noh selles suhtes vaielda on tõesti mõtetu...
kuid sa pead alati sellega arvestama, et crop ei tee su objet pikemaks... perspektiiv jääb ikka selleks, mis obje numbrid on... ta teeb ainult pilti kitsamaks...
see ka veel et iso puhtust kaotab kindlasti võrreldes täiskaadriga

No nii. Tuleb see kolgata tee siiski ette võtta ja neile, kes pole viitsinud tehnika numbrite maailmas ennast segadusse ajada ja on siiani kõhutunde järgi asju hinnanud need numbrid kandiku peal ette kanda. See jutt on mõeldud siiski algajamatele fotohuvilistele ja ei sisalda mitte midagi nii keerulist, et keegi aru ei saaks. Et targemad pole lollimatele viitsinud neid asju lahti rääkida, siis ma proovin ise.
Proovisin siia nimekirja paigutada enamvähem ühte masti kaamerad ja sensorid. Kui mõnel hind siia-sinna kõigub ei tähenda see veel sensori ja kaamerasisese pilditöötlustarkvara suurt erinevust. Pealegi on kombeks saanud, et aste kallimatel ja odavamatel kaameratel kasutatakse tihtipeale samasugust sensorit, lihtsalt tarkvara ja muude lisavõimaluste konfiguratsioon on teine. Nii palju siis üldist juttu. See müügiplära, mida kaameratootjad või jaemüüjad teile reklaamlehtedel ajavad ei pruugi alati ju kinnitust leida, sest paraku kehtivad füüsikaseadused neile kõigile võrdselt ja kui keegi neist ennast ilma tõsiste numbriliste argumentideta teistest üle kipub upitama, annab see kohe ka põhjuse skeptitsismiks. Siin kohal tahan veel meelde tuletada, et jutt käib nn. laiatarbe DSLR- kaameratest millede hind meie jaekaubanduses jääb alla 15000EEK-i piiri.
Edasi on lihtsad numbrid.

Nikon D80      sensor 10,0MP 23,6x15,8mm = 3,73cm2 ehk 2,7 MP/cm2
Pentax K200D sensor 10,2MP 23,5x15,7mm = 3,68cm2 ehk 2,8 MP/cm2
Sony A200      sensor 10,2MP 23,6x15,8mm = 3,72cm2 ehk 2,7MP/cm2
Canon EOS 400D sensor 10,1MP 22,2x14,8mm = 3,28cm2 ehk 3,1MP/cm2
Olympus E-520   sensor 10,0MP 18,0x13,5mm = 2,43cm2 ehk 4,1 MP/cm2

Nagu näha on kõik enamvähem ühte auku, ainult Olympus erineb teistest pisut enam. Ma ei pöörakski siin esialgu nii suurt tähelepanu sensori suurustele ja nn. cropfaktoritele. Pigem juhiks tähelepanu nende ridade viimastele numbritele mis kajastavad pikseli suurust (seal konkreetselt, palju pikseleid ühele ruutsentimeetrile mahub). Võrdluseks võin tuua, et keskmisel seebikal on see number 30-35MP/cm2.
Kallimatel ja ütleme siis, et elukutselistele mõeldud kaameratel, näiteks Nikon D3-l on see number ainult 1,4MPcm2. Miks siis nii? Nii on, et kõige optimaalsema pildikvaliteedi ja pikselite vahelise kontrastsuse, selliste optiliste süsteemide puhul nagu peegelkaamerate ees tänapäeval kasutatakse saab vist ikka kätte siis, kui sensori resolutsioon jääb sinna 2MP/cm2 kanti. Mida suurem on see resolutsioon seda „mürasemad“ pildid tavaliselt tulevad. Muidugi sõltub see ka veel sellest tarkvarast mis sensorilt saadud infost meile arusaadava pildi valmis meisterdab. Mida aeg edasi, seda müravabamaks need algoritmid suudavad pildid arvutada, seda osavamad on programmeerijad. Jumalapäike saadab aga ikka sama palju footoneid lendu ja selles osas ei muutu midagi. Lõpuks siis nii, et mida rohkem on pikseleid ühe ruutsentimeetri kohta, seda mürasemad (teralisemad) on pildid.

Järgmiseks tahaks torkida ikka seda objektiivide ja fookuskauguste teemat. On tootjaid, kes reklaamivad oma kaameraid sellisena nagu nad on ja ainult jaemüüjad panevad poole juurde ja on tootjaid kes panevad juba ise poole ja siis panevad veel kaupmehed kah oma poole juurde ning kokku saabki üks uskumatu ja segane jutt.
Jutt sellest, et 150mm objektiiv muutub kui võluväel pisema sensoriga kaamera ees 300mm-ks ei ole tegelikult ju tõde. 150 mm objektiiv jääb ikka oma teravussügavuste ja perspektiividega 150mm – ks. Siis võiks ju neid hiiglama pikki torusid hoopis seebikatele ette panema hakata ja saaks lihtsalt ja odavalt kaugeid galaktikaid pildistada või poole kilomeetri pealt ilma varjeta arglike linde pildistada. Paraku see nii ei ole. Esiteks hakkavad väga pikkade vahemaade tagant segama õhusolevad tolmu ja vee osakesed mis ajavad pildi uduseks ja teiseks tuleb platsi kohe see  sensori müraprobleem. Laiemate nurkadega esitab aga selline väiksem sensor optikatootjatele hoopis suuremad nõudmised. Spetsiaalselt digitaalsetele kaameratele toodetud objektiivid (näit. Canon S- seeria) peavad kuskilt otsast kindlasti mingeid mööndusi tegema võrreldes filmikaameratele või täiskaadriga digikeredele mõeldud objektiivide suhtes. Füüsikareeglid on ju samad. Sama lai pilt tuleb nüüd väiksema sensori peale kokku suruda. Midagi ju lihtsalt peab kaduma minema.
Kokkuvõtteks aga järgmist. Pilti saab ka kingakarbiga teha ja need nüansid mis erinevaid kaameraid ja tootjate tehnoloogiaid eristavad on nii kaduvväikesed, et kui inimene otsustab osta just selle hinnaklassi kaamera ja hobikorras pilti teha, mitte aga sellega leiba teenida, siis minu arust pole küll vahet millise ta neist valib ja see eelpool toodud jutt on pisuke abi lihtsalt nendele, kes muidu ei viitsi või ei taha või ei saa aru.

Tõesti asjalik ja õige jutt kahjuks asi ei ole nii lihtne.Kuna asjast palju juttu olnud igal pool foorumitest siis ei hakka siin enam kah teemat arendama. Soovitus et surfake netis ringi seal artikleid ja jutte asjast palju ja pärat tehku iga üks ise omad järeldused .Tehnika areneb ja kes tahab kallist  ja suurt kaamerat kes piidrgub väikse ja odavaga.Tava kasutajale kes plakateid ja miskit suuremat sorti foto töötlust ei tee  pole vahet, pilt ikka näib sama kas paberil või nettis madala resoga.