Ma tean mida  sa tunned...

Ca 3 nädalat tagasi planeerisin Kariniga minna pealelõunal paariks tunniks omaenda maale. Niisama metsa jalutama, mõnusalt aega veetma, ehk näeb ka mõnda metsaelukat.

Kitse ma ei näinudki, elusana, aga pauk oli nagu oleks suure haamriga autole pamperisse virutatud. Vaene loom hüppas viimasel hetkel kraavist otse ette ja hukkus silmapilkselt. Karin jõudis kitsekesele enne veel murdosa sekundiks silma vaadata ja see kõik kokku tekitas temas tõsise shoki. Minulgi värises käsi veel järgmine päevgi.

Juhtub jah, sõitsin küll 70ga, lasin autosid mööda ja ikkagi juhtub. Takkajärgi küll peab tõdema, et hea et ise terveks jäime. Auto on tühine kaotus siinjuures ja sellegi tegi kaskokindlustus korda.

Meie puhul lendas loom üsna kaugele võpsikusse tagasi ning otsustasin mitte hakata asja kuidagiviisi lahendama, seda asusid juba poole tunni pärast tegema harakad. Ega mingit ühest valemit siin pole - mida teha - vaevalt keegi meelega loomadele otsa sõidab ja suudab seejärel alati tagajärgedega tegeleda. Ilmselt ei osata kuhugi pöördudagi. Ma polegi päris kindel, kas otsasõitja ise peaks hakkama hukkunud looma teelt kohe koristama.

Õnneks pole veel pihta saanud...paar korda on auto eest läbi küll jooksnud...

Taoliseks puhuks on Keskkonnainspektsiooni valvetelefon 1313, nemad ütelvad, mida edasi teha, kutsuvad jahimehe vms.

Nojah, eks vedada võib mingi momendini. Ole nii hoolikas, kui oled, aga tõenäosus praeguse kitsearvukusega (ei viita siin ühele teisele ägedale foorumiteemale ) kokkupõrkeks on piisavalt suur.

Olles piisavalt pika juhistaažiga juhtus mulgi paar nädalat esimene metsloom. Rekkast möödasõidul just mööda saades avastasin järsku, et tulevadki paremalt põllult neli kitse. Kaks läksid eest läbi, kolmas mulle kõrvalukse ja neljas rekkale. Kuigi tuli ainult kõrvalt külge, oli looma hoog siiski nii suur, et vahetusse läks uks, poritiib, peegel. Väiksemad mõlgid ka tagaukses.

Hea et ette ei tulnud ja libe polnud. Nii ehmatavat kogemust ei soovi vihavaenlaselegi.

Suvel päikesetõusu pildistama minnes ajasin kogemata metsateel ühe väikse värvulise alla. Lihtsalt lendas äkki üks sulepall vastu autot, ja teha ei jõudnud midagi - siiamaani ei anna rahu. Minnes oli veel liiga pime ja tagasi tulles ma enam kedagi ei leidnud. Ei teagi kas toibus või sai kellegi söögiks.

Kas keegi teist on kasutanud sellist volberit (turbiin mille sees propeller) mis tekitab teatud ultraheli, mida me inimesed ei kuule aga loomi nõtkutab korra paigale. Nojah linnas pole vaja.

Olen viimastel aastatel väga palju ka uhanud, kuna elan maal ja vahemaad ikka on. 70% teest mõlemal pool teed metsad. Eks kui juba nö. kogemust on siis tead juba kohti hoogu maha võtta. Aga sel sügisel tajusin et pean need sinakad ultra lightid tagasi peale panema, kuna tavapirnid on jamps. Ning järgmisele autole kruvin kohe lisa täistuled peale. Mul on isal maasturil topelt täistuled ja ei saa võrreldagi, kui ikka metsalune on valgustatud, siis no sa näed juba varakult ette. Ma oleks seda mäkra saanud vältida kui oleks topelt täistuled (ma lisa udukatega sõitmist ei seedi, pimestavad) ja keeratud veidi metsa serva näitama.

Mainisin et olen palunud Jumalat et meie teed nii ei ristuks. Ja võiks öelda, et väiksest märkmikust jääks väheseks, kuidas on olnud napikaid ja selliseid kordi kus ... ootad mis ta nüüd teeb seal tee ääres. Oi oi kui hakata mõtlema, siis on olnud kordi kus kõrvalistuja või keegi autos kiljatas nägi tee ääres põtra just astumas ja ma ei näinud jms. sellised lood panevad mõtlema. Alles eile keerasin raadiot ja lasped jagelesid tagapingil ja kui keerasin pilgu uuesti teele siis nägin seakarja tagumikke, murdsekundid. Õnneks ei olnud kiirus suur. Ega see kõige jubedam asi ongi suur siga või põder ja kui kiirust 90 kmh või üle. Siis ei oska mitte midagi ennustada. On lausa öeldud et kui puid ja kraave ei ole siis põdra pärast keera kasvõi põllule. Asja probleem on vist selles, et ta kukub kerga klaasi või lömastab klaasi-katuse serva nii et see laiatab juhile pähe.

Kui on pikk kapott siis võib ta ka kukerpalli teha ja jalad ees (kusjuures surmakrambis) klaasi tulla (just nii on Soomes aga tean ka Eestis inimesi surma saanud).

Aga kuna sõidan enam jaolt ühte ja sama masruuti siis tean juba loomade ülekäigu rajad ära, ega nad mujalt ei lähegi. Piirkonnas on khe teatud kohad kus autosid kitsedega puruks sõidetakse, teatud ülekäigu kohad. Kui oled võõras kandis siis peab olema topelt tähelepanelik.

Osad loomad on ka just sellised et just hüppavadki kohe ette või jooksevad alla.

Aga jah lindusid olen vist ajanud oma kümmekond alla. Osad neist kevadel märtsi-aprilli päikesel maanteel sooja otsimas linnud. Aga kord oleks kaku alla ajanud lendas tiivad laiali peaaegu esiklaasi, see oli nii kohutav läbielamine, et süda oleks seisma jäänud, oli vele sügisel kottpimedal ajal. Järsku klaas valge ja kakk paneb made in amerca kotakst. Kui ta oleks ka klaasi tulnud oleks ma vist teel välja sõitnud, kuna seal oli kõrge kraav ja tee keeras kurvi.

Üks lugu veel. Ja kord 80 keskel, me sattusime perega Tartu - Alatskivi teel mingile konna rändele peale. Riba mis liikuva vaibana üle tee läks oli umbes 30 m lai - paksult konne täis. Kuna oli hiline ja ringi sõita oli palju km. siis sõitsime sealt üle, kõik lirtsus ja lätsus. Enne meid oli mingi rekka läinud ja verd oli terve tee täis.

Ja kord sõitsime kusagil Prillimäe kandis mingite tiivuliste pakun need olid puruvana vastse liblikad, parve, mis hõljus ligi pool kilomeetrid piki teed ja põllul. Auto readikas ja mootori ruumi tuli tükk aega rookida neist puhtaks, mis sellest et võtsime hoo täiesti maha, ikkagi oli terve auto neid täis, kuna esimese hooga sõitsime nede sisse, pime aeg oli.

mercar kirjutas:

Ise alla ajanud ei ole- pole autot pole probleemi. Rattaga (põhi liiklusvahend mul) selliseid muresid ei ole...

Tõsi, rattaga pole selliseid muresid...kuigi mul ükskord üsna õnnestus rattaga metsanotsudele otsa kimada, õnneks töötas hästi ratta esipidur... Seega pole ma kedagi alla ajanud.



Ma kujutaks ikka ette, et kui on juhtunud siuke õnnetus, siis oleks
viisakas see vaene loom sealt teelt ära korjata küll. Täpselt ei mäleta kas nii on (katsun täpsustada), aga vähemalt teoreetiliselt võimalik, et auto alla jäävad haiged loomad (pole enam nii valvsad ja tähelepanelikud) ja sinna kraavi jättes oleks nad potentsiaalsed haiguste levitajad. Seega oleks hea tõesti keskkonnainspektsiooni teavitada. Ma küll ei tea, kas nad alati reageerivad ka (jänese ja siili peale ilmselt mitte), aga ehk ...

Õnneks on seni õnnestunud loomadega kokkupõrkeid vältida, aga kaitstud selle eest ei ole ükski mootorsõiduki juht.

See suvi, kui tee äärsed on igasugu linde täis, lendas üks täpselt ette, vist oli metsvint täpselt ei teagi. Suuremate loomade puhul õnneks olen varem juba märganud ja suutnud kokkupõrkeid vältida.

Olen ise alati kõrvalistuja ja õnneks pole meie oma autoga ühegi suurema elusolendiga kokku põrganud. Küll aga olen mõnda juhtumit pealt näinud. 6-8 aastat tagasi sõitsin võrdlemisi palju. Jalgrattaga sõites märkasin palju rohkem laipu teedel. Siis loopisingi teelt ja teepeenralt kaugemale kasse, koeri, kährikuid, rebaseid, kulle ja pisikesi värvulisi.

Jäljeküti esimene postitus oli küll kole segane. Alguses kährik, kes mingil hetkel tegi läbi metamorfoosi, mille tulemusel muutus mägraks.

Antud teemaga meenub üks selle sügisene hommikune käik Alam-Pedjale.
Veidi enne päiksetõusu käis kruusateedel kole sebimine, nimelt olid teed paksult väikseid värvulisi täis, kes otsisid adrenaliini. Paistis, et neil käib mäng - kes viimasena enne auto eest õhku tõuseb on võitja. Õnneks keegi hukka ei saanud, kuigi nii mõnigi tegelane oli sellele väga lähedal.

Ühe värvulise ja see ka lihtsalt tõusis kõrvalt põõsast ja vastu esiklaasi. Minul mitu päeva tuju halb. Üle surnud kassi saba olen ka kogemata sõitnud.
Tegelikult kardan ma rohkem enda pärast. Ma rumal näen, et keegi jookseb ja kohe vaja elupäästma hakata. Ja sellele ei mõtle kas ja kuidas auto käitub. Suuremaid loomi pole õnneks ette jooksnud. Üks jänes tahtis ratta alla joosta, selle eest põikasin kõrvale. Ja paari hiire pärast kruusa teel olen plokki pidurdanud.
Ühesõnaga kui metsavahel hämaras igaks juhuks hiilin autoga.
Ja kakumäel peale vihma jalutades korjan vihmausse teelt ära. Ei taha, et mõni rattaga lihtsalt üle sõidab.