Sa ei ole sisse loginud.
Räägiksin Teile huvitava juhtumise. Läksin siis metsa ja lootsin kohata kakku, keda ma paar päeva tagasi seal vilksamisi nägin. Tulin autost välja ning tahtsin metsa minna, kui äkki kostab metsast imelik hääl, natuke möirgamise moodi. Mõtlesin, et mis metslane see küll olla võib. Võtsin hääle linti ning kauem enam ei julgenud seal olla. Mine tea kes see on, äkki tuleb kallale ka. Läksingi siis koju ära ning loodetud kakk jäigi pildistamata. Kodus siis hakkasin mõtlema, kes see küll võis olla. Võrdlesin siis oma lindistust loodusheli.ee omadega ja leidsingi samasuguse hääle. Tegu oli siis sokuga, kes seal metsas haukus nii, et terve mets kajas. Nüüd mõtlen küll, et miks ma ära läksin, oleks võib-olla saanud hea pildi sokust.
Teistele, kes pole kuulnud soku haugatust ning ei jookseks ära nagu mina, selleks ka link: http://loodusheli.ee/heli.php?id_helifail=267
Eemal
Mäletan ka oma esimest soku haugatust. Hommikul päikesetõusu ajal, sügavas padrikus, üksi, mobiiltelefon autosse ununenult ... ja siis ca 15 m kaugusel karjatab sokk mulle kõrva. Kes seda kunagi kogenud on sellises idüllilises rahus saab aru neist emotsioonidest sel ajal (kui polnud ka varem kunagi kuulnud seda heli).
Eemal
Minu esimene sokuhaugatuse kogemus oli umbes 5sek peale selle pildi tegemist: http://foto.ok.ee/pic.php?id=2008
Haukus nii et mets kajas. Noh, nagu nad ikka hauguvad :)
Eemal
jeh:D mul oli sama värk esimene kord. Siis veel fotograafiast ei jaganud eriti ja aint jahipeal väljas. Hiilisime luhas hull vaikuses. Keset tühja välja, möödudes kivivaremetest, hüppab järsku nurga tagant röögatades sokk:S. Võttis päris põlvili. Ehmatada nad oskavad jah, Viimasel ajal tuleb seda eriti ajus (jahil) ette, kui omaette paksus padrikus ekseldes mõni seljataha hüppab ja röögatab:S
Eemal
Minul sarnane kogemus eelmisest suvest, kus ühel õhtul olime enne loojangut metsa läinud. Mitte kedagi ei kohanud. Kui pimedaks oli läinud, midagi enam kadreerida ei näinud, hakkasid jubedad 'möirged' pihta - ei näe ka, kes seal on . Pildistasime siis pimedas huupi ja pärast mõnel pildil ikka olid sokud äratuntavalt peal. Päris hirm oli nahas küll, aga huvi oli suurem
Eemal
To Ergo:
Nii need kogemused tulevad. Mida rohkem looduses aega veedad ja tähelepanelikum oled, seda rohkem loodusest ka oma kogemuste näol õpid. Aga üldiselt on nii, et kui pilti soovid, siis plehku ei tasuks panna Eks see julgus tuleb kogemuste pinnalt ja igas olukorras ei tasuks muidugi lõpuni julgeks ka jääda. Põdral on kindlad signaalid, kuidas ta väljendab oma rahulolematust ning nende ilmnemisel on üldjuhul soovitav siiski loom rahule jätta. Olen ise üks kord otsustanud lahkumise kasuks ja seda hämaral ajal olukorras, kus emane põder oli selgelt minu lähenemisest temale häiritud.
Sokud on aga vahvad poisid. Nende jälgmine on minuarust äärmiselt intrigeeriv. Olen ise olnud sokuga mitmeid kordi üsna lähedal silmitsi - ükskord isegi oma tunni jagu ja näinud kuidas sokk üritab minu olemusest selgusele jõuda - küll ta trampis vastu maad ja siis sammus natuke minu poole tähelepanelikult mind jälgides, kas ma sellele kuidagi reageerin või mitte. Sain sellest kogemusest oma esimesed lähedalt võetud sokupildid, aga paraku tehnika ja enda võtted ei olnud siis veel sellised, mis oleksid tulemuste osas naeratuse suule toonud. Aga eks õppimine teeb meistriks ja kui mitte meistriks, siis vähemalt senisest paremaks
Eemal
Eemal
Soku haugatus on lahe ja ehmatav küll, aga siiski üsna tavaline heli metsas. Selle peaks ikka juba lapsepõlves kätte saama. Kahju, et tänapäeval üha vähem inimesi sellises keskkonnas üles kasvab. Siis pole imestada, et sokk mõnegi mehe metsast minema ehmatab
Endal oli üks juhtum, kus sõbraga üritasime hilja peale jäänuna kottpimedas Alam-Pedja lähedal läbi padriku Pedja jõeni välja murda, et seal ööbima jääda. Ragistame siis mööda sihti, vahepeal taskulambiga teed näidates, kui kuuleme, et keegi ragistab vastu. Jääme seisma ja ootame. Ei midagi. Varsti aga ragin eestpoolt. Laseme taskulambiga (üsna võimas oli) valgust - ainult silmad helgivad pimedast vastu mõnekümne meetri pealt, aga aru ei saa, kui suur loom on, st võsa, rohu ja pimeduse tõttu ei suuda silmade kõrgust maapinnast hinnata, samuti mitte väga täpselt ka kaugust, et n.ö. silmade vahe järgi hinnata, kes on Loom aga tuleb aeglaselt ja pead kõigutades järjest lähemale. Päris kõhe hakkas ) Vahepeal kustutasime lambi jälle ära ja kuulasime - ragistab. Paneme põlema - jälle jupikese lähemal. Viimaks ei pidanud vastu ja sai miskit röögatatud ) Silmad kadusid, aga ei mingit suuremat raginat ega jooksmist. Mõne aja pärast röögatas kuskil paremal sokk. Leppisime siis igaks juhuks öörahu huvides omavahel kokku, et sokk oli
Eemal
Minu esimene ''sokukärgatuse'' kogemus leidis aset 3 kuud tagasi. Kõndisin üpriski rahulikus võsastikus, kui järsku kostis tugev, kähisev lähedalt kostev haugatus. Ega jah, instinktist panin jooksu, kuigi oleks võinud jääda, seejärel ehmatas mind part ära, kes oli sügavasse kraavi end pesema tulnud.
Eemal
Karl A kirjutas:
Minu esimene ''sokukärgatuse'' kogemus leidis aset 3 kuud tagasi. Kõndisin üpriski rahulikus võsastikus, kui järsku kostis tugev, kähisev lähedalt kostev haugatus. Ega jah, instinktist panin jooksu, kuigi oleks võinud jääda, seejärel ehmatas mind part ära, kes oli sügavasse kraavi end pesema tulnud.
Hullem terror metsas ...mõtled, et lähed rahulikule jalutuskäigule...ja vaata mis juhtub
Eemal
sinikaelad on jah manjakaalsed linnud. Kõnnid hommikuti rahulikult metsas kui need täie prääksumise ja plädinaga paari meetri pealt uttu tõmbavad
Väga raske on sedasi rahulikult hiilida/luurata kui sellised vennad südameatakke põhjustavad
Eemal
Ega loodusega ei maksa jamada.
Eemal
Eks esimest korda ehmatab soku haugatus jah kõvasti. Ma kuulsin seda esimest korda vist enne aasta vahetust. Käisin üritasin metsas linde pildile saada, looma ei lootnudki kuna ma ei olnud neid üldse kohanud.
Jalutasin siis mina metsast välja kui korraga kuulsin seda haugatust. Jäin kohe seisma ja mõtlesin, et kedagi süüakse vms. . Arvasin, et on targem siva sealt uttu tõmmata äkki tahetakse mind kah nahka pista. Panin siis üle ojade ja kraavide lõikama kuni jõudsin lagedamale alale. ~20 meetri kauguselt jooksid 3 kitse eest läbi. Siis oli mul selge kes seda häält tegi. Pilti ma neist ei saanud aga ma vist passisin seal minuta ega kohapeal suu lahti.
Üks huvitav lugu siis veel. Teisipäev oli vist see päev. Läksin siis kodu lähedalt uusi jahimaid avastama kuna kooli sõites nägin hommikul kitsi metsaservas. Mõtlesin, et on õige koht kuhu passima minna. Tutvustin siis kohaga, pilti saada ei lootnud ja kolasin mööda metsa ringi, et selgusele jõuda kes seal siis liiguvad ja kus on mõistlik ehk ka mingit pilti saada. Metsa avastatud ja läksin siis aasale. Kõndisin rahulikult 10 meetrit eemale ja siis järsku käis mingi ragin seljataga. Keerasin ringi ja nägin, et põder oli enamvähem samast kohast välja tulnud kus minagi. Imestus oli nii suur, et alles siis mõistsin pilti teha kui ta jooksu pistis. Mõtlesin, et jooksen järgi ehk saab parema pildi. Andsin siis niipalju jalgadele valu kui suutsin aga ta läks rahuliku kalopiga ikka oma teed. Vahepeal põder seisatas ja vaatas tagasi. Ootas järgi vist mind aga ju ta sai aru, et minuga ei tasu võidu joosta.. ta ikka vähe teise klassi jooksja . Mingi hetk jäin siis seisma ja mõtlesin, et kurat kes see mu joogi topsi kodus ära kaotanud on. Hing seest väljas ja juua ka kaasas pole. Siis hakkasin mõtlema, et kuram see võis küll kõrvalt naljakas vaatepilt olla - põder ees ja mingi kloun katsevärvi riietuses fotokas käes elueest järgi. Vaatasin siis kõrvale ja mis seal oli.. ~200 meetri kaugusel jälgis mind ema lapsevankriga kes oli metsateele jalutama tulnud. Huvitav, mis ta minust arvata võis
Eemal
Sai siin nädalaid tagaso ükspäev lastega maja servas põllu ääres kitsi vaadatud, loendatud siis ütleme. Kiskus juba väga hämaraks ja ristiku peale ilmus sokupoiss, kes kohe "kuradiröhitsust" panema hakkas. No sai siis talle vastatud samaga, mille peale sokk nii tuuri läks emaste ees, et tuli provuuri täis nö. kiviviske kaugusele. Lapsed tormasid põgenedes minema, sellepeale riiukukk plärtsudes ja röhatades eemale punus.
Sokud aga võivad teha kõikvõimalike hääli, mis pimedas metsas üsna ehmatavad võivad olla, eriti neile kes ei tea, et see sokk on.
Eemal
Hehe. Loen teie jutte, suu muigel.
Ise kuulsin soku haugatust esimest korda siis, kui olin just fotoaparaadi kätte saanud. Kükitasin metsas lagendiku äärel ning sättisin ja mõtlesin, et kuidas oleks kõige targem parasjagu panoraami teha. Kõige suurema mõtlemise ajal kuulsin üsna lähedalt soku haugatust. Algul võttis südame alt üsna külmaks ja jalad tahtsid juba minema joosta, kuid siis jooksid mõnekümne meetri kauguselt 3 metskitse mööda. No selge, kellega tegu. Aga keha värises veel tükk aega .
Üks tõsisemaid ehmatusi juhtus üks kord kalastamise ajal. Loopisin jõe ääres lanti ning suutsin mingihetk tamiili sassi ajada. Kükitasin kalda ääres, seljaga jõe poole ning harutasin tamiili lahti. Vahepeal oli kurvi tagant üks sinikael minu juurde ujunud suht 2-3 meetri peale. Sain tamiili korda ja nii kui ümber pöörasin, part startis ja mina... eh, mina mõtlesin, et lõppen kohapeal ära.
Eemal
Sokku sai esimest korda eelmine suvi kuuldud. Tunnistan, et oli hirmus küll. Ma pisike naisterahvas ka. Ja muuseas paaniline pimeduse kartja. Siiani ei saa aru mis mind õhtuti metsa ajab:)
Aga kõige hirmutavam kogemus ei jää mitte metsa vaid siia Tallinna Kakumäele. Ühel hilisõhtusel rattasõidul Vabaõhumuuseumi teel, tekkisid teisele poole aeda kaks põtra. Vaatasime hetk tõtt ja sõitsin edasi (noh, et äkki nad hirmul ja lõksus end tunnevad ja siis mina ka veel seal passimas). Põdrad aga hakkasid kaasa jooksma. Mina panin hoogu juurde, Nemad ka. Ainus mõte peas oli, et see aed ära ei lõppeks. Nii, et teravate elamuste pärast polegi vaja metsa minna.
Eemal
Ma tean ühe huvitava loo oma isast rääkida, kes on hobikorras kalamees. Läks siis üks päev niisama kala püüdema, oli juba paar tundi kaldas istunud kui järsku kuulis tugevat, kõrvu kriipivat hingamist, mis tuli tema selja tagant. pööras pea ümber ja poole meetri pealt vahtis talle otsa põder. Mõlemad ei osanud oodata sellist üllatust, niisiis püsis isa liikumatult ja põder otsustas lahkuda.
Üks augustikuine lugu ka minust:
Maad oli katmas nii paks uduloor nii, et 5 meetri raadiuses polnud midagi näha. Mina olin asjalikult statiivi lahti pakkinud ja udu jäädvustama asunud. Järsku kuulsin hingeldamist, siis oma selja taga olevate põõsaste sahinat. See oli tõeliselt hirmutav. Lõpuks nägin ka peategelast, kes hüppas põõsast välja ja jooksis kabuhirmus. Põõsas sahises endiselt ja nüüd olin ma valmis veel hullemaks, kuid välja hüppas sokuhärra, kes emasele järgi jooksis Edasi tegutseti minu lähedal metsas. : ) Nad möödusid minust nii lähedalt, et ma lausa olin valmis jooksuks või hüppeks. Peale nende tegevust kuulsin metsast suurt tugevat hingamist, mis oleks jutskui minu poole tulnud. Udu oli nii paks et ma ei näinud mitte kui midagi, kuid võtsin statiivi igaks juhuks enesekaitseks kätte. Higamine muutus tugevamaks ja tugevamaks ja järsku oleks nagu pööranud tagasi sinna kust tuli. Mul jäigi teadmata, kes seal udus oli veel peale metskitsede.
Eemal
Hommikuti rabas enne päikesetõusu liikudes olen partide äkilisele äralennule ennast valmis häälestanud ja seda oskab oodata, kuid ükskord pidin küll ataki saama, kui olin omaarust rabas sellisesse kohta roninud, kuhu tavaliselt keegi väga ei satu, olin keskendunud huvitavama kadreeringu otsimisele täielikus udus ja vaikuses, kui äkki nagu maaalt astus ühe männi tagant välja teine looduspiltnik, statiiv õlal ....TERE
Eemal
Kõige hullem ongi see, kui ajad midagi metsas taga või oled mingisse pildistatavasse objekti väga süvenenud ja siis järsku ilmub kuskilt välja mingi inimene. (Kohas kus tavaliselt inimesi ei liigu)
Eemal
Mäletan, et lapsepõlves jättis mulle sügava mulje maal must-valgest telekast hilja õhtul vaadatud mängufilm "Zloi Duh Jambuja" ("Jambui mäe paha vaim"), milles juttu inimsööjatest karudes Siberis. Pärast seda oli tükk aega metsas üsna kõhe käia ja ammugi veel öösel välipeldikusse minna Peaks selle uuesti kusagilt internetiavarustest üles otsima ja üle vaatama, kas praegu ka nii jube tundub
Eemal
Sinkaelade veepeal jooks, sulin ja lärm on päris hea (energiasähvatus), aga sellele ei jää alla kopra laks. Kalmehena ja meie kandis plärtustavad nad päris tihti.
Aga vat seda kogemust alagajale ei soovita, metsast välja tulles videvikus kährik või rebane piinab jänest, need ebamaised hääled - karjed on päris võikad.
Eemal
Soku haukumine on minule tuttav juba lapsepõlvest. Aga ma kujutan ette, et kui ikka ootamatult ja lähedalt ja üksi metsas, siis...
Täna pidin kreepsu saama koduõue lennanud pasknääri kisast. Jõudsin fotokagi tuua ja linnu kaugelt isegi pildile saada. Paraku ei ole Looduspilti midagi saata.
Väga ilus lind.
Eemal
Muide,ei haugu vaid sokud-kitsel tuleb see kah peris hästi välja.Enamasti veidi kõrgemalt,aga see pole reegel.
Eemal