Ma ei tea küll millisest pildist jutt käib, kuid erinevad tulemused samast kohast samal ajal värvide osas võivad väga lihtsalt tulla ka nt. automaatse valgebalansi kasutamisest.

@millibell: konkreetse pildi puhul, mille ümber meil jutt käib, ma levelseid ei ole muutnud, aga kui üldiselt seda teen, siis see on nii minimaalselt, et muutused värviküllasuses on pea märkamatud.
@tom: ma ei kasuta automaatprogramme ja saan suurepäraselt hakkama. Iga Nikoni omanik peaks teadma, et D50 kipub kergelt ülesäritama ja lihtsalt tuleb ise kergelt kompensatsiooni peale keerata. Mina olin jätnud kogemata rohkem kui vaja miinusesse, kuid hiljem püüdsin RAW-is olukorda taastada, ilmselt kaamera mõõtis olukorda erinevalt, kuna nende kahe rebsipildi puhul on miinust taastatud võrdselt. Samas on need pildistatud ka väikses ajalises nihkes ja valgus muutus pea iga sekund, kuna päike oli pilvede vahel.

Kokkuvõttes Sven sul oli õigus: värvid jäid suts mudased küll, püüan suurema variandi puhul miinust rohkem vähendada, vast saab paberile parem. Kuigi olen kindel, et valgus oli nende kahe kaadri osas siiski erinev ja sealt ka erinev tulemus (sellel nn mudasel variandil pääsesid sünged pilved rohkem mõjule, kuna see tehtud hilisemas faasis kui see nn heledam variant) - aga ilmselt siiski mitte nii erinev. Case closed!

Nikon on mingil põhjusel oma 3d matrix meteringu aretanud viimasel ajal nii, et väga suur kaal pildi heleduse määramisel on aktiivsel fookuspunktil. No peaaegu nagu spot aktiivsest fookuspunktist. Samas üpris tagasihoidliku kaaluga arvestatakse kusagil mujal kaadris olevat pinda, isegi kui see korralikult üle põleb. Ehk siis üritatakse "korrektselt" säritada fookuses olevat objekti, muust suht hoolimata.
D50-ga see jama hakkas ja D80 teeb seda veelgi brutaalsemalt. Kiire, aga natuke juhuslikku laadi "ravi" on pidevalt umbes -0.7 kompi peal hoida, kontrastse valguse puhul isegi kuni -1.3. Viisakam lahendus on spotist mõõta, aga alati ei viitsi/ole aega.
Anyway, tegemist on "feature" mitte "bugiga" ja remontida pole siin midagi.

draa kirjutas:

Juhan88 kirjutas:

ErikM kirjutas:

Iga Nikoni omanik peaks teadma, et D50 kipub kergelt ülesäritama ja lihtsalt tuleb ise kergelt kompensatsiooni peale keerata.

Nii ta on...

Kas ta kipub mõõdetud valgusest ülesäritama või millest? Ehk siis särimõõdik on tal miskitpidi nihkes? Sest kaamera ise ei saa asja ülesäritada, kui Sul on nt säri 1/1000s, siis kaamera avab katiku 1/1000s sekundiks jne. Kui ta seda ei tee, siis on kaamera ikkagi metsas.

(sorri, enne vajutasin valet linki, kui postitasin, seepärast oli see jutt vahepeal Juhani postituse all)

Eino...1/1000 on ikka 1/1000

Ma pildistan A režiimis(spot mõõtmisega) ja igaljuhul tuleb pilt heledam, kui tegelik olukord. Seepärast on mul särikompa -1.0 peal koguaeg...vahel harva on vaja ka seda muuta...

Nonii. Erik, avaprogramm on siiski täisautomaatne säri mõõtmise seisukohalt. Sinu muudad ju avaga ainult teravussügavust, särisse sa sellega ei süübi. Valgust ei mõõda D200 kuidagi rohkem tipptasemel, kui näiteks mõni Coolpix või Powershot. Kõik kaamerad mõõdavad ühtemoodi põhinedes samal loogikal. 3d, 4d ja misiganes d ja maatriks, ristkorrutis ja  muud keerulised sõnad on lihtsalt müügiargumendiks. Ühesõnaga valget lund ei mõõda ükski kaamera valgeks, olgu ta kasutaja arvates kuitahes tipptasemel.

Nüüd tagasi pildi juurde. Mul oli siiski õigus, et selliste värvidega hetke looduses ei eksisteeri ja sellest ka minu kahtlustused töötluse osas. Olgugi, et minu pakutud väited ei klappinud tegeliku töötlusega, kuid kõik need kolm varianti (minu pakutud kaks ja siis tegelik) annavad lõpptulemuse juures sama välja. Tuli välja, et pilt läks nässu pildistamise hetkel. Pärast tahtsid sa arvutis siiski pilti TÖÖTLUSEGA uuesti endiseks taastada ja välja kukkuski see, mille tõttu ma sulle templi külge panin nagu sa ise ütlesid. Nüüd on toimik suletud.

Kasutan juhust ja vabandan selle teema all oma piltide pärast, mis ilmselt Looduspildi tasemel ei ole.
Algaja fotohuvilisena saatsin siia pildid, et saada objektiivset tagasisidet. Ja saingi ja olen siinse karmi suhtumisega rahul. Juba olen üht-teist õppinud.

Ühtlasi palun edaspidi vähemalt minu pilte, kui need on juhtumisi ebateravad, mitte filtrist läbi lasta.
Kogemuste puudumisel on oma töid raske adekvaatselt hinnata.

Juhan88 kirjutas:

draa kirjutas:

Juhan88 kirjutas:

Eino...1/1000 on ikka 1/1000

Ma pildistan A režiimis(spot mõõtmisega) ja igaljuhul tuleb pilt heledam, kui tegelik olukord. Seepärast on mul särikompa -1.0 peal koguaeg...vahel harva on vaja ka seda muuta...

Kas A on avaprioriteet?

Jah.

Siis vt Sveni komm ;-). -1 pidevalt peal hoides teed Sa endale karuteene ja sellest seletusest lähtuvalt mingit ülesäritamise kiiksu D50-le ei saa küll juurde pookida.  Sest Av-ga mõõdab ta Sinu puhul valgust selle pealt, mis jääb sinna spoti alasse -- kui jääb tume ala, siis sul veab, kuid heleda puhul tähendab -1 hiljem kõvat alasäri. Jah, tõepoolest, -1 üldiselt võimaldab asju hoida pea lollikindlalt ülesärisse minemast, kuid selle jaoks ju piltnik seal taga ongi ja muud kompensatsioonid ka kaamera peal, et õiget säri saaks määrata..

Mul nende särijuttudest on jäänud mulje, et paljud ei saa ikkagi särivärgist õieti aru, muidu ei tekiks diskussioone, et kas Av on parem ku M või vastupidi või siis siin teema all olevaid. Samas tunnistada seda nad endale või teistele ei taha ja nii jääbki asi selgeks õppimata, sest kuda Sa õpid asja, kui endale kinnited, et oh ma tean küll. Aga uskuge mind, kui korra enda vastu aus olla ja asi tõesti endale selgeks teha, siis elu muutub kordades lihtsamaks. Enam pole vaja muretseda, kas too äge kaader ikka sattus sinna 50% sisse, mis oli korrektselt säritatud või mitte. (sest see peab paika, et pidevalt pildistades tekib mingisugune tunnetus isegi teadmatult õigesse suunda 'kompenseerimisel' nii, et pilt on enamvähem õieti säritatud).

Olen ise selle tee läbi käinud mingi 1,5 aastat tagasi (ja ega ma ka enne endale ei tunnistanud, et ma särimatsu tegelt täpselt ei jaga) ja nüüd võin öelda, et teadmine tähendab 95%-l ajast õieti säritamist, sel 5%-l eksimist maksimaalselt 1/3 jagu, kui just ise ei unusta midagi nt valguse muutudes teha. Sest pildistamine ei ole mingi konkurss, kus 'mitte teadmise näitamine/tunnistamine võtab minu kompentetsusmuljet maha ja teeb must kehvema piltniku', vaid tegevus, kus tulemuse saavutamine/mittesaavutamine sõltub paljuski sellest, kui palju piltnik _tegelikult_ ise teab.

Ma lihtsalt toon näite. Av + mingi piiratud alalt säri mõõtmine (on ta siis spot või ...) Oled männikus ja põder kargab võsast välja. Teravustad ja vajutad, kogu põtra ümbritsev männik on ilmselt ülesäris ja suuretõenäosusega oled ka kaadri ära väristanud kui kasutad pikemat optikat ja statiivi pole. Hakata seal veel mingeid särikompensatsiooni nupukombinatsioone otsima ja krudima tikub asi puhta untsu minema. Püüad säri kõrvalt mõõta - teravus võsas. Muudkui vehid selle toruga ja tolku suurt ei midagi. Selle ajaga on põder tavaliselt juba ammu läinud. Selline on minu arusaam nende automaatsete säriprogrammide kasutamisest. Käsitsi määramisel on asi selge. Aegajalt vaatad ju ikka läbi toru ja saad seeläbi teada, milline säri selle keskkonna millistes piirkondades umbes on. Tänapäeva kaameratel on selle asja reguleerimiseks igasugu mugavaid rattakesi jne. milledega selle mõne kolmandiku stopi reguleerimine siia-sinna on nii lihtne ja kiire. Veel see, et saad kiirelt iga võtte vahel näpuga krõpsu jagu säri pikendada või lühendada, et hiljem tekiks hea valikuvõimalus, seda muidugi siis kui ei ole ohtu mõnd väga olulist tegevust maha magada. See kiire liigutus särimõõtmisalaga üle tulevase kaadri erinevate valgusalade määramaks õiget säri saab õige kähku selgeks ja siis teravustad kust tahad ilma, et säriga väga puusse paneks. Ma ise ei ole neid automaatsäri programme kunagi kasutanud ja seega olen ma neis asjus võibolla lihtsalt koba ja sellest nii kriitiline, aga käsitsi säritades on mul enne päästikule vajutamist alati enamvähem selge visioon, kui heledaks või tumedaks võib mingi kaadriala peale päästikule vajutamist jääda ja noh õnne on kah ikka vaja kuigi, mida aeg edasi, seda väiksemaks ma üritan seda õnne osakaalu säritamisel jätta.

Ega minagi teab mis "guru" ole, aga ma räägin lihtsalt omast kogemusest Av režiimi kasutamisel. See väide, et kui ma olen paari stopijagu puus, eriti just pimedamates oludes, on just hea näide. Selle Av-ga ei saa sa seal käest niikuinii pilti. Tavaliselt on siis kõige kiirem meetod hoopis ISO tõsta ja üritada säri jätta nn. käestlastavaks lootuses, et midagi ikka pildi peale jääb mis siis, et mürasem ja kui on aega juba statiiv paika seada, siis on aega ka säri paika saada. Loomulikult on mõlemat moodi võimalik õigesti säritada sedaenam, et Av režiimis saab ju säri teravustamise ajaks ka lukustada, kuigi see on enamus aparaatidel vist 5-6 sek-i vahel ja tihtipeale sellest ei piisa, eriti kui tegu mingi tegevuse jäädvustamisega, kus peab hetke ootama ja valima ja kui veel see mõõdetud säri ei klapi kaa täpselt ning on vaja seda veel kompenseerima hakata siis see ongi minu jaoks juba liiga keeruline. See on harjumise asi ja eri aparaatidel ka eri- mugavusastmega. Ma tahtsin lihtsalt öelda, et mina tunnen ennast M režiimis pildistamisel märgatavalt tugevamini, sest kui säri on puus, siis olen selles süüdi ikka ainult mina, mitte aparaat, halb ilm, õel naabrinaine või  rahvusvaheline imperialism.

Aga mul tekkis küsimus:

Nagu aru saan tuleb M režiimis särimõõdikuskaalal saada see "kriips" keskele, et siis on säri õieti?

Tegelikult tundub, et siin teemas on asi juba kõvasti algsest kontekstist kõrvale kaldunud. Ilmseslt uus teema koos nende postitustega oleks õigem...teema on hea...olen siit juba palju näpunäiteid saanud.

Kusjuures kaamera arvestab M-is kriipsu näitamisel ka aktiivset särikompi, mis võib olla peale keeratud ka mõnes muus rezhiimis, ehk särikomp on üle rezhiimide ühine. Vähemalt n-tähega kaameral.

Aga draa, ma ei ole küll kindel, kas ma sain õigesti aru su lausest "Av särikompivahemik on 4 stoppi"...aga kui sain, siis see on kaamerati erinev. Mul on näiteks -5 kuni +5 stoppi ehk kokku 10.