Ei ole Leel ainult teravad kiilud. Pehmeid on ka, kuid Eestis pole nendega suurt teha, meil sellised lauged maastikud. Ma ka ei leidnud 0,9 teravat, just seda oleks vaja. Kompletki ei taha ka osta, sest ülejäänud kaks on juba olemas.

Lofo kutid asjaga seekord seotud ei ole.

Arvatavalt need mille nimes on "polüester" on plastikud?

hdr peaks kuuluma tugeva digitöötluse alla, filter on leebem lähenemine

Juhan88 kirjutas:

OnuEnn kirjutas:

hdr peaks kuuluma tugeva digitöötluse alla, filter on leebem lähenemine

Mina julgustaksin Urmast hdrid ka edaspidi kasutama!

Eks tegelikult ongi tekkimas huvitav paradoks, kus justnimelt looduspildi tavapärase "ühe klõpsu" lähenemise kõrvale on astumas digitöötlus, mis tegelikkuse moonutamise asemel hoopis tegelikkust paremini pildile püüab. Lisaks HDR-ile on ju veel DOF suurendamise võimalus mitme kaadri kombineerimise abil. Ka Panoraam läheb praktiliselt samasse ritta.

Ei leia ühegi selle metoodika kasutamise juures loodusfoto kontekstis probleeme välja arvatud see, et töö metoodika tuleb pildi juures ausalt ära rääkida. Et see on HDR, see on ekstra arvutatud DOF ja see on panoraam. Las jääda ühe klõpsu pildid ikka ühe klõpsu piltideks ja eelpool nimetatud töötlus ikka teada antud töötluseks.

Sven Z. kirjutas:

Mina eristaks kindlalt kahte erinevat asja. Üks on HDR ja teine digikiil. HDR selle õige definitsiooni poolest suurendab dünaamilist ulatust üle terve pildi, mis tähendab, et ka maapinnal tuuakse detailid välja niimoodi nagu nad tegelikult ei paistnud.

Ma siin oponeeriks selles kontekstis, et HDR ei tähenda vaikimisi pildi ebanormaalseks keeramist. Kui HDR metoodikat mõistlikult kasutada, siis saab rohkem detaile kätte nii tumenditest kui ka helenditest jäljendades sealjuures just silmaga nähtut.

Teine küsimus on muidugi selline, kus detailide tagaajamisel reaalsus unustatakse ja saadakse tulemuseks nii nagu Sa eelpool mainisid, ebanormaalselt tume taevas ja ebanormaalselt hele maapind. Samas, ka tavalise ühe klõpsu pildi saab paari oskamatu hiireliigutusega ebanormaalseks keerata (väga tihti keeratakse näiteks värvid üle). Praktiliselt kõik ühe klõpsu päikeseloojangupildid (ilma kiiluta ja ilma HDR-ita) on tulemuselt ebaloomulikud kas ebanormaalselt tumeda maapinnaga või ära põlenud taevaga.

HDR tarkvarasid on mitmeid, mõni suurema mõni väiksema kasutajapoolse sekkumise võimalusega ning sellest tulenevalt on mõni normaalse tulemusega ja mõni ebanormaalse tulemusega.

Sven Z. kirjutas:

Siiani netis ringi uudistades on HDRi meestest jään just selline mulje, et nad tahavad maapinnalt kivide vahelt täiesti tumedatest varjudest ka detaile kätte saada, kuigi silmaga päikesesse vaadates neid detaile seal näha ei olnud.

Ega nii ka nüüd pole, et varjualasid üldse pole...lihtsalt varjualade üleminek on sujuvam.

Ning silmaga päikesesse vaadates ei näe üldse eriti midagi peale päikese enda valguse

no korralik HDR eeldab ikka vähemalt kahte eraldi säritatud pilti, aga miks mitte ka 5-7. RAW`ist tehtud erinevate "säridega" saad kehva HDR`i. samuti on võimalik kasutada "detail enchange" või "tone compressor" (erinevatel programmidel kindlasti erinevad võimalused, mina kasutan Photomatix pro 2.5`e). vat see "tone compressor" teeb täpselt seda, mida nimetatakse digikiiluks. ka ei lase tea ennast "petta" RAW `i erinevatest "säridest", nii, et HDR`iks pead ikka ka erinevalt säritama, aga võid kasutada palju rohkem erinevaid särisi, kui kaks ja muu käsitöö teeb ta sinu eest ise ära. ei pea lihtsalt ise mingeid kihte hiljem sobitama hakkama. loomulikult on HDR`il ka palju muid võimalusi(igasugu toonid, värvid jpm.), mis lihtsustab nendega mängimisel pildi tuksi keeramist. aga pidada digikiilu üheks ja HDR`i hoopis teiseks asjaks ei ole just õige.
head katsetamist!

Vaatasin Photopointi nimekirjas Lee jt. tootjate filtreid. Maastikukomplektiga saab filtri abil päikesejoojangut ilusamaks, on filtreid udu tekitamiseks pluss muidugi kiilfiltrid kaadri ebaühtlaseks säritamiseks  jms. Vahva ju?

Iseenesest elame me huvitaval ajal. Oli aeg, kui kostis jõuliselt hääli filmipildi loomulikkuse toeks (kontra digikaamera ebaloomulikkus). Tulenevalt filmi sisse harjutud "loomulikkusest" aktsepteeriti ja aktsepteeritakse ka mitmeid filtreid (loodus)fotograafia loomuliku osana. Lisaks kiilfiltritele panen siia ritta ka polarisatsioonfiltri ja vahel kasutatava IR filtri.  Samas, kui võtta kriteeritumiks ühe klõpsu autentsus, siis pole tunnetuslikku vahet, kas pildi pinna selektiivne mõjutamine tehakse pildistamise käigus filtriga või pildistamise järgselt laboris. Mõlemad võimalused olid kasutusel filmiajastul. Nüüd on digiajastul tekkinud omapärane tõrge digipimiku tunnustamise osas, kusjuures pildistamise käigus tehtud mõjutamine on endiselt aktsepteeritud.

See pole vaid Eesti probleem. Arvan, et lahendus on selles, kui (digitaalses) loodusfotos arenevadki mitu selgelt teadvustatud võimalust:
1) "ühe klõpsu" pildid, kus pildi tegemisel on kasutatud vaid tavapärast peegeldunud valgust ja võimalikult objektiivselt seda salvestavat kaamerat. Siia alla võiks mahtuda ka ühtlase neutraalhalli filtri kasutamine, sest pole põhimõttelist vahet madalama ISO panemises ja valguse intensiivsuse vähendamises. Kuigi enne peab mõtlema.
2) "ühe klõpsu" pildid, kus pildistamise käigus kasutatakse pildivälja heleduse selektiivset mõjutamist kiilfiltritega. püüdes siiski saavutada võimalikult tõetruud tulemust. Kui mõelda, siis ka neutraalhall võib teisalt siia sattuda.
3) mitmest klõpsust kokku tehtud pildid, mis on saavutatud digipimikus ja mis aitavad analoogselt filtritega kõrvaldada mõningaid tehnika puudusi, kuid jäävad oma tulemuses võimalikult autentseks.
4) Manipulatsioonpildid. Siia alla paigutaksin näiteks polarisatsioonfiltri ja IR filtri, sest see muudab silmaga nähtavat oluliselt, kuigi võib tuua nähtavale reaalseid asju, mida silmaga muidu ei näe. Ka digipimikus saab ühte-teist emuleerida.
5) Fantaasiapildid - kõikvõimalikud värvilised ja selektiivsed filtrid ja piirideta digitöötlus (sealhulgas lõika-kleebi).

On elementaarne, et pildistaja annab ausalt teada, kuidas üks või teine pilt tehti. Ehk probleemid tekivad ikka siis, kui erinevalt tehtud pilte peab hakkama hindama ühe kriteeriumi alusel või vaatajale ei anta manipulatsioonist teada.

Ja muidugi võib tehnoloogia areng üthe-teist kunagi tulevikus taas segi pöörata. Seda juttu kirjutades tekkis väike fantaasia teemal selektiivse tundlikusega sensor ehk pildistajal tekib võimalus konfida kaamera nii, et teatud heledusest alates muudetakse osa pikslite ISO...

Eeltoodud arutelu praktiline mõte võiks seisneda selles, et pole mõtet digipimikut maha suruda. Samas tuleb hoiduda erinevate tehnoloogiate segi ajamisest olgu siis konkurssidel või ka pildiportaalides nagu looduspilt. Lahendus on se, et nii võistlustel kui ka pildiportaalides tuleb erinev tehnoloogia suunata selgesse kanalisse ehk luua uusi kategooriaid ja neid võimalusi selgelt teadvustada.

Isegi kui hinges olen selle "ühe klõpsu" pildi pooldaja, olen viimasel ajal ostnud ja proovinud nii Photomatix'i HDR-i, Helicon Focuse kokku kleebitud DOF'i ja panoraami. Leian, et varem või hiljem jõuavad need massidesse, sest võimalused on põnevad ja oskuslikul kasutamisel annavad loodusfotole palju juurde. Loodusfoto kogukonna tarkus on neid arenguid tunda ja mõistlikul moel suunata.

Cokin on 84mm lai, Lee 100mm. Võibolla isegi veab välja ka näiteks 10mm puhul.

Lee eeliseks on ka pikema külje pikkus, st ülemineku sättimiseks on vertikaalselt rohkem ruumi.

Võibolla oskavad teadjamad soovitada kogu kiiluvarustust otsast lõpuni. Et üks ehk odavam komplekt ja teine kallim/kvaliteetsem (kallima kohta on see teema võib-olla vastuseks - http://www.looduspilt.ee/foorum/viewtopic.php?id=24 ?). Pea putru ja kapsaid täis. Photopointist ei ole ka pädevat vastust seni saanud, et mida täpselt vaja... ehk olen siis ise end kehvasti väljendanud, kuid loodan, et siinsed maastikukunnid saavad aru mida mõtlen. Kiilud ja tarvikud looduse jaoks - täisvärk.

Paistab õige. Mina soovitaksin pigem 0,6ND Grad ja 0,9ND Grad, 0,3ND Grad jääb reeglina lahjaks või kasutatakse teistele lisaks.

On olemas ka komplektid, kus kõik 3 sees ja kokkuvõttes soodsam:
http://fotoluks.ee/?op=body&id=302&cid=2776

Kummaline on see, et kõik on Hard filtrid, Softe Eestis justkui ei pakutagi. Tihti on just soft ehk sujuv üleminek parem kasutada.

Lisaks vajad karpi/vutlarit ja puhastuslappi, viimaseks sobib ka sama millega objektiive puhastad.

Väga kena,et Lee filtreid nüüd ka Eestis osta saab, mida ma juba tegingi. Kasutada pole veel jõudnudki, kuid nende kasutamise üle järele mõelda olen ikka mahti saanud. Näiteks tunnen, et nii mõnigi kord võiks metsa pildistades 0,3 ND Grad filtrit kasutada, et just puude latvade vahelt paistev hele taevas ei rikuks pilti. Eriti tundlik on selle suhtes slaid. Ka ostan juurde softi üleminekuga filtri(ilmselt 0,6 grad), sest olukordi , kus on vaja pildistada sugugi mitte nii siledat horisonti, tuleb liiga tihti ette. Küll aga olen nö. valusad vitsad saanud polafiltriga. 24mm kaadritel on taevasina üleminekud tumedalt heledamale ikka liiga karmid. Isegi nii on vahel, et kaadri keskosas on taevas tumesinine ja mõlemal äärel läheb tublisti heledamaks. Täpne säri on selliste piltide puhul palju loomulikum kui polafilter. Eriti kahju on Kiipsaare majakast tehtud piltidest sel suvel. Rand ja majakas on ok, aga taevas ühel pildi äärel läheb ikka karmilt tumesiniseks.