normaalne elu mehel... poolteist kuud metsas, siis nädalaks koju ja ring algab otsast peale.

Kordus täna kell 11.00.

auto oli küll võimas.
ja palju tal neid kaameraid seal oli?

See oli tõesti hämmastav kuidas pildid prügikasti lendasid aga ilmselt lendaksid endal samamoodi kui seal aafrikas põhiliselt elakski ning ajaks taga vaid neid kõigeparemaid kaadreid. Kriitikameel tundus mehel isegi liiga paigas olevat

Paratamatult liikus mõte ka pildistamismeetodi peale ja kardinaalsele erinevusele meie looduspiltnike kannatustega,...kuidas ikka jeebiga mööda neid Aafrika lagendikke täiega kohale lennatakse, sinna, kus midagi toimub ja siis autoaknast mõne meetri kaugusel olevaid aktsioone klõpsatakse. Võrdluseks meie paksud metsad ja meie tegijate ööpimeduses varjesse hiilimised, hääletud ja lõhnatud passimised ja metsaasukad, kes vähemagi krõbina või lõhna puhul sääred teevad

Oli küll hetki, kuid häid pilte oli vähe. Eks see on üks Aafriak igipõline häda. Saad küll lähedale, kuid ei saa seal lähedal võttenurka. Ma olen kogu aeg imestanud, miks nad seda probleemi lahendanud pole. Mõned haruldased pildid, mis on tegevusega samalt tasapinnalt saadud on kohe kümneid kordi jõulisemad. Isegi seisvast loomast. Mis siis veel oleks, kui tegevus sisse tuua. Meil Jaaguga on selles osas mõned mõtted tekkinud.

Kas keegi ostkaks mulle filmi pealkirja öelda?

mari kirjutas:

Sven Z. kirjutas:

Oli küll hetki, kuid häid pilte oli vähe. ...  Mõned haruldased pildid, mis on tegevusega samalt tasapinnalt saadud on kohe kümneid kordi jõulisemad.

Kas iga pildi võttenurk ja sellega saadud tulemus ei võiks väärida igal konkreetsel juhul _eraldi_ käsitlemist? Ilma sama tasapinna automaatse fetisheerimiseta? Kui inimeste tegevuse pildistamisel on "silmade kõrguselt" vaatenurk traditsioonilisim ja igavaim võimalikest, siis miks pidada just seda vaatenurka _ainuõigeks_ loomade ja teiste olendite puhul?

Kulla Mari, käsitledes asja iga pildi juures konkreetselt ongi Aafrika keskmine pilt tehtud kõige madalamalt dzhiibiakna kõrguselt. Viimased 1,5m maapinnast miskipärast on väga harva võttenurga osas kasutusel ja seda kindlasti mitte sellepärast, et keegi seda kasutada ei tahaks või asi igav oleks.

Arvan, et said Sveni pointist aru küll, et kui ehitatakse endale supermega pildiauto, kus on sees köök jms, siis oleks  võinud tekidada endale võimaluse  ka loomategevusi selle maapinnast 1,5 meetri sees pildistamiseks. Mitte iga klõpsu, kuid _võimaluse_, kui olukord seda vajama peaks. On mõned meeldivad erandlikud näited ses osas ka Aaafrika pildistajate seas, kes siiski toda 1,5 meetrit Aafrika loomade juures järjepidevalt ei ignoreeri.

Eks nad seal Aafrikas rassivad ikka kahe asja pärast:
1) Loomi on VÄGA palju, savannimaastik on VÄGA avatud, loomad autot ei karda ja rahvusparkide loomad on autodega eriti harjunud
2) Lõvid ja elevandid ja sebrad jt. Aafrika tegelased on maailmakultuuris üsnagi populaarseks tehtud. Agentuurid ostavad ja rahvas vaatab meelsamini ikka neid pilte, millest endal mingi seos tekkinud on.
3) Ja peaaegu kolmandana asjana võibki panna selle, et Euroopas on esiteks loodust vähem ning teiseks selle pildistamine oluliselt raskem. Aga õnneks on meil hulgaliselt pisielu - mutukaid jms.

Kunagi, küll tollel hetkel filmikavadest ja Matsalu festivalist inspireerituna, kirjutasin ka ühe loo: "Savanniseebid telepurgis" (http://www.sloleht.ee/index.aspx?id=163467&q=Tartes). Fotos pole palju vahet.

Täna, ETV

01:30     
Dokumentaalfilm Loodusfotograaf (Photographes de l`impossible, Prantsuse 2006)


Christine ja Michel Denis-Huot pole tavaline paar. Loomi pildistades on nad 25 aastat rännanud Aafrika savannides, et teha see üks võte, mis tooks rahvusvahelise kuulsuse. Sõites oma kõige vajalikuga varustatud Range Roveris läbi Keenia looduskaitseala, tutvustavad nad oma kirgliku jahiga ka filmivaatajat.