Siin see on, aga kriitika jätta sest tegin selle suvalise klõpsuna käest ja ei vaevanud isegi aparaati seadistama - teadsin, et midagi tõsist sellest situatsioonist ma kaasasoleva tehnikaga välja ei võlu. Pilt on tehtud rohkem kui 100m pealt objektist:

Kuulsin naabri käest, et jahimees on talle laupäeval külla tulemas ja relv pidi ka kaasa tulema. Läksin siis reede õhtul kobraste elukohta ja hakkasin neid passima. Eesmärk oli selles, et kopraid väikestviisi hirmutada ja nii neile selgeks teha, et igat krõbinat tuleb hoolikalt uurida ja igat liikuvat keha ei tohi usaldada. Ootasin pool tundi ning urust väljus kobras, ujus teisele poole kallast ja hakkas seal krõbistama. Mina ka krõbistasin ja murdsin oksi, selleks, et kobras arvaks, et ma olen vaenlane ja viivitamatult tuleb peitu pugeda. Ehk siis poolest tunnist võib järgmine kord saada terve tund.
Täna õhtul käiski jahimees, tuli pimedas tagasi ja saagiks oli 0 kobrast. Homme hommikul lubas uuesti minna, loodan, et koprad mäletavad minu õpetusi

Väga tubli! Jätka aga hoolega krõbistamist. Veab sul, et oma tuttav koprapere on!

Tarvastu polder. Mingi tunnike looduses. Lugematul hulgal kitsesid, paar hiireviud kauguses, jänes, kes jooksis nii kiiresti, et ei jõudnud fotokatki kergitada ja kopra veealune ujumine. Mullid ja lainetus oli veepeal näha, kobras aga ei suvatsenudki ennast ilmutada.

Mõned vahvad kohtumised on tõesti kaduma läinud, aga samas on ka selliseid fotokata matku olnud, kus pole kedagi näinud, nii et üldistada ei saa:)

räägin teile kunagi ammu juhtunud loo, mis on tõepoolest mäletamisväärt. Kahjuks jutu põhjenduseks pildimaterjal puudub, ent ma loodan et see on andestatav ja lugu ilma selletagi usutav.
See oli umbes 5-6 aastat (või ka vähem, tõesti ei mäleta)tagasi. Millegi pärast olin ma sellisel vihmasel päeval läinud lähedalasuva võsa vahele kondama.(Võibolla oli seal maasikaid:))Läbi võsa jõudsin ühe veest tilkuva nisupõlluni ja imetlesin just vaadet, kui vasakule pöörates nägin endast kõige rohkem 7-10 meetri kaugusel seismas seljaga minu poole sokku.
Sokuke tegeles parasjagu oma pärastlõunase tualetiga ja minu kiirustatud rohu sisse kükitamine oli talle märkamatuks jäänud. Aga mida loota ligikaudu 11 aastaselt tüdrukult kes hoolimata sellest, et elab  praktiliselt metsa sees aga sellest hoolimata ei ole ikkagi metslooma nägemine nii lähedalt just igapäevane. Muidugi hirmutasin ma ta ka enesele arusaadamatult minema. Tookord ei tundunudki see väike vahemaa mulle niivõrd olulisena, kui vanemaks saades sain aru et see juhus oli ikka ainukordne nii ettevaatliku looma puhul nagu metskits.
Nüüd kahetsen ka seda, et minema hirmutasin selle asemel, et veidi kauem seal rohu sees kükitada ja anda loomale võimalus end ise avastada.

P.S. Ma tean et jutt läks veidi kontekstist välja aga see läheb ka ju sinna
alla, et kui fotokat pole, on metsloomi kohe palju rohkem.

Täna s.o. 30.03.08 õnnestus Lääne-Virumaal selle aasta esimest valge-toonekurge näha! Loodan, et tal ikka lume alt ja veel suhteliselt jäistest kraavidest midagi söödavat leida õnnestub!

http://pilt.delfi.ee/picture/2805617/

28.03.08 lendas kurg üle metsade, täna (30.03.08) maandus maja ees postil.

Jah, ühel Lääne-Virumaa toonekure pesal seisis eile õhtul kaks toonekurge. Tulevad

1. aprilli õhtul.. kuskil 22.10-22.15 ajal jalutas rebane Tartus Kaarsilla lähedal. Ei õnnestunud tuvastada, kas on tõbine või ei.

Täna nägin Nõmmel, kuidas üks vares oravale üritas kallale tungida. Alguses pani hirmsa hooga okste vahele, lootes oravat kätte saada. Orav liikus ringi, jõudis teisele puule ja jäi tüvele paigale. Vares istus paar oksa kõrgemal ja jälgis, kus orav on...võtsin maast kivi ja saatsin varese poole...lendas ära.

Jaja...ja kui inimene jääb auto alla, siis ka kõnnime minema...ju siis oligi loodud lahkuma...pole mõtet kiirabi kutsuda ega esmaabi anda...