aitähh siilur, mul on hea meel, et keegi sarnaselt minuga mõtleb.
Ja-jah, J. L.,  tundub fakt olevat, et ega ju 100 aastat tagasi ei olnudki ühtegi karilooma, hundid/karud /ilvesed olid kõik nahka pistnud. Mulle tundub, et just nüüd kulukski 2000 hunti ära, kitsi/põtru pidavat ju mitusada tuhat olema. Kas mitte seepärast, et hunte vähe? Kui huntidel metsas kitsi küllaga, siis vaevalt nad kariloomade kallale tikuvad. Üksikud juhused kindlasti on, aga mina tean neid rahvajuttude tasemel. Oleks ja oleks, tõesta palun, mida sa väidad! Lugege 2000 hunti eesti metsadest kokku ja lugege kokku kariloomade murdmise aktid huntide poolt ja siis ma saan sinu väitega nõustuda. Aitaks ka praeguste huntide arv ja murdmisjuhtumid, suhte saaks enam-vähem kätte, kuigi see oleks ikkagi liiga hüpoteetiline. Nojah, mina olen kummaline ja siilur on hull ja rumal, mõnused sellid need loodusfotograafid!
Kristo, vabandan, haiguste jutt ei olnud sulle mõeldud.

John Locke kirjutas:

Hull oled wä? 1000-2000 hunti????!!!!! Mõtle ka, mida sa räägid. Kui nii palju hunte oleks, poleks Eestis enam ühtegi karilooma. 100-150 on väga optimaalne arv. Rumal poiss.

JL, kui sa oma seisukohta paremini argumenteerida ei oska, siis ära võta sõna.

Järgmine 'rumal poiss' vms stiilis ütlus tekitab sulle nädalase mõtlemisaja.

Udumartin, ei ole kõik nii lihtne, kui pealt näha paistab. Tegin ise selle lihtsa tehte ära ja sain, et kui need koefitsendid oleks kogu Eesti pindalaga läbi korrutatud siis oleks number vähemalt 2x suurem saanud. Pakun, et on ennekõike silmas peetud metskitsele sobilike alade pindala. Tee see tehe ise läbi. Seda väidet katab juba fakt, et metsa pindala moodustab umbes poole Eesti maismaa pindalast. Alati on lihtne väita, et keegi ajab jama, aga kui üks pool toetub faktidele, mida teised kogunud ja mida ise, aga teine emotsioonidele ... Sa vist ei lugenud läbi Erametsakeskuse uudiste all olevalt lingilt kogu tööd.
Mika, kus kohas need naised saunas rääkisid, et metsloomaliha süüa ei sünni? Kõik oleneb sellest, et kuidas uluk surmatud, kuidas vääristatud ja kuidas kokk köögis olnud.
Tõe huvides mainin, et ma ise olen jahimees ja seega tean mida räägin.  Poodides pakutav on sojajahu täis topitud plõga. Süüa see ei sünni ja koduloomi, kellest see valmistatud, on toidetud ühekülgselt. Selleks, et oleks palju millest toitu valmistada, on tegeletud tõuaretusega. Mis aga on tõuaretus? Lähisuguluspaarituse teel saadud parimate  tõutunnustega järglased. Ilusat kotletipuud pole olemas. See on vaid unistustes. Samas ma annan endale aru, et see on vajalik, kuna kõigile lihtsalt ei jagu privileegi, toit metsast hankida, kus see puutumatu ja puhas.
Jaht pole minu jaoks enam nii mõndagi aega hobi vaid elustiil. Minu jaoks on loomulik tuua toit oma lauale metsast ja see ise oma kätega valmistada. Mis selles siis nii imeliku on, seda on varemgi tehtud ja tehakse ka edaspidi. Poest saadava toidu puhul on selle keegi teine teie eest lihtsalt ära teinud, aga raske on seda endale tunnistada.
Kindlasti tekib küsimus, et kas mul kahju pole looma lasta. Ikka vahest tuleb selline tunne peale ja teinekord väga suvaliselt. On lihtsalt kõik nii ilus, et kuidagi ei taha seda päeva pauguga lõpetada. Ja ei teegi pauku, sest see on ju minu otsustada. Looduses pole nii, et on kasulikud ja kahjulik loomad. Lühinägelik on öelda, et üks uluk tekitas inimesele kahju ja ta on kohe selle pärast kahjulik loom. Ei, inimene ise on tekitanud sellise olukorra ja miskit pole parata. Nii lihtsalt on, sest kõik me tahame elada ja see käib alati kellegi arvelt. Inimene on samasugune kiskja nagu hunt või karu metsas. Saan aru ka neist, kes tunnevad kaasa neile, keda süüakse ja samastada selle sööjat pahaga. Ma isegi olen samasse ämbrisse astunud jahi käigus, kui  päästsin pardipoega saarma hammaste eest. Lihtsalt hirmutasin saarmast, et see jahi katkestaks, kuigi ma teadsin, et tema vajas seda selleks, et elus püsida. See tunne on inimlik. Saarmas läks kindlasti uuele jahiretkele ja kindlasti tegi seda sama ka jahimees, kelle jahti Mika segas. Ega see veel tähenda seda, et loom jahimehel laskmata jääb. Seadus on pannud jahimehele kohustuse küttida vajalik arv loomi ja selleks on eraldatud jahiluba. See ka varem või hiljem realiseeritakse. Ma ise olen vältinud kellegi nn lemmikloomade küttimist ja arvan, et soovitud tulemuse oleks ka Mika saanud, kui oleks sellest märku andnud jahimehele. Enamus neist on toredad inimesed. Vähemalt see osa keda ise tunnen.
Ei saa enam ammu väita, et loodus reguleerigu ennast ise. Sellel lihtsal põhjusel, et inimene on liiga karmilt tasakaalu paigast nihutanud. Raiutakse metsi ja sellega tekib soodne toidubaas metskitsele ja põdrale. Noorendike näol on süüa külluses. Siia on toodud tahtlikult ja tahtmatult võõrliike ja need on kohastunud siin väga hästi. Isegi liiga hästi, et tõrjuvad kohalike liike. Alles see oli, kui toimus lennukite pealt marutaudi vastane vaktsineerimine. Mis on selle tagajärg, kui kähriku ja rebase arvukust ei reguleeri enam marutaud? Millised liigid kannatavad? Rajatud on põllukultuure, mis soodustavad metkitse talvitumist. See on samuti tasakaalu nihutamine teatud suunas. Seda loetelu võib jätkata kuni selleni, et varem meil oli metssiga suhtelist väiksearvuline, aga tänu kliima soojenemisele, mille taga loomulikult inimene , on see liik meil väga hästi kohastunud, kuna kliima on siin muutunud pehmemaks, metsseal kergem talv üle elada jne jne.
Looduses silmad lahti ringi käies märkab õige pea, et ikka on keegi kellegist tugevam ja keegi sööb kedagi. Mõelge nüüd inimese peale. See ju nii väetike, pole sellel ei hambaid teravaid, ega küüsi, ainuke kellest kiiremini jookseb on vist kährik meie loomadest. Ja nüüd mõelge ise, et  miks pole inimene täna loomade toidulaual, kuigi ta oleks ju ülikerge saak. Vaevalt, et asi selles, et liha pole maitsev.
Austage elu ja teisi inimesi ja mõelge alati suurelt. Palun ärge pange vaid ühte patta jahimeest ja salakütti. Neil kahel pole maailmavaates miskit ühist.
Päikest.
Janek

Janek Kuld kirjutas:

Udumartin, ei ole kõik nii lihtne, kui pealt näha paistab. Tegin ise selle lihtsa tehte ära ja sain, et kui need koefitsendid oleks kogu Eesti pindalaga läbi korrutatud siis oleks number vähemalt 2x suurem saanud. Pakun, et on ennekõike silmas peetud metskitsele sobilike alade pindala. Tee see tehe ise läbi. Seda väidet katab juba fakt, et metsa pindala moodustab umbes poole Eesti maismaa pindalast. Alati on lihtne väita, et keegi ajab jama, aga kui üks pool toetub faktidele, mida teised kogunud ja mida ise, aga teine emotsioonidele ... Sa vist ei lugenud läbi Erametsakeskuse uudiste all olevalt lingilt kogu tööd.
Mika, kus kohas need naised saunas rääkisid, et metsloomaliha süüa ei sünni? Kõik oleneb sellest, et kuidas uluk surmatud, kuidas vääristatud ja kuidas kokk köögis olnud.
Tõe huvides mainin, et ma ise olen jahimees ja seega tean mida räägin.  Poodides pakutav on sojajahu täis topitud plõga. Süüa see ei sünni ja koduloomi, kellest see valmistatud, on toidetud ühekülgselt. Selleks, et oleks palju millest toitu valmistada, on tegeletud tõuaretusega. Mis aga on tõuaretus? Lähisuguluspaarituse teel saadud parimate  tõutunnustega järglased. Ilusat kotletipuud pole olemas. See on vaid unistustes. Samas ma annan endale aru, et see on vajalik, kuna kõigile lihtsalt ei jagu privileegi, toit metsast hankida, kus see puutumatu ja puhas.
Jaht pole minu jaoks enam nii mõndagi aega hobi vaid elustiil. Minu jaoks on loomulik tuua toit oma lauale metsast ja see ise oma kätega valmistada. Mis selles siis nii imeliku on, seda on varemgi tehtud ja tehakse ka edaspidi. Poest saadava toidu puhul on selle keegi teine teie eest lihtsalt ära teinud, aga raske on seda endale tunnistada.
Kindlasti tekib küsimus, et kas mul kahju pole looma lasta. Ikka vahest tuleb selline tunne peale ja teinekord väga suvaliselt. On lihtsalt kõik nii ilus, et kuidagi ei taha seda päeva pauguga lõpetada. Ja ei teegi pauku, sest see on ju minu otsustada. Looduses pole nii, et on kasulikud ja kahjulik loomad. Lühinägelik on öelda, et üks uluk tekitas inimesele kahju ja ta on kohe selle pärast kahjulik loom. Ei, inimene ise on tekitanud sellise olukorra ja miskit pole parata. Nii lihtsalt on, sest kõik me tahame elada ja see käib alati kellegi arvelt. Inimene on samasugune kiskja nagu hunt või karu metsas. Saan aru ka neist, kes tunnevad kaasa neile, keda süüakse ja samastada selle sööjat pahaga. Ma isegi olen samasse ämbrisse astunud jahi käigus, kui  päästsin pardipoega saarma hammaste eest. Lihtsalt hirmutasin saarmast, et see jahi katkestaks, kuigi ma teadsin, et tema vajas seda selleks, et elus püsida. See tunne on inimlik. Saarmas läks kindlasti uuele jahiretkele ja kindlasti tegi seda sama ka jahimees, kelle jahti Mika segas. Ega see veel tähenda seda, et loom jahimehel laskmata jääb. Seadus on pannud jahimehele kohustuse küttida vajalik arv loomi ja selleks on eraldatud jahiluba. See ka varem või hiljem realiseeritakse. Ma ise olen vältinud kellegi nn lemmikloomade küttimist ja arvan, et soovitud tulemuse oleks ka Mika saanud, kui oleks sellest märku andnud jahimehele. Enamus neist on toredad inimesed. Vähemalt see osa keda ise tunnen.
Ei saa enam ammu väita, et loodus reguleerigu ennast ise. Sellel lihtsal põhjusel, et inimene on liiga karmilt tasakaalu paigast nihutanud. Raiutakse metsi ja sellega tekib soodne toidubaas metskitsele ja põdrale. Noorendike näol on süüa külluses. Siia on toodud tahtlikult ja tahtmatult võõrliike ja need on kohastunud siin väga hästi. Isegi liiga hästi, et tõrjuvad kohalike liike. Alles see oli, kui toimus lennukite pealt marutaudi vastane vaktsineerimine. Mis on selle tagajärg, kui kähriku ja rebase arvukust ei reguleeri enam marutaud? Millised liigid kannatavad? Rajatud on põllukultuure, mis soodustavad metkitse talvitumist. See on samuti tasakaalu nihutamine teatud suunas. Seda loetelu võib jätkata kuni selleni, et varem meil oli metssiga suhtelist väiksearvuline, aga tänu kliima soojenemisele, mille taga loomulikult inimene , on see liik meil väga hästi kohastunud, kuna kliima on siin muutunud pehmemaks, metsseal kergem talv üle elada jne jne.
Looduses silmad lahti ringi käies märkab õige pea, et ikka on keegi kellegist tugevam ja keegi sööb kedagi. Mõelge nüüd inimese peale. See ju nii väetike, pole sellel ei hambaid teravaid, ega küüsi, ainuke kellest kiiremini jookseb on vist kährik meie loomadest. Ja nüüd mõelge ise, et  miks pole inimene täna loomade toidulaual, kuigi ta oleks ju ülikerge saak. Vaevalt, et asi selles, et liha pole maitsev.
Austage elu ja teisi inimesi ja mõelge alati suurelt. Palun ärge pange vaid ühte patta jahimeest ja salakütti. Neil kahel pole maailmavaates miskit ühist.
Päikest.
Janek

Väga hästi öeldud, Janek. Ma ei hakka diskuteerima teemal, kas meil on ühte või teist kütitavat liiki liiga palju või kiskjaid liiga vähe, kuid paratamatu on, et tänu sellele, et ühe või teise osa tasakaal on inimese poolt paigast löödud, peab inimene ka reguleerimisele käe külge panema. Mida mina loodan on see, et need arvud, mis sellele reguleerimisele ette antakse, on tõesti läbimõeldud ja _targad_, mitte pastakast välja imetud.

Minu jutt ei ole jahimeeste vastu, sest aus jahimees tegutseb seadustest lähtuval. Mis mind, aga häirib on see
et suvaline Juss püüab oma tarkusega loodusprotsesse juhtida. Minu seisukoht on, et kiskjat on eesti metsades armetult vähe.
Tõin näite just hundist, sest hunti kutsutakse metsasanitariks. Kõikjal kus inimene püüab ise metsasanitare mängida, sagenevad haigused, populatsioonid nõrgenevad, liigid surevad välja jne. Muideks 100 aastat tagasi oli eesti vähem metsaga kaetud, kui praegu ja mahtusid nii 2000 hunti ära, kui ka kõik teised liigid.
Samuti meenub seoses kähriku ja marutaudiga, et kas mitte kährik ei ole võõrliigina eestisse sisse toodud. Kas mitte kährik ei ole praegu kõige suurem marutaudi levitaja ja paljudele linnuliikidele väljasuremise ohuallikaks?
Jälle karuteene inimese poolt ja nüüd võitleme, reguleerime, külvame pakke ja nii lõppmatuseni.
Inimesel ei ole tõesti küüniseid ja teravaid hambaid, kuid talle on antud mõistus ja seda tuleks kasutada nii, et elada looduses, austades seal toimuvaid protsesse. Mitte aga allutada looduses kõik oma tahtele seaduste, dziipide, snaiperpüsside ja jahiradaritega.

Selle asja juures kurb ongi, et kas keegi küsib miks me oleme praegu seal  kus me oleme.? Miks on nii juhtunud? Kas kusagi tehti kunagi arvukuste reguleerimisega viga? Kes on vastutav?
Nüüd ainult tõdeme fakti, jah nüüd on see probleem ja midagi pole teha.
See näitab, et keegi on mingil ajahetkel tark ja arvab et paneb asjad paika, aga ei ole nii lihtne, kui mitte võimatu ette näha mis looduses juhtub mingi seaduse kirjutamisel tulevikus tegelikult.

Madis võib olla tõesti on rebane eespool, kuid mulle on jäänud kõrvu, nii kährik, kui ka rebane ühed suuremad marutaudi levitajad.

Elu on olelusvõitlus kus iga liik hoolitseb eelkõige enda eest. Inimeste arvukust piiratakse ju tegelikult koguaeg. Momendil ei toimu see võibolla otseselt sinu areaalis. Ma usun et sa ei taha seda.

Ma ei tahaks küll kuidagi nõustuda teemaga, et inimene on looduse  õnnetus. Olelusvõitlus on käinud pidevalt.Ma miljoniteg aastatega ei hakka huupi pakkuma... aga kas tahaksite tagasi seda aega kui limuskid, teod olid planeedi valitsejad ? Olid teised olnud nii 2m kõrgused !  Roomajad on olnud... esimest korda üldse evulutsiooni jooksul on inimene selle tee tipus. Enne kui inimene sai niiöelda jalad alla, oli ta ikka väga hävimis ohus liik. Huvitav kas siis skoprionid , või teod võid kes kurat veel hoolitsesid meie eest ?
Pole see maailm midagi sellist, et häbi on olla eestlane ja häbi on olla inimene. Kui hunt saaks maailma valitseda, küll ta siis seda ka teeks. Kõik söövad kõiki ja kui sina ei söö, süüakse sind. Kui sina ei tee lõvist pilti, siis teeb seda keegi teine

Hmm...2m  teo puhul poleks vist enam makrot vaja

Paistab, et inimeste teadmised marutaudist on suhteliselt kesised.
http://www.vet.agri.ee/?arc&op=body … etlang=est
http://www.vet.agri.ee/?op=body&id=50&art=52
Teoreetiliselt võivad kõik soojaverelised nakatuda marutaudi (ka linnud on seal grupis).
Udumartin, pole siin midagi imestada. Inimene areneb kogu aeg ja sellega seoses kasvavad ka teadmised. Mina näiteks ei tea, et varem oleks Eestis selline teaduslik uuring tehtud nagu hr Randveer teinud on. Teadmiseks, et tuttpütt pole jahiliik. Mina olen parti küttinud selleks, et sellest süüa teha. Minu seisukoht ei vaheldu kiirelt vaid asjad siin ilmas pole kaugeltki must-valged ja paljud asjad on omavahel seotud. Kõike on vaja, ka arvukust reguleerida ja süüa. Tore ju, kui selle mis kütid saad ära kasutada ratsionaalselt.
See arvukuse hindamine ja küttimislimiit on keeruline ja õrn teema.
Võin rääkida sellest, millest ise aru saanud olen, et kuidas täna toimib. Ehk pakub huvi. Väikeulukite puhul küttimislimiiti reeglina ette ei kirjutata. Erandiks võib mõnel pool olla kobras juhul, kui jahimehed mingil põhjusel pole teda küttinud ja tekivad suured majanduslikud kahjud. Ma ise olen käinud Keskkonnateenistuse ettekirjutuse alusel jahis sellises kohas. Järgmine teema on metskits ja metssiga. Nende puhul on sama teema, et jahimees peab ise hindama olukorda ja vastavalt sellele tegutsema. Sellist ohtu, et üle kütitakse vähemalt praegu küll pole (mina ei näe). Pigem on probleem vastupidine. Eks me kõik või igalt poolt lugeda teemal ulukikahjustused. KKT kirjutab pigem nende ulukite puhul ette liigilise ja vanuselise koosseisu, et keda küttida. Täiesti vajalik. Jahimees on pigem kogu aeg seda meelt olnud, et pole vaja nii palju lasta ja et jätkuks looma ka edaspidiseks. See muidugi ei meeldi neile, kes metsa ja põldu majandavad ning väidavad, et jahimehed loevad ja lasevad vähem loomi kui peaks.
Põdra teemal on meil olemas kohe seirespetsialist Jüri Tõnisson, kes uurib populatsiooni hetkeolukorda ja hindab olukorda ja ennustab tuleviku. Selleks peavad jahimehed näiteks teatud organeid, maosisu jne, aga ka vaatlustulemusi edastama.
Suurkiskjad on täitsa eraldi teema. Sellega tegeleb Peep Männil. Neid on jahimehed varem ise kogu aeg üle lugenud ja mitte selle pärast, et rohkem lasta vaid asi sellest, et hunt liigub suhteliselt kiiresti läbi mitme jahtkonna maade. Ja nii loevadki sama hunti mitme jahtkonna jahimehed, tulemused liidetakse ja saadakse müstilisi numbreid. Suurkiskjate teemal korjatakse siit ja sealt andmed kokku ja kuidas need arvukuse numbrid sinna lõpuks kokku saavad teab vast ainsana Peep ise. Mõni aeg hiljem saab sellest ülevaate näiteks ajakirjas Eesti Jahimees, kus siis kaart ja punktikesed, kes kus elutseb. Karu puhul saab küttida vaid nuhtlusisendeid. Kus on reaalsed kahjud taga, seal ka tegeldakse nn. nuhtlusisenditega. Sama on tegelikult ka hundi kohta, et vaadatakse populatsiooni ja võetakse arvesse kahjusid. Vist peaks jämedalt kogu ring peal olema.
Toruonu, kuidas oleks võimalik liikuda vaikselt tasakaalu poole, kui iga päev nii või naa seda tasakaalu rikutakse kuskilt poolt? Keelame ära metsloomade vaktsineerimise, hävitame põllumajanduse, keelame metsamajandamise, keelame paisata atmosfääri kasvuhooneefekti tekitavaid gaase  jne jne. Ka need strateegilised sammud võivad mingil hetkel tasakaalu ikkagi paigast nihutada. Näiteks lõpetades põllumajandamise, tekivad võsaväljad, jälle palju toitu sõralistele. Inimene on ja jääb seda rikkuma, sinna pole miskit parata. Pigem tuleb õppida sellega paremini kohanema, selliselt, et jääks kõik see kena alles ka tulevastele põlvedele.
Madis, mis nende piltidega öelda tahtsid? Mulle jääb mõte arusaamatuks.
Küsin veel sellist asja, et kas lugupeetud foorumlased on tähele pannud asjaolu, et jahimehed on pigem nagu kahe tule vahel? Kuskil on keegid, kes ütlevad, et lastakse palju ja kuskil on keegid kes väidavad, et lastakse liialt vähe. Millegipärast need kaks äärmust ei sõdi omavahel. Pole ühtegi marurohelist kohanud näiteks Erametsakeskuse foorumis sõna võtmas, et mida te ajate jama ja käsite rohkem lasta. Inimene on täpselt nii laisk, kui tal lastakse olla, paraku.
Looduspiltnik pole minu jaoks konkurent, loodan, et sama arvavad ka looduspiltnikud minu kohta.
Ps. Huvitav kas siin foorumis on moderaatorid uinunud? Loen Ylleri juttu ja tõden, et ju see juhtunud on. Mõrvale õhutamine on alati taunimist vääriv.

Minule aga ei anna asu selline poolteadmatu variserlikkus, millega kaitstakse ainult "nunnusid" elukaid. Kui nüüd kõiigi nende suurte loodusele mittevahelesegajate nõuannete järgi talitada, siis ei tohiks te sääske ka laiaks lüüa. Mille poolest ta õigupoolest põdrast erineb. Ka heinaniitmine on kuritegu. Andke endale ükskord ikka aru, et inimene ongi looduse osa ja talitab seal ilma võimaluseta olla sellest väljaspool. Suur osa jahtigi on tegelikult tänapäeval sarnane koduloomapidamisega, mille puhul loomad ei asu laudas või tarandikus, aga neid toidetakse, nende üle peetakse arvet, neid tapetakse ja tehakse toiduks/nahaks aastas teatav protsent. Kui see kõik on jätkusuutlikkuse piires ja seaduslik, ei näe mina küll probleemi.

Siin eelnevalt toodi välja termin "suvaline juss" (ärgu nüüd pahandagu sellenimelise aliasega tegelane, keda tean samuti fotofoorumites elutsevat), kes juhib loodusprotsesse. Igatahes paljud jahimehed on oluliselt vähem suvalised jussid, kui siinse foorumi tegelased, kelle seas on küll mõned teadurid, jahimehed ja muidu tugevamad amatöörloodusemehed-naised. Enamus aga on oluliselt "suvalisemad jussid": pillimehed-baaridaamid, näitlejad ja advokaadid (nagu ütleb tuntud laulusalm). "Töö ei karda kedagi", aga paraku puuduvad enamusel meist, julgen väita, adekvaatsed andmed ja teadmised olukorra hindamiseks ja arvustamiseks. Kasuks oleks see, kui keegi kelle väljaöeldu põhineb mingitel faktidel, seda millegagi ka põhjendab, kasvõi oma ametiga, mille tõttu tal on vastavad eelteadmised.

Janek Kuld kirjutas:

Ps. Huvitav kas siin foorumis on moderaatorid uinunud? Loen Ylleri juttu ja tõden, et ju see juhtunud on. Mõrvale õhutamine on alati taunimist vääriv.

No see ongi see "jumalaks olemine". Lööd inimese maha, oled mörtsukas, lööd koera maha, oled mörtsukas, aga vat kui kitse maha lööd, siis oled õige mees.
Mingit tasakaalu ei saagi paigas olla, kui me peame ennast kõikvõimsateks.
Ja pole erilist vahet, kas lööd sa maha, kärbse, põdra või inimese. Kõigil oleks nagu õigus elada, aga mõni peab lihtsalt ennast teistest paremaks ja tähtsamaks.
Omal ajal palun väga, inimene pidi loomi püüdma, et saada süüa, nahka jne, aga kiviaeg on otsas. Või olen ma mõnda ajamasinasse hüpanud ja elan üksi 21'sel sajandil?
Võib ainult lootma jääda, et kord algab ring uuesti ja inimene jäetakse karusellist välja, ahv olgu puuotsas(või neile kellele meeldib Adam ja Eeva, siis jäägu nemad saviks).
Muide mul ka vanasti(enne fotograafiaga tegelema hakkamist) oli igasugu kitsedest ja põtradest pohhui. Siit vast üleskutse, et kõik loodust pildistama ja sellest hoolima. Muutugem rohelisteks, mitte ärge lootke, et kõik läheb ise korda.

Minu eelnevaid seisukohti ei tasu võtta, kui mingit laiapõhjalist uurimistööd, vaid kui suvalise "Jussi" arvamust asjadest, mis meid ümbritsevad. Jah, mul on õigus oma arvamusele, olgu see nii hullumeelne kui on. Teinekord paistavad asjad kõrvalseisjale palju selgemad ja arusaadavamad, kui asjaosalistele. Kes võivad olla kas tahtlikult/tahtmatult mõjutatud või motiveeritud kellegi või isiklikust kasust. Näidates protsesse ala/üle valguses, mille tulemusel sünnivad valed otsused. Looduslik tasakaal saab rikutud, mis ei pruugi enam kunagi taastuda, tõdedes-enam pole midagi teha.
Lõpetuseks meenus "Naksitrallid".