Mul tekkis antud teemal veel üks suht kõver põhjendus, miks selliseid soovitusi soovitakse ;-).

Nimelt loodusesse rahu otsima läinud inimene ei taha seal kedagi teist näha. Tean omast käest, et metsa vahel kohatud inimene rikub selle sulandumismeeleolu päris pikakas ajaks. Looduse teema populaarsemaks muutumisel on aga järjest suurem võimalus kohata seal ka teisi inimloomi. Seepärast siis on ka soov, et inimesed kodus istuks, et ise saaks looduses rahulikult olla ;-).

Antud tõlgendus on täiesti meelevaldne ja olen suht kindel, et Ingmar seda oma kirjutises ei mõelnud. Kuid teemaarendusena päris lõbus mu meelest...

Inimesed on läbi aegade metsas käinud, aga seni kuni seda tehakse jala ja ilma metsa süütamata, ei riku see fataalselt keskonda. Muidugi v.a salaküttimine. Kahjuks sõidetakse nüüd igale poole maasturitega, atv-dega ja mootorsaanidega. Vee peal vastavalt mürisevate veesõidukitega. Metsa tehakse aastaringselt ja seejuures jäävad maha mülkaks sõidetud metsateed ning kõiki mahasaetud puidki ei viida metsast välja vaid need lihtsalt mädanevad seal. 
Prahti veetakse autokoormatega metsa ja autoaknast loobitakse kõik ülearune lihtsalt välja. Need mõned jalgadega mahatallatud taimed ja pisielukad ei mängi kuigi suurt rolli. Rohttaimed taastavad ennast õnneks üsna tõhusalt ja pisimutukad on enamasti piisavalt arvukad , et teis loomi toita ja järelkasvu anda. Meenub siilipaar, kes vanaisa tiigi ääres mõnuga tiigikonna poegi krõmpsutas. Kes teab kui palju nad neid nahka panid. Kindlasti kordades rohkem kui ära tallatud sai. Ka loopealsed ja puisniidud lausa vajavad tallamist ja niitmist ja kariloomi. Aga mereäärsed männikud ja luited tõesti ei vaja autodega ja atv-dega rallimist.

tom kirjutas:

Pets kirjutas:

Viimati, kui õhtupoolikul Kakerdaja rabas käisime, kohtasime seal seitset kaameraga inimest Viru rabast ei tasu rääkidagi, sinna oleks kahesuunalist laudteed vaja.

tjah, olid ajad (ca 4 aastat tagasi) kui kakerdaja oli veel vaikne ja nö. üldsusele teadmata koht. mind vedas sinna tookord hea sõber, kes muideks just ingmari kaudu seda kohta teadis. nüüd kui viimati seal käisin, oli rmk sinna oma katusealused jms asjad ehitanud ning loomulikult kohe haisu peale ka "loodusesõbrad" siniseid tulukesi täis autodega ja meeleolumuusikaga kohal. raba ise on ka praeguseks nii ära pildistatud, et sealt midagi head ja seninägematut välja võluda eeldab laudteest tugevalt mööda/kõrvale vantsimist.

Mu meelest tõsisele looduseinimesele on lauteed praegu nagu punane tuli valgusfooris. Aga vaatamata sellele ka neid on vaja. Sest kusagilt peab see pisik või idee külge jääma, olgu see siis vikluvate tulukestega autos tümaka saatel beibega veini libistades või 10-e inimese järel kuulekalt saepururajal vantsides. Igaühel tuleb see pisik omamoodi, võimaluste paljusus mu meelest on ainult tervitatav. Isegi kui see minu/meie elu keerulisemaks teeb.

Mul assotseerus Ingmari artikliga artikkel looduspilt.ee-st: Mis on loodusfoto?. Ja samuti tuli meelde paar pilti raamatust Metsik loodus: Stephen Daltoni pilt jooksvast basiliskist ja Joe McDonaldi pilt ründavast lõgismaost. Mõlema pildi tegemiseks nähti kurja vaeva ja lõpuks saadigi head pildid. Aga need pildid lavastati, tehti "laboratoorsetes" tingimustes, kus taust-valgus-keskkond oli vastavalt oma soovile ja vajadusele ette valmistatud. Ka looma liikumist suunati. Siin tekibki seesama küsimus, et kui palju ja kuidas võib pildistatava objektiga manipuleerida, tema ellu ja tegevusse sekkuda? Kust läheb piir aksepteeritava ja vastuvõetamatu vahel? Ja kui rahul sa ise pärast sellise pildi tegemist oled?

Jah. Teema on taas tõstatatud, lihtsalt teises meediatüübis (EE) võrreldes "Looduspildiga". Nn. laiematele massidele. Olen selliste asjadega ise kokku puutunud. http://www.looduspilt.ee/?page=artikkel&aid=104
  http://www.looduspilt.ee/foorum/viewtopic.php?id=2015  ja hulganisti tarkust juurde saanud.
Eks siin või ju veel trastilisemaid näiteid tuua inimeste sekkumisest ja selle hinnast. Üks mõjuvamaid muljeid sellest suvest oli Narva karjäärist.  ttp://www.fotosilm.pri.ee/matkad/narva/images/img_5579.jpg
Teades, et selle kirjatüki kirjutamiseks ja kuvarilt lugemiseks kulutan ka mina seda energiat mille jaoks see õudne auk maa sisse on kaevatud, on veidi imelik hakata siin eriti "rohelist" juttu ajama.
Fakt on aga see, et peale nähtut ma arvutit enam ööseks käima ei jäta. Kõrvus kumisemas sõbra lausutud lause, et
ühe sellise kopatäiega saab Ihastes (uuselamurajoon Tartu lähedal) mitu basseini sooja vett täis pumbata. Nii kaugele kui silm ulatus keerutasid suurte ekskavaatorite nooled ja see andis aimu tolle ettevõtmise ulatuslikusest. Pelgalt paari kilomeetri kaugusel lõunas laiub Puhatu soostik ja edelapool pisut kaugemal võrratu Kurtna järvistu. Inimene on vist ainuke liik maamuna peal, kes tarbib selliseid asju mida tal tegelikult vaja pole, et lihtsalt ennast teistest paremana tunda ja elatusvahenditega teiste omasuguste ees uhkeldada. Kui kärplaste hulgas võib kohata nähtust, kus nad murravad rohkem kui ära jõuavad süüa, siis seal on tegu siiski ainult toiduga mida arutult kulutatakse ja ehk on sellegi mingi ragmaatiline tagamõte. Kaugel sellest, et nad sellega kellegi ees uhkeldama läheks.
Inimene himustab aga igasuguseid asju ja piiramatult, mida rohkem seda parem.

Pildistamisega on ju kah nii, et ega seda eluliselt vaja pole. Olgu need algideed nii aatelised kui tahes,  lõpuks taandub see aga siiski inimese edevusele. Kõik kes me siia "Looduspildi" keskkonda oma pilte oleme üles sokutanud ootame ikka salamisi teiste inimeste arvamust (loe kiitust) rääkimata siis fotovõistlustel osalemisest jne. Seega on tegu eluks mittevajaliku lõbustusega.
Küsimus on siiski elukvaliteedis. Need kvaliteedistandardid on aastatuhandete jooksul välja kujunenud ja ma ei usu, et igasugune lõbu oleks patt või keskonnavaenulik tegevus. Pildistamine ja siis nende piltidega uhkeldamine on üks neist nn. keskonnasäästlikest lõbustustest kui suudetakse oma teadlikusega leida see tasakaal pildi "hinna" ja "väärtuse" vahel. Kotka pesapilte saavad teha siiski ainult kotkauurijad kelledel olemas oskused ja vajadus nagunii pesa juurde ronida. (rõngastamised jne.) Kuna need pildid on juba väga
heal tasemel olemas, siis polegi ju vajadust hobipiltnikul kotkaid segama minna, küll on võimalik pildistada kotkast kuskil istumispuu lähedal varjest ilma, et me lindu segaks.
Et ma kokkuvõtteks kedagi tsiteerida tahan, aga ei tule ühtegi head kohta meelde, siis edevale inimesele kohaselt tsiteerin iseennast: "Siinkohal kutsungi üles inimesi, kes looduses liiguvad, leidma endas see tasakaalupunkt, et me oma tunnete või tundetuse, teadmiste või teadmatusega ei sekkuks looduse õrnadesse tasakaaluseostesse liig jõuliselt ja samal ajal ei rikuks oma elukvaliteeti liigse muretsemisega paratamatuste pärast."