Sa ei ole sisse loginud.
Lehed: 1
Alljärgnev kirjutis on inspireeritud viimases Cheese numbris ilmunud härra Tiit Kändleri loost "Jahtides verata jahti", mis algab motoga: "Kui palju loodus ka end ei pingutaks ei näe ta välja sama hea kui loodusfotol."
Lisaks sellele vasturääkivusele on artikkel täis endale vasturääkimisi ning muid faktilisi ebatäpsusi. Siinkohal tahangi ma tõstatada mõned härra Kändleri välja toodud punktid ning nende kohta omi seisukohti väljendada.
Esimest korda nägin ma loo autori 2003. aasta Loomafoto konkursi lõpuõhtul ning seal esines ta väga kaasakiskuva kõnega, mis sai ka hiljem kiitva osavõtu osaliseks just oma teistsugususe poolest. Nüüdki on härra Kändler üritanud midagi tesitmoodi teha, kuid minu arvates on see tal ebaõnnestunud.
Esiteks see püstitatud moto. Minu arust ei saa see enam valem olla. Härra Kändler rõhub artiklis oma amatöörlusele, kuid püstitab sellise vägeva moto. Mina pole veel suutnud oma fotodel selle moto järgi käia. Ma olen alles selles staadiumis kus tundub, et looduse tegeliku ilme ja emotsioonide edasiandmine foto kujul on lausa võimatu, liiati siis veel rääkida loodusest võimsama pildi tegemisest.
Ma ei arvagi tegelikult, et loo autor ise on suutnud jäädvustada midagi tegelikkusest võimsamat, vaid pigem on temasse tekkinud ebausk fotol kujutatu suhtes ning seda eelkõige digitaalse ajastu saabumisega. Digitaalne ajastu nimelt võtvat fotograafialt kui harrastuselt tema võlu. Ning seda just amatööri seisukohalt. Jätaksin selle väite igaühele ise mälumiseks, sest inimesi on erinevaid. Mõned nautisid rohkem pimikus tegutsemist kui looduses kolamist. Tuleb eristada harrastust. Kas selleks on fotograafia või loodusfotograafia. Mina usun, et loodusfotograafia põhirõhk on ikkagi loodusel. Ning mida rohkem aega saab looduses veeta seda parem. Härra Kändlerile imponeerib aga hoopis Looja tunne pildi ilmutist väljumisel. Igaühele oma.
Lisaks toob härra Kändler ka jutustusse roheksti tsitaate, mille täpsusesse mina aga natuke skeptiliselt suhtun. Olgem ausad, inimene, kes ei tunne isegi Eesti tuntumaid fotograafe (Arne Ader on tema jaoks kahe aa'ga Aarne ning Jaanus Järva on ümberristitud Jaanus Väljaks), ei saa ka eriti täpne olla kaugemate õpetlaste tsiteerimisel, eriti veel kui Jaanuse nime kasutamisel on viidatud konkreetsele Cheese artiklile ja numbrile. Vaatasin sealt nime ning oli küll õigesti kirjutatud.
Lisaks on härra Kändler tüdinenud ilupiltidest, mis ei andvat vaatajale ruumi oma loo jutustamiseks. Ütleksin, et see on puhtalt ettekujutuse puudmine. Näiteks on mul olnud palju vahvaid ja põgusaid kohtumisi elukatega, keda mul ei õnnestunud üldse jäädvustada ning nähes siis pilti sellest padrikusse kaduvast tegelasest kerkivad minul esile täpselt need tunded ning see kohtumise ärevus, mida tol hetkel tundsin. Tänu kellelegi teisele saan temaga silmitsi seista ja toda möödunud hetke paigal hoida. Eks lood pildi taha ilmuvad ikka kogemustest ja kõigil neid tõesti ei teki. Näiteks ei tunne ma mingit sooja hetke nähes Aafrikas tehtud pilte. Lihtsalt mul endal puuduvad kogemused nende loomadega. See aga ei tähenda, et ma võiks süüdistada pilti loo puudumises.
Siis tegi autor sihukese pöörde, et kõrvutas Vereta Jahi fotosid Maailma loodusofoto konkursil osalenutega. Minu arust olid ajakirja valitud väga head pildid iseloomustamaks Vereta Jahi tõelist palet. See selgus ka kirjutisest. Tähtis ja minu jaoks ainuke osa on sellel üritusel sotsialiseerumisel ja lihtsalt heal aja veetmisel. Seal tehtud piltidest pole küll mõtet rääkida kui maailma tasemaga võrdsetest. Jah, Vereta jahi käigus on tehtud häid pilte (tulevad meelde Ingmar Muusikuse rebane ja põder rabamännikus), kuid enamike piltide üheks tähtsamaks koostisosaks on kruusatee või metsasiht. Mulle kui metsa- ja loomuliku keskkonna nautijale ei tähenda need pildid mitte midagi. See ei ole loodusfoto, vaid loodusõnn, mida sel paaripäevael üritusel tabada loodetakse. Ükski loodusfotograaf ei looda ainult õnnele loksudes lõputuid kilomeetreid mööda metsateid. Tuleb otsida paremaid kohti, mis kujutaksid loomade elu tõetruumalt. Sest tee peal ei ela ju neist keegi, vaid on sunnitud seda ületama ühel hetkel suundumaks teise kohta. Ning siis loomaga kokkupõrkamine ingi ainult puhas õnn ei midagi muud.
Loo lõpus selgub, et härra Kändler tahaks näha hoopis nn prükkaripilte, millel oleks musta toonekure tiib ja vasak jalg. Ei midagi muud. Samuti unistab ta pildist, mis kujutab looma piinamist ehk siis inimest jänest taga ajamas pildi eesmärgil. Lisaks ka kitsepildist igaval maastikul. Aga miks härra Kändler sellistest piltidest unistab, eriti veel siis kui ise eelnevalt pahaks paneb teiste järgi tegemist ning siis selle fännamist? Miks ootab tema aega, et saaks koos teistega pilte fännama hakata?
Mis on minu arvamus? Minu arvamus on see, et loo autor on küllatki kauge sellest, millest ta kirjutada proovib. Tegemist pole loodusinimese vaid fotograafiga. Just sellisega, keda mina metsa kaasa ei tahaks, sest kõrgemale pildistatava heaolust peab tema lõpptulemust (ala peletame jänest). Ta küsib miks foto ei räägi lugu, ometi tahab tema näha fotol eriti spetsiifilise looga kujutist (musta kure kehaosad), mis kellelegi teisele välja arvatud loo autorile mitte midagi ei paku. Minu arust on tegemsit sellise inimesega, kes kirjub talvel talve kuna siis on liiga külm ja suvel suve kuna siis on liiga kuum. Ehk siis inimene pole ikka rahul sellega mis tal on, vaid tahab seda mida pole. Aga palun, musta kure tagajalast on palju lihtsam pilti teha kui tiibu veest kuivaks pritsivast kurest. Ja pilte kitsest äärmiselt igaval maastikul on jalaga segada. Vaata ainult ringi. Ning ära oota aega, et teistega koos fännata, sest siis kui teised sinnamaale jõuavad on sul juba nendest piltidest villand ning sa ihakad puhtaid klantspilte.
Ootan huviga teiste loodussõprade kommentaare nii minu jutule kui ka sellele artiklile.
Eemal
Esmalt, looduspildi osas minu arust autor pani suht alguses paika, et tema ei viitsi neid tegevusi teha, mis looduspildi saamiseks teha on vaja (või vähemalt need tegevused tõstavad kordades pildi saamise võimalust). Peale seda ma ausalt öeldes lõpetasin selle artikli lugemise, nüüd Sveni jutu peale lugesin ikkagi lõpuni.
Mind alati ärritab artiklites see jutt, et digi on fotograafia läilaks muutunud või 'võtab talt võlu'. See oleks mõnedel nagu iga artikli kohustuslik komponent, mis näitab, et kirjutaja on kõva härg, kes pildistab filmile ja on juba järelikult ka vana tegija. Ilmselt autor ei kasuta ka e-maili ja mobiiltelefoni, vaid saadab aktiivselt paberkirju ja suhtleb Elioni operaatoriga, kui soovib lauatelefonilt võtta kaugekõnet. Mina arvan pigem, et need filmipildistajad on kadedad, et tänapäeval on digiga võimalik õppida oma vigadest äärmiselt kiiresti, peaaegu hetkega, ei pea selleks pimikus päevi hiljem pabereid keemias leotama ja mõtlema, et mida ma nüüd seal tegin ikkagi, et asi untsu läks. No ja ei saa ju eestlane nõustuda sellega, et kui keegi on mingi taseme saavutamiseks kulutanud 10 aastat, siis teine tänu maailma arengule ja võimaluste kättesaadavusele teeb seda aasta-paariga -- ei, kõik peavad ikkagi kivikirvestega puid raiuma...
Artikkel ise tervikuna oli provotseeriv väide, ei hakka selle üle siin arutlema. Mina sellega nõus ei ole, ja kogu moos.
Aga üks asi jäi silma.
Teiste järele joondumine -- ses osas pean aga peaaegu et Tiit Kändleriga nõustuma. Looduse pildistamises tervikuna on päris palju stampe, mida tegijamad propageerivad (mitte ainult loodusepildistamises ega ka ainult pildistamises, vaid kõikide asjade juures, aga see pole selle arutluse koht). Ja ei saa salata, mul tekkis otsene seos selle saidiga. Tegijamad laovad peale oma stampe ja värskemad pildistajad peavad nendega arvestama, kui tahavad tegijamate heakskiitu. See muudab asja ühenäoliseks (mis sest, et see konkreetne suund võib olla väga kvaliteetne) ja ja selleks ajaks, kui värskemad on saanud tegijateks, on nad omandatud stampnõuetes ise nii kinni, et propageerivad neid edasi. Lumepalliefekt. Võibolla ka mõtlemiskoht.
Viimati muutnud draa (02-08-2005 12:47:33)
Eemal
Olen Sveniga nõus, et Tiit Kändler, kes ometi on loodusajakirja peatoimetaja, ei tunne ei loodusfotograafe ega fotograafiat kuigivõrd.
Mina olen aastaid üritanud saada pildile kasvõi osagi sellest ilust, mis ma looduses näen ja üliharva õnnestub see enam-vähem. Siit ka põhjus, miks ma enda pilte eriti ei eksponeeri. Minu jaoks on pilt tehtud kui olen ta kaadrisse püüdnud, proovinud välja kadreerida kõik mitteolulise ja sisse kõik olulise ja näen, et valgust on olnud piisavalt. Ülejäänu on juba õnn ja labori hea tahe ning oskused.
Jah just sellise pildi surnud sookure jalgadest(rebane oli teise vist murdnud) jätsin ma tegemata. Samuti need lõputud kähriku- ja rebasekutsikate laibad maanteedel. Tõttöelda oli raske pildistada ka mootorrattureid, kes meie rendiautole Jersey saarel otsa sõitsid, kuigi oleks olnud veenev asitõend inglise politsei jaoks.
Kuid olen nõus Jaaguga, kes kirjutab, et vanad tegijad suruvad enda stampe algajatele peale. Olen seda meelt, et igasugune katsetamine on väärt. Ja loodusepildistajana on minu jaoks väärt see, mis on tõepärane ja ilus. Looduse maalijana ei oleks ilmselt tõepärasusel nii suurt tähtsust. Lapsena maalisin rahulikult oranzi hirve ja lilla taeva ning pean seda paremaks kui vanemate näpunäidete järgi maalitud pruun põder helesinise taeva taustal.
Kui tähelepanelik olla, siis leidub looduses palju ilusamaid momente kui keegi kunagi pildile on saanud.
Eemal
Samas on Kändler'il humoorikas kirjutamise stiil. Mõnus lugeda, ei hakka igav.
Eemal
Lugesin Tiit Kändleri jutu läbi ja olgugi, et alguses ma tema motoga nõus ei olnud tuleb tunnistada, et osati on tal õigus. Me näeme reeglina tulemust, mida fotograaf meile näidata tahab. Me näeme uhkeid linde, loomi ilusas valguses, kauneid taimi, hingematvaid maastikke. Me ei näe, et linnud stardivad prügimäelt, et loomadele on metsa toitu viidud, kuipalju kõrsi on kaadrist ära "rohitud", mitut filtrit maasikupildil kasutatud. Aga selliselt ju paljud loodusfotost elatuvad fotograafid oma pilte teevad. Aga sellised pilte kus kure jalg või assistent reflektoriga valgust silumas me ei näe. Me ei näe tavaliselt ka tokerjaid ja haigeid loomi. See pole ilus. See pole meie silmade jaoks. Nii näemegi me pilte, kus loodus on ilusam, kui ta tegelikult on. Isegi kui keegi tahaks teha midagi muud, siis ta seda ei tee, sest see ei müü.
Mulle tundus, et seda tahtis Tiit öelda või mina tema tekstist välja lugeda.
Kohustuslik digijutt on tingitud tõsiasjast, et tänavune vereta jaht oli esimene kus läksid arvesse ka digikaamerega tehtud pildid.
Eemal
@ Jürgen. Ilmselt Tiit on linaninimene. Sest teisiti ma ei suuda aru saada, kust tekib arvamus, et kõik looduses peaksid inimestest sõltuma. Miks arvatakse, et et linnud ei saa ilma prügimägedeta ja loomad ilma söödata? See, et tihane talvel akna taga söömas käib või varblane McDonaldsi juures saiatükke passib ei tähenda, et kõik seda teevad, kui vähegi ringi vaadata.
Nendest kure jala piltidest aga -- miks arvatakse, et see on reaalsus? Kas sellepärast, et see on lihtsalt kättesaadav ja seda on igal inimsele võimalik pidevalt näha? Need pildid ju ometi sellepärast ei müügi, et kõik saavad seda näha!!!! Inimene istub oma Lasnamääe kuudis ja vaatab pilti hundist või karust ja mõtleb, et no see ei saa olla nii kihvt. Vaatab aknast välja, vastasmajas Masha koorib kartuleid, tuvid aknaaval pealt vaatamas ja no tõesti ei saa nii ilus olla. Aga kui keegi väidab, et hommikune kaste on pildil ilusam kui tegelikkuses vms, siis see inimene on terve elu kõik hommikud ilmselt maha maganud. Sest kui meenutada veidi anatoomiat, siis inimesel on teisigi meeli peale nägemismeele -- ja no neid teisi elemente ei kätke endas ükski pilt. Tsiteerides tätte/matvere laulusõnu 'mõni hetk on elus ilusam kui teine, mõni hetk on kohe väga väga ilus'. Herr Tiit võiks need hetked tõsisest loodusest ÕIGEL AJAL üles otsida ja veenduda, et need on olemas ja keegi pole neid suutnud oma tõelises ilus pildile jäädvustada. Mitte keegi, ka mitte maailmanimed.
Selle digi jutu osas aga -- misiganes. Toon oli igatahes sellise teadja härja oma ja väide, et digi võtab fotograafialt võlu, samuti sama masti. Oma tagurlikke vaateid ja/või frustratsiooni võiks lihtsalt mujal välja elada kui Eesti ainsas fotoajakirjas..
Viimati muutnud draa (03-08-2005 12:01:09)
Eemal
Jah me näemegi uhkeid linde ja loomi ilusas valguses. Aga sellepärast, et need tekitasid ka fotograafile kõige võimsama emotsiooni. Minu arust on äärmiselt võimas vaadata lindu või looma läbi teleobjektiivi ilusas valguses. See kisub suu ammuli ja paneb tõesti näpu värisema nagu ka Tiit oma kohtumist kitsega kirjeldas. Miks aga arvab ta, et seal taga on mingi reflektorid ja peletavad assistendid?
Maastikupildistamisel kasutatakse filtreid eelkõige sellepärast, et saavutada inimese silmaga võrdset ulatust. Hoopis siluettide produtseerimine on loodusega manipuleerimine, sest meie ju nii ei näe.
Miks me ei näe haigeid loomi? Viimases cheese'ski oli minu pilt sellest haigest metssea kesikust. Aga kas Tiit on ka mõelnud miks me ei näe haigeid loomi? Ikka sellepärast, et nad pistetakse enne kinni kui meie neile peale satume.
Kure kaadrist väljalendamine on käpardi tegelikkus. Sest igaüks oleks ju tahtnud vägevat kohtumist omale igaveseks kaaslaseks talletada. Sest ega tegelik kohtumine ei väljendunud ainult tiiva ja jala nägemisega. Loodusehuviline nägi ju tervikut.
Eemal
Minu arust kehtib väide: "Kui palju loodus ka end ei pingutaks ei näe ta välja sama hea kui loodusfotol.". Võtame näiteks pildid:
1) http://www.looduspilt.ee/?page=pilt&id=3242
2) http://www.looduspilt.ee/?page=pilt&id=1882
Silmaga me ei suuda kindlasti neid selliselt näha.
Teistpidi ma olen nõus ka väitega, et looduse tegeliku ilme ja emotsioonide edasiandmine foto kujul on väga raske (kui mitte võimatu). Üldse emotsioonie edasikandmine on väga keeruline ükskõik millise foto puhul.
Seega, kõik ei ole nii must ja valge.
Eemal
noo selle teise pildi kohapealt on tõesti vormistus väga ilus, kuid olen ise täpselt sarnasena seda looduses näinud ja nägi veelgi ilusam välja Pealegi saad sa looduses ka taime nuusutada ja muud moodi kaasa elada.
Kõik on maitse asi. Ja see jooksvate metssigade pilt on minumeelest küll väga puusse näide kuna see pilt on reaalses looduses 10x võimsam kui seda eales saaks pildiga edasi anda. Pildil olev udune osa annab just vihje liikumisest mis on sul kohal olles palju võimsam. Seda võimendab veelgi see adrenaliin mis siis verre tungib, kuidas meeled ülevalt jooksevad jne jne mida sa kunagi pildilt ei saa. Kui oled ise metsas sattunud vastakuti sea/põdra/karu/hundi/vms siis peaksid teadma seda tunnet. Viimasel ajal enam kitsed päris sellist tunnet ei tekita, kuid kui ikkagi lähedale saad hiilida ja ta ikka veel oma asju teeb, siis isegi kits suudab selle elevuse tunde tekitada, mis sest et ma neid juba kümneid kordi pildistanud olen...
Minumeelest ka ei saa kunagi pilt anda edasi seda täit ilu mida loodus pakub. Loomulikult saad sa pildilt kloonimis tooliga mõne nõmeda posti eemaldada või analoogsete teha, kuid looduses on lõpmata palju asju mida sa ei suudagi kunagi edasi anda pildi kaudu. Isegi filmimine ei tule sellele lähedale lihtsalt sellel põhjusel, et suvaline pilt või film on ikkagi osa tervikust eemale rebimine, kõik lõhnad, temperatuur jne jäävad väljaspoole seda kogemust ning see vähendab kindlasti edasi antavat ...
Eemal
Oot, me räägime juba üksteisest mööda. Moto oli: "Kui palju loodus ka end ei pingutaks ei näe ta välja sama hea kui loodusfotol". Jutt käib puhtalt välja nägemisest (visuaalsest kujutisest), mitte emotsioonidest. Emotsioonid tekivad inimesel looduses viibidest N muust tegurist ja sellega ma olen nõus, et neid edasi ei kanna.
PS! Teise pildi koha pealt. toruonu, ütle, kuidas sa suudad oma silmaga vaadates saavutada nii väikest teravussügavust?
Eemal
kui vend kiiruga sust mööda jookseb ja mitte väga kaugelt, siis motion-blur efektist mis silmas tekib, siis jääb mulje suhteliselt väikesest DOF-st. Terav siiski vaid see ala mis liigub, kõik muu siiski suht-koht udune (eeldusel, et vennad ei jookse mingi 100-200m kaugusel, siis pole nurkkiirus sinu suhtes väga suur, kui ikka ca 10-20m pealt mööda kimavad, siis on nurkkiirus piisav, et tõesti on vaid sead teravad). See küll näiline effekt, kuid annab sama välja
ja mina ütleks küll, et ka pildiga on lood nii ja naa. Ise istusin hiljuti ühe rukkipõllu ääres hommikuste esimeste päikesepaisteliste momentide ajal ja see kuldne õõtsuv põld oli nii soe ja pehme, üks kõik mis nurga alt ja kuidas ma ka ei vaadanud no ei saanud sarnast ilusat pilti kaamerasse. Loobusin lõpuks ja lihtsalt nautisin edasi...
Eemal
Ah et siis sellised reeglid? Võtame WRC autol ära rattad, käigukasti, rooli ja ütleme, et näed, pole üldse kiire auto, ei saa kohapealtki minema?
Kui keegi suudab looduses seda vaadata ilma, et nt päike teda ei ei paitaks, rõske tuul juukseid ei sasiks, udu riietel/nahal ei kondenseeruks, linnulaul kõrvadesse ei ulatuks või nt mõru kummelli vm lõhn ninna ei tungiks, siis jääb üle vaid sellele inimesele kaasa tunda.
Ja miskipärast meenub mulle jutt konnade krooksumisest ja ööbikulaulust seal artiklis. Ilmselt autori mingi pastakavääratus.
Viimati muutnud draa (03-08-2005 14:44:01)
Eemal
Heh. Ma üritasin näidata, et kõik ole nii must ja valge. Suhtumise küsimus. Kui sa ei taha teise inimese väites näha mingit mõtet, siis ei sa seda ei näegi. Lihtne.
Eemal
Ma ei taha näha sellist üldistust. Mõtet ma näen, fänk ju veri muhh. Iga väide ju mingi mõtte ajel tekkinud -- nt see et maakera on lapik, kuu taga ootab meid kosomselaev, mis peale surma meid ma-ei-tea-kuhu viib jne jne.
Ah aitab kah. Isegi palju räägitud juba.
Eemal
Noh, ma antud teemal suurt sõna ei tahaks võtta, aga mumeelest on Tiidu artiklis oma tera täiesti olemas. Kõrvaltvaataja tera. Nagu ka Sveni jutus on iva – asja sees olija iva. Vaatenurga küsimus. Ei ole nii, et on üks tõde ja ülejäänud arvamused on valed.
Aga mida ma hoopis öelda tahtsin on see, et mõnikord, kui kohtan misiganes radikaalset fanatismi, mis ei jäta enda arvamuse kõrvale kohta teistsugustele arvamustele, meenub mulle lause:
"Te olete iseendast joobnud ja teie prohvetlikud sõnad hakkavad kõlama joodikute joruna" (Jesaja 28).
Niisugune mõte. Or something.
Eemal
Nojah, Postimehe artiklist (29-09-2003) ansambli Sõpruse Puiestee tõlgendust Jesaja 28-st Piibli pähe tsiteerida on ka väga tore tegevus.
Viimati muutnud draa (03-08-2005 23:16:22)
Eemal
Jajah – just sealt mulle see lause koos sulgudes olevaga meelde jäi. Aga oluline pole see, kust lause pärit on, vaid lause mõte. Piibli või kelle iganes tõlgenduse sellest tsiteerimise toredus või mittetoredus ei puutu siin mumeelest asjasse. Ja ironiseerida pole vaja – igalühel on õigus oma arvamusele.
Minu poolt punkt.
Eemal
Just sellised täpsused annavad mõttele hinnagu ära.
Minu poolt ka punkt.
Viimati muutnud draa (04-08-2005 03:10:46)
Eemal
Tõesti -usk ja piibel aitavad radikaalset fanatismi õhutada. Ka islamiusk ja koraan. Loodusepildistamine on kindlasti fanatism, aga mitte radikaalne. Tahan siinkohal öelda, et püüan pildistada ilusaid ja elavaid asju ja olendeid, sest neid ei kipu mitte kõik märkama. Surma, haigusi ja õnnetusi märkavad kõik niikuinii. Piisab teleka vaatamisest. Mis puutub ülalpool näiteks toodud piltidesse, siis päris kindlasti oli vägevam näha tervet karja metssigu mööda jooksmas ja tähtheina kõrval veel ojamõõla ja härgheina õitsemas. Usun, et Veljo võib seda ise kinnitada. Huvitav oleks kuulda, milles seisneb ikkagi Tiit Kändleri seatud motole vastuvaidlejate radikaalsus. Et püüame meid ümbritsevast üksikuid fragmente pildile saada ja ütleme, et tegelikkus on palju ilusam. Teemegi seda põhjusel, et need, kes ei ole seda veel märganud, hakkaksid ehk nägema.
Eemal
udumartin: et sa nagu ei saa Tiit Kändlerile vastuvaidlejatest aru, samas nagu su enda tekst pooldab just seda vastu vaidlemist Et tuleb näidata kui ilus loodus tegelikult on, et inimesed ikka selle vastu huvi tunneks ja tegelikult seda päris kõige ilusamat me kunagi ei saagi jäädvustatud Loomulikult saaks pildistada ka surnud loomi, paaril korral kui olen käinud tavapärases rebase kohas olen leidnud kruusateelt murtud hiiri, korra tegin ka paar pilti hiirest, kuid ei leidnud, et see oleks midagi mida tahaksin eksponeerida ja kustutasin need pildid ära, selliseid pilte jah näeme me niigi kes vähegi ringi sõidab. Samas enamus inimesi arvavad, et ah käiakse mööda maad ringi, otsitakse mingi eriti ilus koht, siis vormistatakse see mingite petekatega pildiks ja loodus tegelikult ei ole nii ilus kui pildilt paistab. See on see arvamus mille vastu me võitleme...
Eemal
Ei toruonu."Sõdid" praegu omade vastu. Ütlesin,et tahaks põhjendust, miks Reinpold meid, kes me Tiit Kändleriga nõus ei ole, radikaalseteks fanattideks nimetab. Olen küll sellega nõus, et kõik näevad erinevalt ja raske on üheselt hinnata, kuidas täpselt. Ja ikkagi pole nõus väitega, et pildil on loodus ilusam kui tegelikult.
Eemal
Ma kahjuks pole kõnealust lugu lugenud, sest pole veel seda numbrit hankinud. Kuid nagu ma Sveni poolt kirjutatud arvustusest aru sain, on see lugu sattunud õigesse numbrisse, sest kirjutasin ise samas Cheese's vastupidise artikli. Tegelikult ajendas mind oma üllitist kirjutama hoopis Ott Luugi essee ühes kevadises Eesti Looduses, kuid hea, et Tiit Lepp pani ka nn teise arvamusega üllitise ajakirja sisse.
Tõepoolest, see on igaühe oma asi, kuidas ta midagi pildistab. Kui ta tahab, siis võib ju pildistaga kure jalga ja näiteks rasvatihast suure männi oksal 100 m kauguselt 50 mm objektiiviga, keset päist päeva. Kahjuks aga pole selliste piltidega midagi muud peale hakata, kui enda kodus vanaemale albumist näidata, sest loodusfotograafia eesmärki ja ideed see ei kanna. Siin on suur vahe, kas pildistad endale või teistele. Loodus on ju täpselt nii ilus, kui me oma piltidel seda näitame.
Eemal
Udumartin kirjutas:
Ei toruonu."Sõdid" praegu omade vastu. Ütlesin,et tahaks põhjendust, miks Reinpold meid, kes me Tiit Kändleriga nõus ei ole, radikaalseteks fanattideks nimetab. Olen küll sellega nõus, et kõik näevad erinevalt ja raske on üheselt hinnata, kuidas täpselt. Ja ikkagi pole nõus väitega, et pildil on loodus ilusam kui tegelikult.
1) Udumartin, nüüd sa ajad küll udu. Millises lauses ma kedagi radikaalseks fanatiks nimetasin? Küll mind pani natuke imestama, millise ründava ja iroonilise stiiliga draa vastas. Parim kaitse on muidugi rünnak...
2) Me kõik saame aru, et Kändleri moto oli püstitatud provokatiivselt. Samas on mõttetu selle moto üle vaielda, sest "välja nägemist" või "ilu" ei saa joonlauaga mõõta. Selge on see, et pildile on võimalik talletada teistsugust (ilusam või koledam, seda otsustab igaüks ise) kujutist, kui inimsilm seda on võimeline nägema: perspektiiv, teravussügavus, kontrastus, heledus/tumedus, värvid, pika säri efektid jne. Omast kogemust tundub, et vahest näeb fotol pildistatu parem välja kui pildistades tundus, aga vahel jälle teistpidi. Vaidluse teeb veel mõttetumaks see, kui üks üritab rääkida puhtalt fotost (pildistamise tulemusest), kui teised räägivad pildistamise protsessist ja selle nautimisest.
Eemal
Vabandust Reinpold. Need polnud tõesti Sinu sõnad. Hoopis Ralfionu kohtab aeg-ajalt radikaalset fanatismi.
Draa sõnavõtus ei leidnud ma midagi eriti fanaatilist, kuigi pildistan endiselt filmile. See on vaid vahend millegi jäädvustamiseks.
Kindlasti lähen ise digile varsti üle. Esialgu tahan filmist midagi välja pigistada. Küsin sel juhul: Milline võib küll olla Kändleri provokatsiooni eesmärk?
Eemal
Udumartin kirjutas:
Vabandust Reinpold. Need polnud tõesti Sinu sõnad. Hoopis Ralfionu kohtab aeg-ajalt radikaalset fanatismi.
Draa sõnavõtus ei leidnud ma midagi eriti fanaatilist, kuigi pildistan endiselt filmile. See on vaid vahend millegi jäädvustamiseks.
Kindlasti lähen ise digile varsti üle. Esialgu tahan filmist midagi välja pigistada. Küsin sel juhul: Milline võib küll olla Kändleri provokatsiooni eesmärk?
1) Targem oleks küsida Kändleri enda käest. Nagu näha on see paljudel loodusmeestel karvad turri ajanud. Võib-olla oligi eesmärk tekitada diskussiooni ja panna inimesi rohkem mõtlema teema peale.
2) Draa sõnavõtus ei olnud point kas filmile või digi sensorile, vaid see toon, millega ta oma sõnumite edasi kandis. Aga võib-olla oli tal lihtsalt tol päeval paha tuju.
Minu jaoks on antud teema ammendatud.
Eemal
Lehed: 1