kadestame, ja kuidas veel!!!

Tean seda tunnet, kui päris metsa-karu lähedalt näha saab Meil on karudega mitu kokkupuudet olnud. Ise nägin esimest korda karu, kui ma koolis veel ei käinud. Olin isaga metsas, traktorikabiinis, kui üks karu oma rännakutel samasse kohta sattus. Ta ajas ennast püsti ja "võttis mõõtu". Traktor oli suurem ja karu kadus metsa. Hetke mäletan täpselt, aga seda, et ma natuke olevat kartnud, et karu äkki traktorisse tuleb, seda ei mäleta.  Ükskord läksime hommikul autoga läbi metsa kooli, arvasime, et seakari on teel, sest tee oli tumedaid kogusid täis. Ei olnud sead, oli üks suur karu, kaks väiksemat ja kaks üpris väikest. Jätsime auto seisma ja vaatasime eemalt, kuni karud puude vahele kadusid. Igaks juhuks sõitsime hästi aeglaselt edasi ja selgus, et karud ei olnud kuigi kaugel - kaks pisemat olid päris tee kõrval suurte haabade otsa roninud. Kui nad siis autot nägid, tulid küll alla nagu liftiga, koorepuru lendas.  Samal kevadel nägime kokku kaheksat erinevat karu. Üks natuke ohtlikum lugu oli mu väikevennaga, ta oli umbes viiene ja läks ka isaga metsa, olid rääkinud igasugustest asjadest ja mingi muu jutu sees oli vend rahulikult maininud "ja seal näen ma karu". Isa tahtis talle näidata, et küllap see mingi mätas on, aga oligi suur karu ja päris lähedal. Karu nuuskis õhku ja natuke aega nad siis vaatasid üksteist. Isa oli juba läbi mõelnud, mida peaks tegema juhul, kui karu arvab, et nad liiga lähedal on. Hakkasid tasapisi taganema, karu natuke jälgis ja läks ka oma teed. Karulugusid on veel, aga praegu vast aitab. Viimati näitas üks karu ennast paarisaja meetri kaugusel meie majast augustis, aga seda mina ei näinud, sest olin vendadega Alam-Pedjal fotolaagris. See karurikas piirkond peaks MarkoH-le ka natuke tuttav olema ja tegelikult neile ka, kes Vereta Jahil käinud Väätsa mail