Kohtusin eile kraavi ääres einestava haigruga:
http://bp2.blogger.com/_qHTalkR4uNI/SHn … gistab.jpg

oh, ma isegi mäletan oma esimest kitsekat...
Olin just saanud õnnelikuks digipeegli omanikuks, ees oli kit ja puha. läksin mullusele heinamaale, kõik oli nagu ikka varakevadiselt pruun, ei tea mida ma sealt endaarust otsima läksin, aga metsaveeres seistes nägin miskit pruuni liikumas. mis muud kui kitsekesed. kaks kitsekest. tuul oli vastu, ja eks ma oma helesinise jopega sinnapoole liikusin. päris lähedale lasid, nii paarkümmend meetrit. oi ma olin õnnelik. kitsed jooksid minema, metsaveeres vaatasid veel tagasi. Juhuslikult vaatasin paremale, ja mida ma näen - veel kitsi...
a pärast oli uhke pildilt näidata, et see pruun täpp on siin metskits.

Tõe huvides küll mõned päevad tagasi, jalutas kitsemammi kahe tallega aias õunapuude all. Nii lähedal oli, et oleksin 150-se toruga pilti küll saanud aga laiskus maksis kätte, tuleb ikka ukse hingi õlitada. Muidu nats ikka kriuksus aga kui vaikselt üritasin ust avada siis lõikas õhtu vaikusesse ikka korralik krägin:D Edasi ei ole vast mõtet rääkida:)

Nädal tagasi kooserdas must-toonekurg Viljandi biopuhasti lähistel Kösti oja veerel.Vot haruldus ja pelglik lind

põdrad jah noh..udus

priits kirjutas:

Nägin ise elus esimest korda põtra,

Tjah, maailm hakkab hukka minema...

Vabanda, polnud otse sulle mõeldud, aga ühiskond tundub olevat juba rohkem urbaniseerunud, kui arvasin.

must rähn jah

Huvitav on see , et ümber maja tiirlevad ja häälitsevad kakulised - pildile saada neid aga pole siiani õnnestunud kuna on pime ...
Näha on saadud küll , kuid ikka ööhämaruses - nagu valgemaks pisutki läheb , et kannataks jäädvustada , nii on nad kolmekesi kadunud - nagu vits vette , nii olengi siiani nautinud nende kriiksuvat vilet ja vilistanud vastu püüdes matkida nende hääli - mõnikord on asi õnnestunud ja tulevad siis üpris ligi ...
Ilmselt küla serv ja suured lagedad alad pakuvad näriliste näol saaki , sest lend on üpriski tihe , kuid mitte päevavalguses - ega ka hämaras , vaid ikka pimedamas ööpooles ...
Samuti lendavad nahkhiired , kellede asurkonnast sättis üks isend end suisa mesitaru katuse alla paaril korral puhkama ja läks sealt siis ehmununa lendu , kui läksin mesilinde läbi vaatama ...

See on mandri metsades üpris tavaline vaatepilt @habibi , et võid päevade kaupa sõita ja kuskil passida - hea õnne korral saad ehk rebsiku või siis soku kaadrisse - kui sedagi ...

Ahvenamaal paadiga merel olles kaljude peale kitse ema kahe pojaga. Läbi binokli oli väga kena vaade, kaamera jäi turvalisuse mõttes kaldale

Ahjah - ca 20-pealine põldpüüparv, kes kuidagi ei tahtnud tee pealt kõrvale pöörata, jäi ka mainimata.

Ei lähe küll otseselt teemasse, aga ühel vihmasel augustikuu päeval, suure kiiruga miljöö pilti tehes otepää küngaste vahel (17-85 statiivilt ja päästikuga) objektiivi vihma eest varjates ei märganud, et samal ajal on künka harjalt läbi jalutamas metssea kari. Nüüd täna pilti juhuslikult 1:1 le avades jäid järsku künka harjale häirivad täpid. Kadreerimise ja loodimise vahele jäi piisavalt palju aega, et seltskond jalutas pildile.

Eile õhtupoolikul, nii umbes kella kolme või poole nelja paiku sattusin ma sabatihaseid "taga ajama". Sabatihastel on see huvitav omadus, et nad kipuvad teisigi tihaseid kaasa vedama, niisiis koosnes see salk ka rasvatihasteist, sinitihastest... Nõnda ma jõudsingi ühele väiksele lagendikule - arvatavasti kunagine karjamaa (seal sai suvel orhideesid sai pildistatud). Ronisin üle madala kraavi, ragistasin läbi vaarikapuhmaste.

Tihased tundusid veidi närvilised olevat.
Järgmisel hetkel toimus kõik väga kiiresti. Liiga kiiresti.  =P

Nimelt lendas järsku täiesti hääletult kusagilt männiokste vahelt otse minu poole keegi kakuline!!
Käed värisesid... Korraks täitis ta kogu kaadri, jõudsin teha kaks klõpsu... mõlemad kaugelt, ja fookus mööda...
Siis jooksin uuesti sabatihastele järgi. Mõne aja pärast otsustasin siiski vaatama minna, selles suunas, kuhu kakk paistis olevat kadunud. Kuivanud puulehed ja oksad krabisesid kohutavalt.
Rasvatihase närviline hoiatushüüd... Ja kakk (varesest paistis küll suurem olevat, triibuline kõhualune - hännakas?) lendas jällegi minu vaateväljas minema. Hääd pilti ei saand, aga vähemasti mälestus jäi.
Kes teab, äkki ühel päeval näen teda jälle.

Täna oli säänne lugu,et käisin koprapere tegevusi vaatamas ja natuke pidin nende tammi madaldama,sest oli külaelanike meelehärmi kõrgest veetasemest kuulnud ja mõtlesin,et teen ise vee taset vähe madalamaks kui et keegi päris maatasa selle lõhub.Vaikselt,kuid tundus ,et mitte piisavalt vaikselt pesale ligi hiilides väheke vanakobras urises mu peale mida ma esimese korraga välja ei jaganudki kui olin veel sealkrabistanud sain aru,et päris pahas tujus loomake oli ja terve perekonna pesast välja kamandas,närvilise oleku põhjus oli lihtne-värsked noore ilvese jäljes pesa ümber kes ilmselt neid öösel kimbutanud oli ja kõhutäits otsis....