Jep, üks vastaja tegi väga hea ja õige märkuse: sissejuhatus (et kes ma olen ja kust ma tulen) ununes ankeedil eest ära. Jep.

Aga vot kuna ma ei saa sinna küsimustiku muutmise juurde muudmoodi, kui ankeeti korraks sulgedes (mis vist sisuliselt tähendaks, et keegi, kes pole peal on, avastab äkki hoiatava akna "Oih, enam vastata ei saa, kinni on see värk"), siis ma igaks juhuks ei pane kinni  ja kirjutan siiasamma, et olen kodanikunimega Maria Kupinskaja (aga Maria'le üldiselt väga ei reageeri =P) ning lõpetan Tartu Ülikoolis õigus- ja sotsiaalteaduskonda, bakalaureust. Ja uurin kummagi teaduskonna lõputöös looduses liikumisega seotud õigusi-kohustusi ning konflikte, mis maaomanike ja matkajate vahel tekivad.

PS. Olen natuke kirjutanud ennegi, http://www.looduspilt.ee/foorum/viewtopic.php?id=3065

mul on ka tehtud

tehtud

Ahjaa, meenus selline asi ka: saatsin kunagi tervele posule inimestele, kes mu ankeedile vastasid, kommentaarid selle kohta, kuidas mina asjast aru saan, ja kuna hetkel on küsimustikuga ühel pool ja bakatöödega kah, siis las see tekst ripub siin, kõigile nähtavana. Kuigi rõhutaks ikkagi seda, et *ma ei ole jurist*, nii et püha tõde ma ei kuuluta, aitäh tähelepanu eest =P

VEIKE SISSEJUHATUS

Kui sa hakkad otsima netist (või raamatukogust, või sõprade käest, või
tegelikult kust iganes) materjale selle kohta, mida looduses tohib ja
mida ei tohi, satud sa arvatavasti varem või hiljem igaüheõiguse
(vahel ka "igameheõigus") tutvustuse juurde.

Selle ajaloost ja päritolust ja tähendusest ma siinkohal jahvatama ei
hakka, pikaks läheb, kuid ütlen väikese sissejuhatuse ometigi:
looduses liikumise õiguslik regulatsioon, st see, mis on kirjas
seadustes, määrustes ja igasugustes muudes õigusaktides, on Eestis
võrdlemisi üldsõnaline ning puust-ja-punaseks reegleid on vähe, palju
on tõlgendatav, ja tavad on ka õiguslikus mõttes väga napiajalised, et
mitte öelda olematud. See tähendab, et kui minna kellegagi vaidlema,
mida tohib ja mida ei tohi, siis nii mõnelgi juhul on mõlemal poolel
õigus - ühel on üks õigus, teisel teine.

See on põhjus, miks ma olen pea kõigi küsimuste taha pikemad
kommentaarid kirjutanud - lühidalt ja lihtsalt ei saa, sest normid,
mis asja reguleerivad, ei ole lühidad ja lihtsad.

Ja veel see ka: need kommentaarid siin küsimuste taga on see, milleni
üks bakatudeng kuu-pooleteise uurimise tulemusena on jõudnud. Ma ei
ole jurist, ma ei ole isegi magistrant. Ma lõpetan bakat (kuigi võtan
antud tööd väga hingega). Nii et püüa minusse kerge reservatsiooniga
suhtuda ning kui on huvi edasigi suhelda, meili - sul on mu
kontaktid.

ERAMAA JA ERATEE

7. Matkan ja tean kindlalt, et ma EI ole eramaal. Võin seal viibida:
Üldjuhul alati.
Trikikoht on siinkohal teada surmkindlalt, KAS sa ikka oled eramaalt
väljas. (vaata järgmist küsimust)

8. Matkan ega tea, kas olen eramaal või mitte, aga mingeid
piirdeid-tähiseid ka ei näe. Võin seal viibida:
Üldjuhul ainult päevasel ajal, st päikesetõusust päikeseloojanguni
(asjaõigusseadus § 142).
Selgitan natuke seaduse sõnastust. Asi on nimelt selles, et kuna
kodu/omand on põhiseadusegagi kaitstavad, siis kui kellelegi kuulub
üks maalapp, kus on ta kodu, ja kui tal on soov võõraid eemal hoida,
on tal selleks ka õigus: see on tema maalapp, see on tema kodu. Ta
ehitab sellele aia ümber või piirab hekiga või märgistab mõnel moel -
nii, nagu korteri seinad on piiriks Lasnamäel. Keegi ei roni ju sealt
aknast sisse, ega?
Kui aga see maalapp märgistamata on jäänud - ei ole ei aeda, ei hekki,
ei silte, ei midagi - ei saa võõrale inimesele pahaks panna, et ta
lihtsalt EI TEADNUD (ega pidanudki teadma, märkama), et ta on astunud
eramaale. Siin ongi see koht, kus tuleb mängu asjaõigusseaduse § 142:
"Füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleval
piiramata ja tähistamata kinnisasjal ei või teised isikud omaniku
loata viibida päikeseloojangust päikesetõusuni, kui seaduses ei ole
sätestatud teisiti."
See tähendab, et öisel ajal ei tohi sa eramaal olla olenemata sellest,
kas see on märgistatud või mitte. Päevasel ajal aga võid sa eramaal
liikuda, kuid ainult juhul, kui ei ole ei piirdeid ega tähised. Ja see
"võid liikuda" tähendab seda, et kui sa satud tähistamata eramaal äkki
kokku ühe maaomanikuga, kes ütleb sulle, et see on tema maa ja ta ei
taha, et sa seal kõnnid, siis tuleb omaniku soovi austada. Ka seaduse
mõttes.

9. Matkan ja näen, et olen eramaal, sest see on piiratud (heki, aiaga
vm) või tähistatud (siltide, viitadega vm). Võin seal viibida:
Ainult maaomanikult luba küsides. (vaata eelmist küsimust)

10. "Viibimine" tähendab, et ma võin seal: (võin märkida mitu)
See oli minu poolt nipiga esitatud küsimus, sest täpset vastust talle
ei olegi - tahtsin näha, millisena näed "viibimise" mõistet sina.
Mida ma sellega öelda tahan? Viibimise mõistet ei ole õigusaktidega
defineeritud, kuigi seda kõikvõimalikes sätetes kasutatakse, a-la
kusagil võib viibida, kusagil ei või viibida.
Asjad, mis viibimise alla kindlasti EI kuulu, on mootorrattasõit
(liikluseeskiri § 17) ja lõkke tegemine (kuna see kahjustab pinnast,
st omandit). Telkimine arvatavasti ka mitte (vaata küsimust nr 12),
nagu ka kaevust vee võtmine (omand). Küll aga kuuluvad viibimise alla
arvatavasti kõndimine, jalgrattasõit, isegi ratsutamine (kui ei
kahjustata pinnast), nagu ka päevitamine. Aga veelkord: see on väga,
väga kõhutunde küsimus.

11. Tahan kasutada teed, millel on silt: "Eratee." Võin seda teha:
Ainult, kui mul on teeomaniku luba.
Avalikult kasutatavad teed on riigimaantee, kohalik maantee ja tänav
(teeseaduse § 4) - eratee siia nimistusse ei kuulu, panid tähele?
Eratee on samamoodi "era", kellegi oma, nagu terve hunnik muid asju:
maja, sülar, jalgratas, külmkapp, ühesõnaga omand. Eratee omanik on
selle tee arvatasti ise ehitanud ja hoiab seda oma rahadega korras,
täidab auke ja muud taolist - ee tähendab, et nagu igasuguste muude
"era" asjadega, peab võõral selle kasutamiseks olema omaniku nõusolek,
olgu siis päeval või öösel.
Naljakas (ja juhendajaga läbivaidlemist vajav seik) on siinkohal see,
et kui on eratee, aga selle kõrval on märgistamata maa (millel võib
viibida päikesetõusust päikeseloojanguni, vt küsimus nr 8), siis
teoreetiliselt on võõral õigus kõndida tee kõrval - iseasi, kui tihti
selline olukord reaalses elus tekkida võib.
(Samas jalgrajad ja metsasihid ei kuulu teede regulatsiooni alla ning
nende kasutamisele laienevad era- ja riigimaal viibimise tingimused.)

12. Tahan telkida metsas, kus pole erametsale viitavaid
piirdeid-tähised. Võin seda teha:
ainult telkimiseks mõeldud kohtades või ka väljaspool neid, kui mul on
maaomaniku luba.
Metsade puhul on regulatsioon, taevale tänu, tibake detailsem kui muu
maa puhul, seega on võimalik ka natuke täpsemalt teada, mida ja kuidas
tohib. Nii et juhul, kui sa pole just erametsas (kus kehtib üldine
viibimise keeld, kuna tegu on ERAmetsaga, vt küsimus 9), ütleb
metsaseadus § 35 päris selgesõnaliselt, et "Avalik-õigusliku isiku
omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas tohib
telkida ja lõket teha kohtades, mille metsaomanik on selleks ette
valmistanud ja tähistanud, või tema loal." Vot. Ja, jah, ma tean, ma
olen ka kusagil suvalises kohas põõsa taga telkinud.

13. Matkan suvel ja mu teele jääb heinamaa.
pean minema ringiga mööda heinamaa serva või kuivenduskraavi kallast.
See on nüüd väga mitmeti tõlgendatav olukord. Aga väikesed märkused
siiski. Näiteks: ükstapuha, kuidas sa vastasid, tuleb sul lähtuda
sellest, et sinu tegevus ei tohi kahjustada kellegi teise omandit,
antud juhul juhul siis selle heinamaa omaniku omandit.
Juhul, kui see ülekõndimine tõesti mitte midagi ei kahjusta - sa ei
talla heina, maa pole sõtkutavalt märg vmt - võib sellest ka otse üle
kõndida. Tõlgendamise asi. Aga ma isiklikult soovitaks ikkagi mööda
serva või kuivenduskraavi kõndida, et koos heinamaa omanikuga
tõlgendama ei peaks.

14. Suusatan talvel ja mu teele jääb lumega kaetud heinamaa.
võin otse üle suusatada.
Selle küsimuse puhul on erinevus selles, et lumega kaetud heinamaad on
oluliselt keerulisem kahjustada, kui suvist heinamaad (vaata küsimus
nr 13).

VEEKOGUD JA KALLASRADA

15. Ma ei leia teed, mille kaudu mereranda saada, sest terve kaldaäär
on maju täis ehitatud. Võin minna üle kellegi õue:
ainult juhul, kui maaomanik lubab.
Kui mõni mereäärne koht on tõesti kilomeetrite viisi niimoodi täis
ehitatud, et ei ole läbipääsukohti, tuleks pöörduda mitte maaomanike
poole, vaid kohaliku omavalitsuse jutule minna, sest see on viimase
kohustus: tagada kallasrajale avalikud juurdepääsud
(looduskaitseseaduse § 36). Üle õue mineku suhtes kehtivad samad
reeglid nagu üldiselt eramaa suhtes (vaata küsimus nr 8).

16. Matkan mööda veekogu kallasrada ja kalda lähedal on kellegi elamu.
Üldjuhul võin ma mööda kallasrada edasi liikuda.
Lihtsustatult öeldes on kallasrada ainus koht, kus eramaaomanik peab
taluma võõra kohalolekut isegi juhul, kui ta seda ei taha, ehk isegi
juhul, kui ta on kaldale aia ehitanud, sildid pannud vmt. Kallasrada
annab igale inimesele õiguse liikuda mööda avalike või avalikus
kasutuses olevate veekogude kaldaid, seal viibida, kalastada ja
veesõidukitega randuda (asjaõigusseaduse § 161).
Kallasrajal ei ole "päikesetõusust päikeseloojanguni" piirangut ning
seega võib seal olla ka öösel. Samas on kallasraja puhul taaskord
küsimus, mida täpselt tähendab "õigus viibida" (vaata küsimus 10).
Samuti on vaieldav, mida tähendab "kaldariba, mida mööda võib vabalt
ja takistamatult veekogu ääres liikuda" (veeseadus § 10): kas see
tähendab kuiva jalaga läbipääsemist juhul, kui jalas on kerged
matkasaapad, või eeldab tõsisemat ettevalmistust, näiteks kummikud?
Ja PS. teatud erandjuhtudel võib kallasrada puududa ka, näiteks
kalakasvatusel või sadamas vmt (veeseaduse § 10)

17. Tean, et kallasrada on:
ainult avalikult kasutatavatel veekogudel.
Siin oli väike näpukas, tegelikult pidi olema "avalikel VÕI avalikult
kasutatavatel", andestust . (veeseaduse § 10)
Ja muideks see ka, nende veekogude nimekiri on väga ühemõtteliselt
määrusega kindlaks tehtud (märts 2008 seisuga oli seal tuhatkond jõge,
järve jmt, Vabariigi Valitsuse 18.07.1996 a. määrus nr 191), nii et
näiteks pisikestel umbjärvedel ei pruugi kallasrada olla.
Kontrollimise küsimus.

18. Tahan suurele jõele kanuuga sõitma minna.
Üldjuhul ma ei vaja kellegi luba. Üldjuhul! Erandiks on
looduskaitsealad, maastikukaitsealad ja mis-iganes-muud-alad, kus
piirangud on seatud teatud looma-linnuliikide rahu tagamiseks või
looduse koormustaluvuse huvides.
Muidu aga on kanuutamine (avalikel või avalikult kasutatavatel)
veekogudel seaduse mõttes veekogu avalik kasutamine - jah ma tean
küll, et kui ma kirjutan veel 2-3 korda sõna "avalik", siis pole see
lause enam loetav ega arusaadav  - ning luba kelleltki ei vaja.
Samuti nagu suplemine ja veevõtt ja uisutamine on "avalik kasutamine"
(veeseaduse § 7)

SEENED-MARJAD

19. Tahan korjata seeni metsast, kus on sildid: "Eramets." Võin seda teha:
ainult juhul, kui maaomanik lubab.
Eramets on samamoodi "era" asi nagu on eramaa (vaata küsimus nr 8)
ning juhul, kui see on piiratud või tähistatud, siis ei tohi sealt ei
midagi korjata ega tegelikult ka sinna minna.
Kui aga mets EI ole piiratud-tähistatud, siis võib seeni-marju korjata
küll (asjaõigusseadus § 167). Ja kui mõttes on mitte ainult
seente-marjade korjamine, siis metsaseadus (§ 35) annab natuke täpsema
nimekirja, et korjata võib ka ka ravim- ja dekoratiivtaimi, pähkleid
ning dekoratiivoksi.

Viimases CO Di's oli ka kenasti küsimustik ära trükitud. Seal sain juba 100% tulemuse tänu siinsele eelinformatsioonile

Go Discover