Mul värsked kogemused jagada. Rasvatihased pesitsevad meil sageli aiapostides, tänavu oli pesa asbesttorus, mis umbes 45 kraadise nurga all seina äärde vedelema jäänud oli. Tihased toidavad suurepäraselt torus olevaid poegi. Probleem tekib poegade pesast väljalendamisel. Meil said 4 poega suurepäraselt hakkama. Nägin iga päev, kuidas tihased poegi toitsid ning vali siutsumine kostis torust. Siis ühel päeval jäi torus vaikseks. Vaatasin taskulambiga torusse, paistis olevat 3 liikumatut poega, kärbsed nende ümber tiirutamas.Mõtlesin siis, ongi lõpp nendega, et matan nad vähemalt maha. Pöörasin toru ja üks pojake lendas välja. Oli küll rääbakas, aga pärissuled seljas. Mõtlesin, mis teha. Naabriperes oli ka tihasepesa. Uurisin Jaanus Eltsi käest, kas võiks pojukese sinna poetada. Ütles, et nii võib, vanalinnud seda pahaks ei pane. Läksin siis, tihane peos uuesti õue ning vahepeal oli teine pojuke torust ka "jalad alla võtnud". Siis selgitasin välja, kus pere uus asukoht on - no muidugi kreegitihnikus. Ootasin veidi, üks vanalind tuli pesa juurde tagasi. Panin siis pisikese pesa ja kreekide vahepeal paiknevale kuivanud oksale. Oli armas vaadata, kuidas see pisikene kõigepealt tähtsa näoga ühe tirtsu maha poetas, siis oma väiksed rääbakad tiivad välja sirutas ja ca meetri kõrgusel kreegipuudesse vuristas. Nagu väike lennumassin! 2 viimast poega siiski tuli matta, neist üks oli juba titena hinge heitnud ning teine ilmselt päev tagasi, kui tugevamad pesast startisid.
Mis ma nüüd ütelda tahan, et torus kasvavad pojad kenasti üles, pole mõtet neid tehispesasse paigutama hakata, nad üsna haprad olevused, saavad kindlasti haiget ning pole kindel, kas vanalinnud sellest tehingust aru saavad. Ilmselt ei saa. Jaanus Elts soovitas taolistesse torudesse ettevaatlikult paigutada kare oksaraag, mida mööda pojad hästi välja pääsevad. Neil on uskumatult teravad küünised.
Aiatorudega on see häda, et kui suur vihm tuleb, upub kogu seltskond. Neile on kõrgemale mõttekas mimgi katusemoodi asi nuputada.

Ei jaksanud nad kõik sellest 45 kraadisest ka üles ronida, oli ikka päris sile pind ja pikkust üle meetri. Eks sa saad häälest aru, kui suured nad juba on. Meie omad hakkasid lõpuks ikka hulga mehisemat häält tegema. Ja oksaraost aiapostis on kindlalt abi. Mu meelest tuleks see varakult sinna paigutada. Edu sulle!

Täna märkasin, et mingit tegevust ei tundu käivat aiaposti läheduses ja kuidagi kahtlaselt vaikne on ka. Läksin siis uurima ning 3-st pojast vaid 1 on elus. Otsustasin siis, et enam ei kannata kauem oodata ning kasutades taas seda silmuse meetodit sain tal ilusti ümber keha selle kinni ning tõstsin siis ajutisse pessa ümber. Sealt lasi titt muidugi koheselt jalga ning kukkus potsatades maha kus hüpeldes veidi eemale pages.

Seal ta siis passis mõnda aega, aeg ajalt nokaga lehti tuustides ning siis peale mõningaid proove tiibadega vehkides hüpata jõudis mul ehitusprügi ja aia vahele mis tõenäoliselt on suht turvaline koht hetkel. Panin enda koerad ka ööseks kinni, et keegi neist talle midagi ei teeks kui ta otsustab vahepeal välja ronida.

Titt ise siis selline:




Olekski küsimus, et tea kas ta on piisavalt vana, et üksi jätta või peaks temaga veel tegelema? Point selles, et kogu aktsiooni käigus kus ta ka oma hädakisa kuuldavale korduvalt lasi ei saabunud mingeid vanemaid ning terve päeva nagu pole neid ka näinud (mitte, et ma oleks ka terve päeva õues olnud, kuid tavaliselt ikka on neid näha olnud tegutsemas läheduses ning tite lähedal tegutsedes on nad pahandama tulnud). Hetkel on ta pool tundi peidus olnud ühe koha peal niiet oletan, et ta on seal hommikuni ning turvalisemat kohta maa peal ta tõenäoliselt hetkel ei leia. Kas peaks ta hommikul kinni püüdma ja uuesti tehispessa tõstma/oksale tõstma või lihtsalt rahule jätma? Või peaks ta kinni püüdma ja toites teda vanemaks kasvatama kuni ta on võimeline ilusti lendama etc. Mida kiiremini vastata, seda rohkem on tõenäosus, et ta ilusti üles leian.

Tänud...

No täna hommikul olid vanemad platsis taas. Nad tundusid suhteliselt närvis, kuid askeldasid ümber selle ehitusprügi hunniku. Ise ma poega ei leidnud kuskilt, kuid äkki ta lihtsalt oli ennast paremini ära peit ja vanemad siiski teadsid temast midagi.

Tihase leidlikkusel pole piire. Külastasin eile oma tuttavat vanamemme. Tema tihasepere kasvatas oma pojad üles välisukse taga naela otsas rippuvas käekotis. Oli ikka lukselamine neil - kotipõhja oli alustuseks tassitud väiksemaid oksakesi (et pesa ei libiseks), järgnes pehme sammal, lambavill ja koerakarvad. Pesas olevat olnud 10 muna. Praegu oli pesa kenasti puhas ja vanamemm ütlest, et ehk tulevad ja teevad teise satsi ka samas. Olevat juba paar korda vaatamas käinud.