Kahju et HD kaameraga asja üles ei võetud.
Siit moraal-ärge ostke endale jura.
Aga teisest küljest operaator sai ikkagi kuulsaks.

misse HD siin asjasse puutub või kust sa võtad, et see HD ei olnud?

Sven Z. kirjutas:

Jah, mul oli ka ükskord niimoodi, et jalutasin pahaaimamatult metsas ja vaatan täitsa korralik kolmeharuline sokk jalutab mulle otse vastu. Mina kohe kõhuli ja mõtlema, et vahepeal on ikka õnne ka. Tulebki otse peale. Rahulikult, näksab siit-sealt veel värskeid kaselehti. Tunnen kuidas adrenaliin tõuseb ja süda kõvemini põksub. Järksu hakkan ka hingeldama ja mõtlen, et see on küll imelik. Nii pole veel varem juhtunud, et hingeldama hakkan. Kitse pärast. Aga nii ilusti tuleb, nüüd on juba kaskedest eemal ja ilusas männikus - võrratu keskkond. Hingeldamine muutub juba kergeks lõõtsutamiseks. Misaasja? Ega ma ju mingi koer ei ole. Müstika! Siis märkan, et praktiliselt minu kõrval lebab võsavillem ja limpsab juba keelega üle hammaste. Mind ei pane ta millekski, sest söök tuleb ju peaaegu ise suhu. Võtan vahelduseks mõned hundiportreed ja ootan kitse edasi.

Nii, loomake on juba päris lähedal, veel mõni samm ja ei mahu ena kaadrisse. Minu kaaslane on juba kärsitu ja teebki sööstu. Muideks ma jõudsin vahepeal konverteri vahelt ära võtta ja teen nüüd ilusaid pilte, kuidas hunt kitse maha võtab. (Pärast vaatasin, et kõik olid teravad ja perfektse kadreeringuga). Madistavad seal tükk aega, kui järsku hakkab hämarduma. Viskan pilgu üles ja näen, et kaks kaljukotkast saabuvad võtteplatsile ja üks kohe hundile turja ning teine kitse võsaka käest ära kangutama. Mul kaarti veel jätkub ja annan päästikule valu ja teen jälle teravaid pilte. Vägev metsapäev. Kotkastel ikka ei õnnestu saaki hundi käest ära nuruda, seda enam, et kits hakkas ju ka vastu. Ilsmelt meeldisid talle hunti kihvad rohkem kui kotka küünised ja nokk. Kahekesi vennalikult ajavad nad taevakuningad minema ja jätkavad isekeskis.

Nüüd vist keegi ei usuks, kui ma ütlen, et tuli terve kari kuldsarvedega sokkusid ja nad peksid hundi vaeseomaks ja vabastasid vahva sokupoisi. Aga õnneks nii ei läinud ka. Tuli hoopis vana mesikäpp ja lennutas hundi kõrge kaarega männiku sügavustesse ja võttis sokuisanda oma teravata lõugade vahele ja kõndis minema nagu õige mees kunagi. Ahjaa, unustasin mainida, et ma sain jälle hästi palju teravaid pilte.

Hundulgi ei jäänud muud üle, kui minu kõrvale haavu lakkuma tulla ja uuele saagile lootma jääda. Puges kuidagi eriti külje alla ja hakkas inimkeeli rääkima: "Sven, sul on aeg tõusta. Metsa pidid ju minema!". Susi sunnik rääkis päris minu naise häälega. Ja siis ma ärkasingi tol päeval üles.

Ah, mis ma siin luiskan. Pole ma tegelikult nii head undki näinud.

Aga kuidas säriga joppamisega unes oli? :-P

Minuga juhtub kunagi tulevikus nii:

Tõusen hommikul vara, et mitte öelda öösel ja plaanin minna hommikust raba pildistama. Ilmaennustus on olnud selline ebamäärane ehk siis võimalus, et päikest ei näegi on täiesti arvestatav aga samas on ka eeldused ilusaks valguseks kui päike peaks ennast veidigi näitama. Koht kuhu lähen on juba mõttes paika pandud ja tulevase pildi kompagi suurtes piirides paigas.

Rabasse jõuan õigel ajal, ehk siis vara ennem kukke ja koitu nii, et saab rahulikult ettevalmistused ära teha ja seda "õiget" valgust ootama jääda. Olustik on ideaalne, laukad auravad ja kastepiisad pärlendavad, kui nüüd ainult valgust antakse.
Vaikselt hakkab metsa kohal punama ja üha enam tekkib tunnne, et täna on see õige valguse päev. Nii, juba õnnestubki esimesed "pikka säri pildid" teha ja kompat veel kohendada.
Jah, valgus ja taevas ja kogu olustik on midagi müstilist, esimesed päikesekiired mis pilvede ja männilatvade vahelt läbi poevad panevad kogu raba lausa elama, võttenurk sai õige valitud käib teast läbi aga samas hakkab kripeldama, et kompa vist ei ole ikka see kõige õnnestunum.... kui nüüd veel veidi vasakule ja allapoole kadreerida... ja siis järsku näen läbi pildiotsija kuidas kaadri vasakusse serva tekkib mingi suur kogu... PÕDER! Ja tuleb napilt minu kõrvale ja hakkab laukast janu kustutama. "NÜÜD", käib peast läbi ja vajutan päästiku põhja. Põder jääb hetkeks kuulatama ja siis lahkub igaks juhuks selle naljaka klõbiseva kuhja kõrvalt.

Mõne aja pärast kui hingamine on taastunud korjan oma kodinad kiiruga kokku ja torman nagu tuulispask läbi raba auto poole. Peas aga trummeldab, ega ometi säriajad liiga pikad ei olnud või varjud liiga teravad või äkki hoopis...

Midagi analoogset olen korra kogenud, nii, et väga fantaasia ei olegi