudnud teine kui metsast tormas välja rebane ja asus kitse kõrvaltvaatajale lausa neurootilisena tunduva intensiivsusega taga ajama< http://mikufotod.com/?pid=64 >.

Kassi ja hiire mäng.

    Varsti lõppes haavatul jaks. Algas aeglane kassi ja hiire mäng kus rebane püüdis igal võimalusel ja kohta valimata hambaid vaevatud metskitse lüüa, kes seevastu üritas kogu oma järelejäänud jõuga rebasele oma jalgadega pihta saada< http://mikufotod.com/?pid=63 >. Tegemist oli väga õõvastava vaatemänguga kus võitja oli tegelikult juba selgunud. Ikka püüdis kits edasi liikuda kuid kõnd muutus üha aeglasemaks, muutes rebase üha julgemaks. Nii lonkis surmalemääratu vastu teadmatusele, vaevaliselt, kuni varises lumemärjale metsaalusele< http://mikufotod.com/?pid=62 >. Rebane oli saanud oma tahtmise, nüüd jäi üle vaid oodata. Järsku ilmus veel teinegi rebase liigikaaslene. Käisid väga kiired liigutused ja konkurent oli tõrjutud. Nii jäi tugevam lähemale ja nõrgem haigutades eemale ootama< http://mikufotod.com/?pid=61 >.

Surmatants.

    See mida ma nüüd kirjeldama hakkan on üks jubedamaid vaatepilte mille tunnistajaks ma enese senises elus olen olnud. Pärast seda kui rebased olid veelgi ohutumasse kaugusesse liikunud, ootama ohvri lõppu, algas tõeline surmatants. Verest tilkuva kaelaga metskits leidis veel täpselt neli korda jõudu jalule tõusta ja edasi liikuda< (nõrgemanärvilised võiksid selle pildi vahele jätta) http://mikufotod.com/?pid=60 >. Iga korraga muutus see tõusmine vaatajale jubedamaks vaadata. Jalad kandsid üha vähem ja kehvemini, kukkumine muutus üha järsemaks. Ei, sellest ei ole vaja rohkem rääkida. Viimne lamamispaik sai pehme, samblasel metsaalusel. Mets oli muutunud vaikseks, isegi tihaseparvede vilistamist ja ronga kisa ei olnud enam kuskilt kuulda. Juba kümme minutit ei ole metsaseaduste ohver vähimatki liigutust teinud. Teen viimase pildi, kell näitas täpselt 12.00< http://mikufotod.com/?pid=59 > . Võtsin mütsi peast, tõusin ja lahkusin tagasivaatamata. Ma ei kurvastanud, sest nii käibki metsas elu ja minul oli õnn sellest salaelust osa saada.