Olen Sveniga nõus, et Tiit Kändler, kes ometi on loodusajakirja peatoimetaja, ei tunne ei loodusfotograafe ega fotograafiat kuigivõrd.
Mina olen aastaid üritanud saada pildile kasvõi osagi sellest ilust, mis ma looduses näen ja üliharva õnnestub see enam-vähem. Siit ka põhjus, miks ma enda pilte eriti ei eksponeeri. Minu jaoks on pilt tehtud kui olen ta kaadrisse püüdnud, proovinud välja kadreerida kõik mitteolulise ja sisse kõik olulise ja näen, et valgust on olnud piisavalt. Ülejäänu on juba õnn ja labori hea tahe ning oskused.
Jah just sellise pildi surnud sookure jalgadest(rebane oli teise vist murdnud) jätsin ma tegemata. Samuti need lõputud kähriku- ja rebasekutsikate laibad maanteedel. Tõttöelda oli raske pildistada ka mootorrattureid, kes meie rendiautole Jersey saarel otsa sõitsid, kuigi oleks olnud veenev asitõend inglise politsei jaoks.
  Kuid olen nõus Jaaguga, kes kirjutab, et vanad tegijad suruvad enda stampe algajatele peale. Olen seda meelt, et igasugune katsetamine on väärt. Ja loodusepildistajana on minu jaoks väärt see, mis on tõepärane ja ilus. Looduse maalijana ei oleks ilmselt tõepärasusel nii suurt tähtsust. Lapsena maalisin rahulikult oranzi hirve ja lilla taeva ning pean seda paremaks kui vanemate näpunäidete järgi maalitud pruun põder helesinise taeva taustal.
Kui tähelepanelik olla, siis leidub looduses palju ilusamaid momente kui keegi kunagi pildile on saanud.

Lugesin Tiit Kändleri jutu läbi ja olgugi, et alguses ma tema motoga nõus ei olnud tuleb tunnistada, et osati on tal õigus. Me näeme reeglina tulemust, mida fotograaf meile näidata tahab. Me näeme uhkeid linde, loomi ilusas valguses, kauneid taimi, hingematvaid maastikke. Me ei näe, et linnud stardivad prügimäelt, et loomadele on metsa toitu viidud, kuipalju kõrsi on kaadrist ära "rohitud", mitut filtrit maasikupildil kasutatud. Aga selliselt ju paljud loodusfotost elatuvad fotograafid oma pilte teevad. Aga sellised pilte kus kure jalg või assistent reflektoriga valgust silumas me ei näe. Me ei näe tavaliselt ka tokerjaid ja haigeid loomi. See pole ilus. See pole meie silmade jaoks. Nii näemegi me pilte, kus loodus on ilusam, kui ta tegelikult on. Isegi kui keegi tahaks teha midagi muud, siis ta seda ei tee, sest see ei müü.
Mulle tundus, et seda tahtis Tiit öelda või mina tema tekstist välja lugeda.
Kohustuslik digijutt on tingitud tõsiasjast, et tänavune vereta jaht oli esimene kus läksid arvesse ka digikaamerega tehtud pildid.

Jah me näemegi uhkeid linde ja loomi ilusas valguses. Aga sellepärast, et need tekitasid ka fotograafile kõige võimsama emotsiooni. Minu arust on äärmiselt võimas vaadata lindu või looma läbi teleobjektiivi ilusas valguses. See kisub suu ammuli ja paneb tõesti näpu värisema nagu ka Tiit oma kohtumist kitsega kirjeldas. Miks aga arvab ta, et seal taga on mingi reflektorid ja peletavad assistendid?

Maastikupildistamisel kasutatakse filtreid eelkõige sellepärast, et saavutada inimese silmaga võrdset ulatust. Hoopis siluettide produtseerimine on loodusega manipuleerimine, sest meie ju nii ei näe.

Miks me ei näe haigeid loomi? Viimases cheese'ski oli minu pilt sellest haigest metssea kesikust. Aga kas Tiit on ka mõelnud miks me ei näe haigeid loomi? Ikka sellepärast, et nad pistetakse enne kinni kui meie neile peale satume.

Kure kaadrist väljalendamine on käpardi tegelikkus. Sest igaüks oleks ju tahtnud vägevat kohtumist omale igaveseks kaaslaseks talletada. Sest ega tegelik kohtumine ei väljendunud ainult tiiva ja jala nägemisega. Loodusehuviline nägi ju tervikut.

noo selle teise pildi kohapealt on tõesti vormistus väga ilus, kuid olen ise täpselt sarnasena seda looduses näinud ja nägi veelgi ilusam välja Pealegi saad sa looduses ka taime nuusutada ja muud moodi kaasa elada.

Kõik on maitse asi. Ja see jooksvate metssigade pilt on minumeelest küll väga puusse näide kuna see pilt on reaalses looduses 10x võimsam kui seda eales saaks pildiga edasi anda. Pildil olev udune osa annab just vihje liikumisest mis on sul kohal olles palju võimsam. Seda võimendab veelgi see adrenaliin mis siis verre tungib, kuidas meeled ülevalt jooksevad jne jne mida sa kunagi pildilt ei saa. Kui oled ise metsas sattunud vastakuti sea/põdra/karu/hundi/vms siis peaksid teadma seda tunnet. Viimasel ajal enam kitsed päris sellist tunnet ei tekita, kuid kui ikkagi lähedale saad hiilida ja ta ikka veel oma asju teeb, siis isegi kits suudab selle elevuse tunde tekitada, mis sest et ma neid juba kümneid kordi pildistanud olen...

Minumeelest ka ei saa kunagi pilt anda edasi seda täit ilu mida loodus pakub. Loomulikult saad sa pildilt kloonimis tooliga mõne nõmeda posti eemaldada või analoogsete teha, kuid looduses on lõpmata palju asju mida sa ei suudagi kunagi edasi anda pildi kaudu. Isegi filmimine ei tule sellele lähedale lihtsalt sellel põhjusel, et suvaline pilt või film on ikkagi osa tervikust eemale rebimine, kõik lõhnad, temperatuur jne jäävad väljaspoole seda kogemust ning see vähendab kindlasti edasi antavat ...

kui vend kiiruga sust mööda jookseb ja mitte väga kaugelt, siis motion-blur efektist mis silmas tekib, siis jääb mulje suhteliselt väikesest DOF-st. Terav siiski vaid see ala mis liigub, kõik muu siiski suht-koht udune (eeldusel, et vennad ei jookse mingi 100-200m kaugusel, siis pole nurkkiirus sinu suhtes väga suur, kui ikka ca 10-20m pealt mööda kimavad, siis on nurkkiirus piisav, et tõesti on vaid sead teravad). See küll näiline effekt, kuid annab sama välja

ja mina ütleks küll, et ka pildiga on lood nii ja naa. Ise istusin hiljuti ühe rukkipõllu ääres hommikuste esimeste päikesepaisteliste momentide ajal ja see kuldne õõtsuv põld oli nii soe ja pehme, üks kõik mis nurga alt ja kuidas ma ka ei vaadanud no ei saanud sarnast ilusat pilti kaamerasse. Loobusin lõpuks ja lihtsalt nautisin edasi...

Heh. Ma üritasin näidata, et kõik ole nii must ja valge. Suhtumise küsimus. Kui sa ei taha teise inimese väites näha mingit mõtet, siis ei sa seda ei näegi. Lihtne.

Noh, ma antud teemal suurt sõna ei tahaks võtta, aga mumeelest on Tiidu artiklis oma tera täiesti olemas. Kõrvaltvaataja tera. Nagu ka Sveni jutus on iva – asja sees olija iva. Vaatenurga küsimus. Ei ole nii, et on üks tõde ja ülejäänud arvamused on valed.

Aga mida ma hoopis öelda tahtsin on see, et mõnikord, kui kohtan misiganes radikaalset fanatismi, mis ei jäta enda arvamuse kõrvale kohta teistsugustele arvamustele, meenub mulle lause:
"Te olete iseendast joobnud ja teie prohvetlikud sõnad hakkavad kõlama joodikute joruna" (Jesaja 28).

Niisugune mõte. Or something.

Jajah – just sealt mulle see lause koos sulgudes olevaga meelde jäi.  Aga oluline pole see, kust lause pärit on, vaid lause mõte. Piibli või kelle iganes tõlgenduse sellest tsiteerimise toredus või mittetoredus ei puutu siin mumeelest asjasse. Ja ironiseerida pole vaja – igalühel on õigus oma arvamusele.

Minu poolt punkt.

Tõesti -usk ja piibel aitavad radikaalset fanatismi õhutada. Ka islamiusk ja koraan. Loodusepildistamine on kindlasti fanatism, aga mitte radikaalne. Tahan siinkohal öelda, et püüan pildistada ilusaid ja elavaid asju ja olendeid, sest neid ei kipu mitte kõik märkama. Surma, haigusi ja õnnetusi märkavad kõik niikuinii. Piisab teleka vaatamisest. Mis puutub ülalpool näiteks toodud piltidesse, siis päris kindlasti oli vägevam näha tervet karja metssigu mööda jooksmas ja tähtheina kõrval veel ojamõõla ja härgheina õitsemas. Usun, et Veljo võib seda ise kinnitada. Huvitav oleks kuulda, milles seisneb ikkagi Tiit Kändleri seatud motole vastuvaidlejate radikaalsus. Et püüame meid ümbritsevast üksikuid fragmente pildile saada ja ütleme, et tegelikkus on palju ilusam. Teemegi seda põhjusel, et need, kes ei ole seda veel märganud, hakkaksid ehk nägema.

Ei toruonu."Sõdid" praegu omade vastu. Ütlesin,et tahaks põhjendust, miks Reinpold meid, kes me Tiit Kändleriga nõus ei ole, radikaalseteks fanattideks nimetab. Olen küll sellega nõus, et kõik näevad erinevalt ja raske on üheselt hinnata, kuidas täpselt. Ja ikkagi pole nõus väitega, et pildil on loodus ilusam kui tegelikult.

Udumartin kirjutas:

Ei toruonu."Sõdid" praegu omade vastu. Ütlesin,et tahaks põhjendust, miks Reinpold meid, kes me Tiit Kändleriga nõus ei ole, radikaalseteks fanattideks nimetab. Olen küll sellega nõus, et kõik näevad erinevalt ja raske on üheselt hinnata, kuidas täpselt. Ja ikkagi pole nõus väitega, et pildil on loodus ilusam kui tegelikult.

1) Udumartin, nüüd sa ajad küll udu. Millises lauses ma kedagi radikaalseks fanatiks nimetasin? Küll mind pani natuke imestama, millise ründava ja iroonilise stiiliga draa vastas. Parim kaitse on muidugi rünnak...

2) Me kõik saame aru, et Kändleri moto oli püstitatud provokatiivselt. Samas on mõttetu selle moto üle vaielda, sest "välja nägemist" või "ilu" ei saa joonlauaga mõõta. Selge on see, et pildile on võimalik talletada teistsugust (ilusam või koledam, seda otsustab igaüks ise) kujutist, kui inimsilm seda on võimeline nägema: perspektiiv, teravussügavus, kontrastus, heledus/tumedus, värvid, pika säri efektid jne. Omast kogemust tundub, et vahest näeb fotol pildistatu parem välja kui pildistades tundus, aga vahel jälle teistpidi. Vaidluse teeb veel mõttetumaks see, kui üks üritab rääkida puhtalt fotost (pildistamise tulemusest), kui teised räägivad pildistamise protsessist ja selle nautimisest.

Udumartin kirjutas:

Vabandust Reinpold. Need polnud tõesti Sinu sõnad. Hoopis Ralfionu kohtab aeg-ajalt radikaalset fanatismi.
Draa sõnavõtus ei leidnud ma midagi eriti fanaatilist, kuigi pildistan endiselt filmile. See on vaid vahend millegi jäädvustamiseks.
Kindlasti lähen ise digile varsti üle. Esialgu tahan filmist midagi välja pigistada. Küsin sel juhul: Milline võib küll olla Kändleri provokatsiooni eesmärk?

1) Targem oleks küsida Kändleri enda käest. Nagu näha on see paljudel loodusmeestel karvad turri ajanud. Võib-olla oligi eesmärk tekitada diskussiooni ja panna inimesi rohkem mõtlema teema peale.

2) Draa sõnavõtus ei olnud point kas filmile või digi sensorile, vaid see toon, millega ta oma sõnumite edasi kandis. Aga võib-olla oli tal lihtsalt tol päeval paha tuju.

Minu jaoks on antud teema ammendatud.