Sa ei ole sisse loginud.
Et nagu ...
Ma ajasin eelmine nädal kähriku alla! Tõesti ei olnud midagi teha, kiirus oli mingi 80 km/h. Naine märkas ja kiljatas ja siis käis pauk. Jooksis diagonaalis küljepealt esiratta alla, jõudsin vaid veidi pidurdada kui pauk ära käis.
Õnneks jäi auto terveks. Olen külll palunud Jumalat et minu teed ei ristuks nende omadega teedel aga see mäger kohe otsis surma. Oleks ta 5 sek. varem hakanud oleks ma saanud pidurdada.
Kurb kui lomade teed ristuvad inimeste omadega. Läksin koju sõitsin sinna tagasi ja vedisin looma tee keskelt ära, kraavi.
Viimane mats oli vist 5 aastat tagasi üks kits, kelle panin ka kilekotti ja viisin jahimeestele. Ja kunagi paar päeva enne pulmi sõitsin oma jaapanlase peaaegu sodiks, kus üks kits tegi megahüppe tee keskele.
Nägin paar aastat tagais pder - turvaline totota kokkupõget, ei aidanud turvapadjad jm. auto oli segamini - täielikult. Jahimehed tegid veel kraavis halastuslasku, põder elas veel.
Mis te arvate, neist juhtidest kes siis kogemata koera või kassi alla ajavad kusagil metsade - põldude vahel ei VAEVU pea seda loomakest väärt seda, et tagais keerata ja siis see surnukeha vähemalt teepervele tõmmata.
Vastik on vaadata kui jõuad suurlinnade lähedale ja seal on afsalti sisse sõidetud metsloomi, vereplädi tee sees. Kui vastik, kas tõesti on nii kiire ja kõik juba raha (aeg on ju raha) et ei saa siis selle loomakese austuseks ta vähemalt tee pervele tõmmata, kus ta saab looduse söögitsükli ja ahela osaliseks. Rongad, rebased ja varesed (ka kährikud) panevad need teedeäärsed korjused nahka.
Mõni ütleb et mis sa põed mingi lomaraibe jms. no kuule! Kui te oleksite näinud neid kitse silmi kelle ma kunagi alla jasin, tuul puhu ja liiguts ripsmeid ja kõrvu ja kaalsi läikega suured kurvad silmad vaatasid otsa ...
mott
Eemal
Ma tean mida sa tunned...
Ca 3 nädalat tagasi planeerisin Kariniga minna pealelõunal paariks tunniks omaenda maale. Niisama metsa jalutama, mõnusalt aega veetma, ehk näeb ka mõnda metsaelukat.
Kitse ma ei näinudki, elusana, aga pauk oli nagu oleks suure haamriga autole pamperisse virutatud. Vaene loom hüppas viimasel hetkel kraavist otse ette ja hukkus silmapilkselt. Karin jõudis kitsekesele enne veel murdosa sekundiks silma vaadata ja see kõik kokku tekitas temas tõsise shoki. Minulgi värises käsi veel järgmine päevgi.
Juhtub jah, sõitsin küll 70ga, lasin autosid mööda ja ikkagi juhtub. Takkajärgi küll peab tõdema, et hea et ise terveks jäime. Auto on tühine kaotus siinjuures ja sellegi tegi kaskokindlustus korda.
Meie puhul lendas loom üsna kaugele võpsikusse tagasi ning otsustasin mitte hakata asja kuidagiviisi lahendama, seda asusid juba poole tunni pärast tegema harakad. Ega mingit ühest valemit siin pole - mida teha - vaevalt keegi meelega loomadele otsa sõidab ja suudab seejärel alati tagajärgedega tegeleda. Ilmselt ei osata kuhugi pöördudagi. Ma polegi päris kindel, kas otsasõitja ise peaks hakkama hukkunud looma teelt kohe koristama.
Eemal
Minul on siiani vedanud, kõige lähem mis on olnud on see kui 90km/h laugesse kurvi hommikul 1h ennem tõusu sõites avastasin järsku terve tee täis olevat kitseperet. Õnneks oli auto manööverdusvõime üle keskmise niiet jäid kitsed ja auto mõlemad terveks, kuid adrenaliinilaks oli tundideks olemas.
Siiani jah pea kõik sellised kohtumised möödunud mõlema poole probleemideta ning tuleb tunnistada, et pooled kordadest pean panema selle alla, et auto võimaldab teha suht rämedaid manöövreid suht suvaliselt kiiruselt ilma kontrolli kaotamata, muidu vist küll poleks osadest olukordadest välja saanud.
Mida ise kasutan hommikuti ja õhtuti sõites on see, et kui sõidan mööda maanteed, siis sõidan tee keskjoonel (pool autot vastassuuna vööndis) kui vähegi võimalik (loe: vastutulevaid autosid ei ole), see annab mulle rohkem reaktsiooniaega mõlema teepoole puhul ning vähemalt korra on sellest strateegiast ka reaalset kasu olnud.
Mis puudutab aga loomakorjuseid teel, siis olen alati seisma jäänud ning korjuse teepealt ära tõstnud kui see veel vähegi võimalik on.
Eemal
Mina ei ole ka veel ühtki looma alla ajanud. Samas võin anda hea soovituse nendele, kes ei taha loomi alla ajada.
See oleks siis selline, et maanteel liikudes kindlasti enamus ju teab, kus on looma ohtu oodata. Mina kasutan sellistes kohtades, eriti pimedal ajal, auto signaali. See peaks mõjuma ju enemustele metsloomadele omast kogemusest tean öelda, et see mõjub kitsedele üli häst. Jooksva kitse paneb automaatselt seisma. Tänu sellele võttele olen ma saanud päästa kusagil 10-20 kitse.
Ning nagu ka toruonu olen ka mina korjuste teisaldaja.
Eemal
Taoliseks puhuks on Keskkonnainspektsiooni valvetelefon 1313, nemad ütelvad, mida edasi teha, kutsuvad jahimehe vms.
Eemal
Ei ole õnneks kedagi alla ajanud, kui siis konni, kes peale vihma millegipärast armastavad teel mõnuleda. Olen püüdnud küll tõsist slaalomit sõita, aga eks mõni ikka alla jääb.
Ahjaa üks hea soovitus tuli meelde, kui loom teele jookseb, siis suurema tõenäosusega ta tagasi ei pööra. Seega proovi alati mööduda tagant. Ja kui üks juba jooksis teele, siis suurema tõenäosusega tuleb mõni veel.
Eemal
Nojah, eks vedada võib mingi momendini. Ole nii hoolikas, kui oled, aga tõenäosus praeguse kitsearvukusega (ei viita siin ühele teisele ägedale foorumiteemale ) kokkupõrkeks on piisavalt suur.
Olles piisavalt pika juhistaa˛iga juhtus mulgi paar nädalat esimene metsloom. Rekkast möödasõidul just mööda saades avastasin järsku, et tulevadki paremalt põllult neli kitse. Kaks läksid eest läbi, kolmas mulle kõrvalukse ja neljas rekkale. Kuigi tuli ainult kõrvalt külge, oli looma hoog siiski nii suur, et vahetusse läks uks, poritiib, peegel. Väiksemad mõlgid ka tagaukses.
Hea et ette ei tulnud ja libe polnud. Nii ehmatavat kogemust ei soovi vihavaenlaselegi.
Eemal
22 aastat olen sõitnud ilma ühegi õnnetuseta ja ka alla pole kedagi ajanud, kuni läinud suvel jooksis kena lambakoer ette ja sai tagumiku pihta päris kõva müksu, jäin seisma ja vaatasin ringi, kuid ta oli ikkagi ära läinud, midagi pidi temaga juhtuma, kuid loodetatvasti sai abi ........ väga vilets tunne on pärast kaua aega.
et edaspidi ei juhtuks : ptüi ptüi ptüi.
Eemal
Suvel päikesetõusu pildistama minnes ajasin kogemata metsateel ühe väikse värvulise alla. Lihtsalt lendas äkki üks sulepall vastu autot, ja teha ei jõudnud midagi - siiamaani ei anna rahu. Minnes oli veel liiga pime ja tagasi tulles ma enam kedagi ei leidnud. Ei teagi kas toibus või sai kellegi söögiks.
Eemal
Üle-eelmisel vana-aasta õhtul tugevas tuisus tuli kits teele, hea, et kedagi vastu ei sõitnud ja hea, et ise kraavis ei lõpetanud. Siinkohal peab tänama elukaaslase head sõiduoskust. Pauk oli vali ja kits lendas meetreid õhus ja kukkus tee äärde kraavi, sinna ta ka jäi elutult kahjuks. Sai teavitatud õnnetusest, kuna nii pime oli ja lihtsalt ei näinud, kas auto terve või mitte. Hommikul oli üks kitse karv ainult pamperil, ei kriimu, ei mõlki, uskumatu.
Nii palju loomi ei ole varem kunagi näinud, kui viimastel aastatel autoteedel. Eile jalutas Rakvere linnas kits näiteks sõidutee ääres, metsavahelisel lõigul, üks hüpe ja ... olekski õnnetus käes taas.
Eemal
Kas keegi teist on kasutanud sellist volberit (turbiin mille sees propeller) mis tekitab teatud ultraheli, mida me inimesed ei kuule aga loomi nõtkutab korra paigale. Nojah linnas pole vaja.
Olen viimastel aastatel väga palju ka uhanud, kuna elan maal ja vahemaad ikka on. 70% teest mõlemal pool teed metsad. Eks kui juba nö. kogemust on siis tead juba kohti hoogu maha võtta. Aga sel sügisel tajusin et pean need sinakad ultra lightid tagasi peale panema, kuna tavapirnid on jamps. Ning järgmisele autole kruvin kohe lisa täistuled peale. Mul on isal maasturil topelt täistuled ja ei saa võrreldagi, kui ikka metsalune on valgustatud, siis no sa näed juba varakult ette. Ma oleks seda mäkra saanud vältida kui oleks topelt täistuled (ma lisa udukatega sõitmist ei seedi, pimestavad) ja keeratud veidi metsa serva näitama.
Mainisin et olen palunud Jumalat et meie teed nii ei ristuks. Ja võiks öelda, et väiksest märkmikust jääks väheseks, kuidas on olnud napikaid ja selliseid kordi kus ... ootad mis ta nüüd teeb seal tee ääres. Oi oi kui hakata mõtlema, siis on olnud kordi kus kõrvalistuja või keegi autos kiljatas nägi tee ääres põtra just astumas ja ma ei näinud jms. sellised lood panevad mõtlema. Alles eile keerasin raadiot ja lasped jagelesid tagapingil ja kui keerasin pilgu uuesti teele siis nägin seakarja tagumikke, murdsekundid. Õnneks ei olnud kiirus suur. Ega see kõige jubedam asi ongi suur siga või põder ja kui kiirust 90 kmh või üle. Siis ei oska mitte midagi ennustada. On lausa öeldud et kui puid ja kraave ei ole siis põdra pärast keera kasvõi põllule. Asja probleem on vist selles, et ta kukub kerga klaasi või lömastab klaasi-katuse serva nii et see laiatab juhile pähe.
Kui on pikk kapott siis võib ta ka kukerpalli teha ja jalad ees (kusjuures surmakrambis) klaasi tulla (just nii on Soomes aga tean ka Eestis inimesi surma saanud).
Aga kuna sõidan enam jaolt ühte ja sama masruuti siis tean juba loomade ülekäigu rajad ära, ega nad mujalt ei lähegi. Piirkonnas on khe teatud kohad kus autosid kitsedega puruks sõidetakse, teatud ülekäigu kohad. Kui oled võõras kandis siis peab olema topelt tähelepanelik.
Osad loomad on ka just sellised et just hüppavadki kohe ette või jooksevad alla.
Aga jah lindusid olen vist ajanud oma kümmekond alla. Osad neist kevadel märtsi-aprilli päikesel maanteel sooja otsimas linnud. Aga kord oleks kaku alla ajanud lendas tiivad laiali peaaegu esiklaasi, see oli nii kohutav läbielamine, et süda oleks seisma jäänud, oli vele sügisel kottpimedal ajal. Järsku klaas valge ja kakk paneb made in amerca kotakst. Kui ta oleks ka klaasi tulnud oleks ma vist teel välja sõitnud, kuna seal oli kõrge kraav ja tee keeras kurvi.
Üks lugu veel. Ja kord 80 keskel, me sattusime perega Tartu - Alatskivi teel mingile konna rändele peale. Riba mis liikuva vaibana üle tee läks oli umbes 30 m lai - paksult konne täis. Kuna oli hiline ja ringi sõita oli palju km. siis sõitsime sealt üle, kõik lirtsus ja lätsus. Enne meid oli mingi rekka läinud ja verd oli terve tee täis.
Ja kord sõitsime kusagil Prillimäe kandis mingite tiivuliste pakun need olid puruvana vastse liblikad, parve, mis hõljus ligi pool kilomeetrid piki teed ja põllul. Auto readikas ja mootori ruumi tuli tükk aega rookida neist puhtaks, mis sellest et võtsime hoo täiesti maha, ikkagi oli terve auto neid täis, kuna esimese hooga sõitsime nede sisse, pime aeg oli.
Eemal
jäljekütt kirjutas:
Ma ajasin eelmine nädal kähriku alla! Tõesti ei olnud midagi teha, kiirus oli mingi 80 km/h. Naine märkas ja kiljatas ja siis käis pauk. Jooksis diagonaalis küljepealt esiratta alla, jõudsin vaid veidi pidurdada kui pauk ära käis.
Õnneks jäi auto terveks. Olen külll palunud Jumalat et minu teed ei ristuks nende omadega teedel aga see mäger kohe otsis surma. Oleks ta 5 sek. varem hakanud oleks ma saanud pidurdada.
Kumb siis oli?
Ise alla ajanud ei ole- pole autot pole probleemi. Rattaga (põhi liiklusvahend mul) selliseid muresid ei ole...
Kuna nüüd aastakese konnarände telefonile vastanud, siis täitsa tean et loomi jääb palju alla (teada anti ka muudest loomadest peale konnade). Massiliste konnarännete puhul on inimeste suhtumine väga erinev. On neid, kes konnad teepealt ära viivad. Ka neid kes ei näe probleemi looduskaitse all olevatest loomadest massiliselt üle sõita...
Eks igaüks vaata oma mätta otsast ja on neid kes ka inimesele silma pilgutamata otsa sõidavad, mis siis looma auto alla ajamisest rääkida...
Eemal
mercar kirjutas:
Ise alla ajanud ei ole- pole autot pole probleemi. Rattaga (põhi liiklusvahend mul) selliseid muresid ei ole...
Tõsi, rattaga pole selliseid muresid...kuigi mul ükskord üsna õnnestus rattaga metsanotsudele otsa kimada, õnneks töötas hästi ratta esipidur... Seega pole ma kedagi alla ajanud.
Ma kujutaks ikka ette, et kui on juhtunud siuke õnnetus, siis oleks
viisakas see vaene loom sealt teelt ära korjata küll. Täpselt ei mäleta kas nii on (katsun täpsustada), aga vähemalt teoreetiliselt võimalik, et auto alla jäävad haiged loomad (pole enam nii valvsad ja tähelepanelikud) ja sinna kraavi jättes oleks nad potentsiaalsed haiguste levitajad. Seega oleks hea tõesti keskkonnainspektsiooni teavitada. Ma küll ei tea, kas nad alati reageerivad ka (jänese ja siili peale ilmselt mitte), aga ehk ...
Eemal
Jäljekütt, Sul auto vist tõmbab loomi ligi, et nii palju juhtumisi on. Samas mina sõidan pea iga nädalavahetus kuskile matkama ja Eesti risti rästi läbi sõidetud ja pole siiani ühtegi looma alla ajanud. Kuigi teepeale on joostud küll ja alati olen ilusti hoo maha saanud.
Eemal
Õnneks on seni õnnestunud loomadega kokkupõrkeid vältida, aga kaitstud selle eest ei ole ükski mootorsõiduki juht.
Eemal
Kõrvalistujana olin kunagi väiksena ema Lada peal, millega me Tallinnast Tartusse sõitsime.. See oli ema esimene pikk sõit autoga, kuna ta alles oli load teinud ja ka auto sai just kätte. Sel sõidul justkui kiuste juhtus igast asju. Kõigepealt läks geneka rihm.. tossu tuli ja palusime möödujail sleppi võtta.. a slepis, õnneks alles viimasel keeramisel ja väiksel kiirusel, läks rool ka lukku ja põntsti - khhhh... Adavere tuuliku juures vastu äärekivi. No läks alles aega, kui lõpuks kohalik Velts uue rihma peale sai.. Hakkasime siis edasi liikuma - ja hopsti oli kits teel, autol rattad blokkis ja libisemas mööda asfalti ja põnts vastu kitse:( kits rullus paar korda, kuid kohe kõpsti jalgadel püsti ja kalpsas minema.. Loodan siiani, et pääseski obaduse ja ehmatusega.. Rohkem õnneks pole midagi sellist juhtunud, ise olen enamasti varem ära märganud, kuid eks see juhuse asi rohkem vist ole..
Eemal
See suvi, kui tee äärsed on igasugu linde täis, lendas üks täpselt ette, vist oli metsvint täpselt ei teagi. Suuremate loomade puhul õnneks olen varem juba märganud ja suutnud kokkupõrkeid vältida.
Eemal
Kord ajasin mingi(oli vist mink) alla. Äkki tormas tee peale, korraks jõudsin pidurit vajutada, kuid juba käis kolks. Kord oleksin kitse alla ajanud, kuid õnneks kits ehmus pidurdamise peale ja keeras otsa ringi ning jooksis tagasi metsa.
Eemal
Olen ise alati kõrvalistuja ja õnneks pole meie oma autoga ühegi suurema elusolendiga kokku põrganud. Küll aga olen mõnda juhtumit pealt näinud. 6-8 aastat tagasi sõitsin võrdlemisi palju. Jalgrattaga sõites märkasin palju rohkem laipu teedel. Siis loopisingi teelt ja teepeenralt kaugemale kasse, koeri, kährikuid, rebaseid, kulle ja pisikesi värvulisi.
Eemal
Igaks juhuks siis siia kirja:
Teel hukkunud või vigastatud väikeulukitest tuleks teatada maanteeinfokeskuse telefonil 1510
Suurulukite puhul keskkonnainspektsiooni valvetelefonil 1313
Eemal
Jäljeküti esimene postitus oli küll kole segane. Alguses kährik, kes mingil hetkel tegi läbi metamorfoosi, mille tulemusel muutus mägraks.
Antud teemaga meenub üks selle sügisene hommikune käik Alam-Pedjale.
Veidi enne päiksetõusu käis kruusateedel kole sebimine, nimelt olid teed paksult väikseid värvulisi täis, kes otsisid adrenaliini. Paistis, et neil käib mäng - kes viimasena enne auto eest õhku tõuseb on võitja. Õnneks keegi hukka ei saanud, kuigi nii mõnigi tegelane oli sellele väga lähedal.
Eemal
Just täna hommikul ajasin kassi alla. Kuna ta jooksis diagonaalis üle tee, polnud ühtki võimalust reageerimiseks. Väga masendav tunne on hetkel.
Praegune auto ongi jubedalt loomi ligitõmbav. Paari aasta jooksul olen sellega alla ajanud veel naerukajaka, kes otsustas äkki suunda muuta, ja jänese. Kummaline, et seda kõike teatud 40-km lõigul. Eeelmise auto ohvriks langesid mõned konnad Tapa kandis, kus neid on ikka eriti palju, ja paar-kolm vinti.
Samas olen napilt pääsenud paljudest kitsedest, metsseakesikust ja põdrast. Suuremate ulukite liikumiskohti ja lindude lemmikpaiku oma sõidumarsruudil juba tean ja oskan oodata, väikeloom võib aga sileda koha pealt välja karata.
Kahjuks on enamus sõite ka just päiksetõusu või loojangu ajal.
Eemal
Ühe värvulise ja see ka lihtsalt tõusis kõrvalt põõsast ja vastu esiklaasi. Minul mitu päeva tuju halb. Üle surnud kassi saba olen ka kogemata sõitnud.
Tegelikult kardan ma rohkem enda pärast. Ma rumal näen, et keegi jookseb ja kohe vaja elupäästma hakata. Ja sellele ei mõtle kas ja kuidas auto käitub. Suuremaid loomi pole õnneks ette jooksnud. Üks jänes tahtis ratta alla joosta, selle eest põikasin kõrvale. Ja paari hiire pärast kruusa teel olen plokki pidurdanud.
Ühesõnaga kui metsavahel hämaras igaks juhuks hiilin autoga.
Ja kakumäel peale vihma jalutades korjan vihmausse teelt ära. Ei taha, et mõni rattaga lihtsalt üle sõidab.
Eemal
Minu hinge peal on hulgaliselt sääski ja muid putukaid ning ükkord oli nahkhiir nagu "montana" märk iluvõre küljes.
Muuseas, suvise sääsepuruse auto kohta ütles minu 3-aastane õepoeg - "Näe, tädi Virve on ühele sääsele otsa sõitnud"
Eemal