Olen ise ka sama asja tähele pannud.
Eriti ilus sinine on minuarust Olympusel.

Olympusel oli minu mäletamist hoopis lilla, mis tegi Olympusest Olympuse. Seebikatel siis. Ka üks põhjus, miks mitte Olympust osta. Oli siis. Praeguse aja kohta jään vastuse võlgu.

Mis puutub Jyrka teemapüstitusse, siis ma olen ise ka tähele pannud, et selline probleem on. Ma pole seda küll lükanud kaameratootja kapsaaeda, vaid rohkem autorite kapsaaeda. Kuna viidatute all oli ka Remo pilt, siis tuli kohe meelde juhus, et ma ise just hiljuti kommenteerisin ühte tema pilti ja avaldasin arvamust nagu oleks valge tasakaal liiga kollane:

http://www.looduspilt.ee/index.php?page … p;id=16921

Ma usun, et asi võib olla inimestes, kes usaldavad valge tasakaalu automaatväärtust, mida konvertimisproge kohe pakub. Pooltel juhtudel tuleb seda paarsada kelvinit siia-sinnapoole nihutada. Vahel ka rohkem.

Minu veendumus on, et pilte tuleb töödelda esimesel võimalusel pärast pildistamist, siis on situatsioon täpselt meeles ja saab tasakaalu paika ja ei teki nihkeid. Hiljem enam ei mäleta. Aga see värvitunnetus tuleb ka pikkamööda. Alguses kui ei näe, siis pole muret, aga kui hakkad nägema, siis tunduvad pooled pildid valed olevat. Ja seda kõrvalseisjana mõeldes, teadmata tegelikku olukorda. Mul tuli värvitunnetus umbes kahe aasta eest. Või noh see, mida ma praegu värvitunnetuseks pean. Võib olla kahe aasta pärast ütlen, et ma ei teadnud kaks aastat tagasi tuhkagi.

Canoni puhul on meeldiv võimalus tuunida pilt omale sobivasse värvitooni
menüüpunktist WB shift abil.Võtad ühe astme jagu purpurit maha ja sellega
lisad rohelist ja ongi pilt neutraalne.See aparaadi võimalus teeb ka lihtsamaks
fotolabori töö seszt erinevad laborid annavad nullseades ikkagi erineva tooniga
pilte.Miskipärast on sellist näitlikku ja mugavat värvi tuunimise meetodit võimalik
leida ainult Canonil ja PentaksD10l aga Nikon purpuri ja rohelise suunas parandust
ei võimalda

Alates RAW kasutamisest on pildi tonaalsus ainult ja ainult tegija silma ja monitori vaheline (sala)suhe.
Vaadates ülaltoodud pilte ja teades ühte autoritest, kelle kodune monitor läheb just vahetusse Eizo vastu, julgen väita, et "kreemjate toonide fenomen" saab alguse kasutatavate monitoride kalibreerimisest.
Tundes Canon profiile ja olles ise 5D ja 30D profiile teinud saan sama julgelt väita, et kreemjad toonid ei saa alguse Canoni laboritest või tehasest. Puhas Eestimaine toode.

Jyrkale, ka teistele. "Vari" või "pilv" pole WB poolautomaatseaded. Väga konkreetsed seaded, WB värvustemperatuur on Canonil puhul : pilv=6000K, vari=6800K, ja päike=5200K. Valides päikevalguses (5200K) pildistades ühe nimetatutest, oled ise RAW-s midagi mitte muutes konvertori väljundis värvustemperatuuriga "kreemi sõitnud". Silma eraldusvõime tonaalsuse erinevust märgata algab ca 100K-st. Ka "päikesevalguse" värvustemperatuur pole üheselt määratud, sõltub laiuskraadist ja muudest faktoritest. Mõningatel juhtidel loetakse standardiks 5780K. Üks faktor, mis mõjutab WB pildil on vaatamata kere täpsele sedistusele objektiivi WB. "Soe" ja "külm" objektiiv olid vanal filmiajal käibelolevad mõisted. Näiteks vene lainurk Zenitar 16mm on 500K võrra "soojem", silmaga täiesti nähtav.
"Õige" WB on rangelt võetuna igapäevases digifotograafias ja eriti välitingimustes filosoofiline mõiste. 99% looduspilt.ee esitatud fotodest on "vale" WB-ga. Eriti päikeseloojangupildid. Teatavasti on päikeseloojangu WB kusagil 3000K. Kes teist on keeranud päikeseloojangut pildistades WB "tungsteni" peale ? Kes on korra keeranud, see teab et pilti pole siis emotsionaalselt ollagi. Kokkuvõtteks siis, et "õiget" WB saab ainult täpsete mõõtetingimustega paika panna, stuudiotingimustes ja teatud eesmärkidel. Seega jääb digikerel või konvertimisel WB seadistamine looduspildistamisel abivahendiks levelite ja muude heeblite arsenalis tulemi emotsionaalse väljenduse saavutamiseks.
Kui tahaks vähemalt 100-150 K täpsusega paika panna, peaks valge etaloni kasutama.

WB on teema omaette.
Parem jah mingi fiksitud WB asend. Viimasel ajal, käies mitmetel fotoretkedel, kus uusi digikasutajaid, märkan, et ka RAW-s pildistajad kasutavad auto-WB asendit. Kui küsin, et miks selline valik, et miks mitte RAW-s võtta siiski mingi kindla K väärtrusega, siis ega põhjendada ei osata. On selline arvamus, et apraadid on jube targad täna. Kui siis toon mahlase-rohelise-samblase metsaaluse näite, kus auto-WB keerab selle tugevalt magenta poole, et saada keskmestatud halli, mille tulemuseks on tunduvalt lahjem pilt kui tegelikkus, siis hakkab auto-WB toimimisalgoritm vastuse võlgu jäänutele pärale jõudma. Edasi, kui tegija tahaks RAW konvertoris auto-WB tehtud metsaaluse loomulikku värvi taastada, siis on see ikka keeruline küll, kui esiteks pole pildil ühtegi vähegi halli-neutraalset pinda, millest kinni haarata, ja pole ka colorimeetrias tugev, et teada WB käitumiskõverat RGB ruumis. Toimub ju WB seadistamine kahel teljel, B-Y ja R-G. Ja siis saabki metsaaluse värviks see mida tegija oma monitoriga näeb ja silmaga arvab.
Teema illustreeringuks ka üks pilt , kus WB käitumiskõver ja K-väärtused peal.
http://62.65.193.159/foto/color/CIE_1931_Lab.jpg

Täpselt, suunad valgusallika poole. Metsa alla minnes oled selle eelnevalt juba teinud. Ega metsa all valgust mingi muu objekt ei anna (normaalselt) kui sama päike ja kuu. Keerulisemad WB määramise juhtumid on loodusfotos variant, kus osa plaanist päikesevalguses, osa jälle varjus. Varjus täitsa külm, kuna seda valgustab taeva sinine. sisefotodel keeruline jälle päevavalguslampide all, kus spekter pole pidev, vaid sakiline ja auklik. Ja teine juhtum, kus välguga pildistatakse hõõglampidega koos. Aga ka nendele variantidele on rohi. Looduses tuleb vahel ette välgu kasutamine täitevalguseks (linnufotod, silmale läike andmiseks ja peaaegu kogu makromajandus). Seal vaja siis kaks valgust kokku ajada. Päeva- ja välguvalgusega pole probleeme, vahe väike. Enamusjaolt läheb välgu ette mingi nihutusfilter, mis nihutab välgu kelvinid siia-sinna.

No, ma ei tea. Te ajate nüüd viimase asja ka matemaatikaks ära. Kõige õigeb tuleb ikka pärast RAWs silma järgi paika ajades. Kasuks tuleb muidugi seda võimalikult peatselt peale pildistamist teha.

Jyrka kirjutas:

Kõige õigeb tuleb ikka pärast RAWs silma järgi paika ajades. Kasuks tuleb muidugi seda võimalikult peatselt peale pildistamist teha.

See on jah selline üldlevinud arusaam, et emotsioonil ei tohi raisku lasta minna aga julgen sellele vastu vaielda ja soovitan piltide töötlemise just võimalikult kaugemasse aega lükata, et emotsioon ununeks. Lõpptulemus on ju ikkagi see pilt mitte see ümbritsev keskkond mis seal just sellel hetkel oli. Siin looduspildis on palju selliseid pilte mis on emotsiooni poolt rikutud ehk siis sellised mida ainult autor ise oskab näha.