Loomaaedades, loomaparkides jms. kohtades pildistamine on ju päris levinud. Enamik loomaportreesid kipub olema "made in controlled situation". Ma olen ikka paar korda Tallinna loomaaias aparaadiga jalutanud, teemat "kängurud lumes", millega Austraalia tuttavaid sokeerida eriti ju mujalt ei saa... Hea toon nõuab muidugi kahjuks alati pildistamiskoha mainimist

enda eest ma oskan kosta - ma põhimõtteliselt loomaaias pilti ei tee ( kunagi olen korra teinud siiski), aga ma arvan, et mingis eluetapis on see aktsepteeritav, nt lapsed. Kujutage ette missugune rõõm võib neil olla näha ja klõpsida pilti teha vahvatest loomadest, kes eest ära ei jookse. Või kui oled äsja fotoka saanud ja tahad teha esimese loomapildi, miks ka mitte see realiseerida Tallinna loomaias.

Rahvuspargis pildistamist mina isiklikult suureks patuks ei pea, aga kuna pole üheski ise käinud, siis sõna ka ei tahaks väga võtta. Ma arvan, et nad pigem nagu meie LKA'd vms, kuigi sinna on ilmselt elukaid juurde veetud kunstlikult. Igatahes on see tunduvalt etem, kui meie tavapärane loomaaed, pildi saamiseks tuleb ikkagi teatud määral vaeva näha. Kõik taandub tunde küsimusele, kus pilti teha, kõige võimsam tunne on imo ikke see, kui sa teed pilti 100% naturaalses võpsas, kus on loomade/lindude põlised sünni-ja elukohad. Seal on elava hingega kohtumine juba ise midagi väärt, kuigi alati ei pruugi pilti saada. Viimane kord käisime Kristoga vara hommikul võpsas, kolme lahedat põtra nägime, aga pilti ei saanud. Selle eest oli meel ja tunne head. Pilti võib teha igalpool ja fotograafia olemust see ei muuda, küll aga enda sisetunnet ja selle pärast mina loomaaiast fotokaga hoian eemale, samas ei vaata viltu ka nendele, kes seal pilti teevad, ikkagi ilus vaadata ju hiljem ja ikka päris oma tehtud

Tähendab, mida ma lõpetuseks ütleks, on see et loodupilt.ee autorite ametlik seisukoht on see, et me ei propageeri loomaia pilte ja ka väga ei tahaks neid lisada, kui aus olla. Samas kui leidub mõni fotohuviline, kel tõesti vahva pilt käepärast, siis võib juhtuda et me leiame sellele koha. Kindlasti tuleks aga see ära märkida, et pilt on loomaaias tehtud, vastasel korral oleks tegu teiste lollitamisega ja selle ilmsikstulekul ei pruugita enam autorit kunagi tõsiselt võtta.

Edu pildistamisel.

Loodusfoto puhul paistab olevat põhirõhk pildi ja pildistatud subjekti vahelisel otsel (viitaval, indeksiaalsel) seosel. Hää looduspilt laseb vaatajal ennast pildistatud situatsiooni vaatajaks asetada.

Loomaaiafoto on pigem kujutav (või peenemalt ikooniline) -- keda ikka niiväga huvitab end jääkaru puuri ette kujutleda. Rohkem nagu portreefoto poole kalduv või nii. Aga eks oma väärtus ole ju mõlemal.

Üks kriteeriume on kindlasti, kas loomad on oma loomulikus keskkonnas. Seda eriti siis, kui pilt peaks andma teadmisi loomade käitumisest  jne.

Aga minu jaoks on sama oluline, kas inimene ja loom on pildistamisel ühes ja samas taustsüsteemis või mitte. Selles mõttes pole minu jaoks vahet, kas loom on puuris ja inimene väljas, või vastupidi. Sama ka inimesega autos. Seega tahaks igal juhul teada, mis suhtes on inimene pildi tegemise momendil olnud pildistatava keskkonnaga. Kas ta on üks osa sellest või mitte. Autoaknast tehtud klõps on minu jaoks sama kunstlik (st puuduvas seoses loodusega) kui loomaaias tehtu. Kahju, et valdavalt seda normaalseks loodus/loomafotoks peetakse ...

archiele: Just sellistele asjadele vihjangi.

Auto pole IMHO ühelgi juhul looduse osa. Kuni me nt Stockmanni ei hakka samuti looduse osaks pidama . Ja asi selles ongi, et ... oot, kuidas see seal jänesepoegade juures öeldud oligi ... et nad alles hakkavad loodust enda jaoks avastama. Minu point - selliseid autoakna-pilte saab rahumeeli teha loodusest kauge kaarega mööda (= sellest läbi) sõites. Seda tegelikkuses avastamata ja tunnetamata. Ja ausõna, mul on raske sellise läbisõitmis-metoodika (ja suhtumisega) tehtud pilte loodusfotodeks pidada. Võid muidugi arvata, et siin peitub mingi ports rattasõitja-jalgsikäija kadedust autost klõpsutajate suhtes ja suhtumine muutuks, kui ise kah sedamoodi "looduses käima" hakkaks

Ja see, et loomad autot ei karda, teebki nende autost klõpsimise peaaegu sama lihtsaks kui loomaaias. Eriti siis, kui jääger - kohalike olude tundja kaasa võetud. Loodusepildistamine kui tellimustöö?

tomyle: jep, looma jaoks pole ehk vahet. Fotograafi jaoks võiks olla. Samal määral kui kalamehe jaoks tavaliselt on vahe, kas ta saab kala kätte spinninguga või võrgugas või nurgapealsest kalapoest. Ega kalamehe naise ja kala jaoks pole ka siin vahet.

Ilmselt on küsimus eesmärgis: kas selleks on möödaminnes/sõites nende "kenade kaadrite" saamine või looduse pildistamine ise samas keskkonnas viibides. Ilmselt erinevad inimesed väärtustavad neid eesmärke erinevalt ...

Ja samas ei tohiks vist lubamatuks pidada soovi teada saada, kuidas mingi kena kaader tehtud on?

Väga meeldiv, et siin juba selliseed sügavfilosoofilisi teemasid arutatakse. Toon hea meelega välja ka oma seisukohad ja põhimõtted.

Esiteks - lomaaed. Olen looamaias pilti teinud küll, minu kodukalgi on näiteks Riia loomaaias tehtud kakupildid. Kuid see on on minu jaoks väga kurnav tegevus, see närib hinge nähes selliseid võimasid linde (või siis loomi) puuri aheldatuna. Riia loomaaias näiteks juhtus üks seik, mis mul kunagi meelest ei lähe. Olin just habekaku puuri ees ja vaatasin neile söödaks pandud, kuid puutumatuid lihatükke. Kuna aga faasanipuur oli kakkude oma taga ja neile oli tunduvalt rohkem ruumi antud, siis lendas üks faasan kakupuuri traatkatusele. Te ei kujuta ette kaku reaktsiooni. Lind, keda ei härinud mitte ühegi külastaja häälitsemine, inimeste jutuvada, keeras pea välgukiirusel faasani poole ja jälgis teda tõelise röövlinnu pilgu ja instinktidega. See oli võimas vaatepüilt kuidas linnus, kes vist ilmselt kunagi ple ise endale saaki murdnud tõusid ürgsed instinktid. Minu meele tegi see aga veelgi mõrudamaks.

Nüüd loomaaias pilistamise juurde. Harjutamise mõttes on see täiesti aktsepteeritav, et kuidas looma, lindu kadreerida, millise nurga alt nad kõige ebatavalisemad/tavalisemad/sõmpaatsemad on jne. Kuid loomaia pildis pole elu. Enamaste tunnen mina loomaiapildi koheselt ära, selles puudub elu, objekti silmades sära. Sarnane lugu on minu arust ka traataiaga piiratud alas pilidistamine, sest kokkuvõttes ei saa loom ikka minna sinna kuhu tema füüsilised võimed ja sisemine soov võimaldaksid. Seda ei saa võrrelda Hiiumaad ümbritseva merega, sest sellele, kes oskab ujuda või julgeb jäärada tallata on kõik teed valla.

USA's on näiteks palju loodusparke, mis näiteks pole aiaga piiratud, sea pildistamine on minu arvates täiesti võrdne looduses, suvalises kohas pildistamisega. Siit jõuame autoaknast laskmise juurde. Näiteks, olin ma väga pettunud, et minu põdrapere pilt Loomafoto konkursil jäi alla kruusateel jalutavale põdralehmale ja vasikale, kes pealgi eemaldusid kaamerast. Saan, aru, et jahimehe sisukohalt on muidugi äärmiselt mugav, kui loom tuleb tee peale otse jahimehe dšiibi ette. Nimelt, on sellin tee peal löperdav põder juba 2 aastat järjest saanud Loomafoto konkursil Eesti Jahimehe eripreemia. Jaht või asi.

Mul pole autoaknast ühtegi pilti, millega ma ise rahul oleksid ja teistele näidata tahaksin. Elamuse poolest ja pildi poolest eelisatan selliseid fotosid, mis on ikkagi tehtud looma oma keskkonnas, ehk siis padrikus,  mitte kruusateel.

Marile: Liikumist looduses on pean omaette väärtuseks. Kui seal õnnestub kedagi kohata või veel parem pildile saada on lisa rõõm.
Kui loomafotost rääkida, siis pean oluliseks, et objekt oleks omas keskkonnas ja segamatu, kus mina olen, ei tohiks nii määrav olla. Mina pean ennast nende territooriumile sissetungijaks ja võimalusel eelistan neid vähem häirida. See ei tähenda, et kipun autoga metsasügavusse, sinna lähen alati jala.
Pildi ilu vaataja jaoks ei tohiks  see väga mõjutada. Esmane mulje tuleb tavaliselt ikkagi pildist endast, mitte ette jutustatud story'st. Tegija poolepealt on kindlasti emotsionalne vahe sees.
Loomulikult pole ka uudishimu pildi tehnilise külje vastu patt.

hmm kohe alguses selline vaidlus.
tähendab kõigepealt küsijale. loomaaias pildistamine ei ole täitsa out. see on täitsa in kui sa tahad testida oma tehnikat või uurida mõnda looma lähemalt. loomaaias tehtud pilte võid ka esitleda samuti in. mõningad liigid on looduses nii haruldased, et on mõtetu neid kaameraga metsa piirama minna. aga tuleb märkida ära kus nad tehtud on ja sugugi mitte kahjuks nagu siin paljud maininud on. sel lihtsal põhjusel, et loom pole oma loomulikus keskkonnas ja lisaks on häiritud piiratud mitmel erineval moel ja viisil. kui rääkida teiste jutust mis kohati läheb imelikuks mu meelest. ja kui rääkida kontrollitud situatsioonidest siis ikkagi peaks vahet tegema mida kasutada mida mitte. palju kasutatakse toiduga ahvatlemist. siin on enamik soome loodusfotograafe arvamusel, et sööt peaks ka sellisel juhul pildil esitletud olema. siis kasutatakse igasugu helide jne ahvatlemist mis annab enamikul juhtudel üpris ebaloomuliku pildi. seda, et loom aru ei saa kui teda kontrollitakse. no oleneb väga. kui panna kits nööriga puukülge või häirida teda mõnel muul viisil. näiteks kalas üsna tavalised pildid kus on siis hiilitud kitsele lähemale mingil momendil on loom plehkupannud ja siis on esitletud ehvektne pilt põgenevast kitsest. samuti sai loom aru, et teda häiriti. loomaaias oleks võinud ka grupp loodusfotograafe testida näiteks välklampide mõju metsseale. selleasemel, et minna metsa ja üks suur segadus korda saata. mis vahest ajab mind lausa marru. autost pildistamine on täitsa ok. paljud loodusfotograafid kasutavad seda liikuva peidikuna.

Sööda, heli või mõne muu peibutise kasutamine loomade ja lindude pildistamiseks on täiesti tavaline professionaalide seas. See pole mitte millegi poolest võrreldav loomaaias või siis gamefarmides pildistamisega, siin on loomad/linnud ikkagi loomulikus keskkonnas. Peibutis on lihtsalt abivahend nende paremaks, nii kommertsiaalses kui ka esteetilises mõttes, esiletoomiseks. Pildid rasvatihasest, keda fotografeeritud läbi oksaräga ja taustaks hall taevas paraku ei müü.

See kas sööt pildile jääb, oleneb eesmärgist. Väide,  et helide kasutamine annab ebaloomuliku pildi, ei saa mitte õige olla, sest vähemalt minu kogemus näitab vastupidist. Kui seda oskulikult teha, võib saada väga huvitavaid tulemusi.

Aga miks sellist linnutoitu Selveris või mõnes parema fotopoes ei müüda Ning alati head linnupilti nähes läheb mu mõte, mida ta nüüd sõi, radadele.

// ise tahaks loomaaeda pildistama minna küll, kui saaks vaid Mati Kaalult loa ;( sest pointi oleks seda teha päikese tõusu ajal ja kindlasti kevadel...