Linnupiltnikule meeldib kiire polka. Selle taktis on vahva toimetada ka hämaras. Ei, ma ei ole südant kaotanud tempokale Tšehhi tantsule. Loomulikult käib jutt uuest Canon EOS 7D Mark II poolkaaderkerest. Mulle meeldib selle kaamera juures teravustamissüsteemi ja nuppude seadistatavus, süsteemi tundlikkus, kiire sarivõte, normaalse kvaliteediga pildid kõrgetel tundlikkustel ja poolkaadersensori pakutav (näilik) täiendav fookuskaugus. Alustuseks kirjeldan oma pildistamise stiili, siis uue kere mõningaid häid omadusi, mida kõrgelt hindan just oma stiili kontekstis.

Pildistan peamiselt linde. Selleks jalutan erinevas looduskeskkonnas, püüan käigult tabada ettejuhtuvaid isendeid ja tekkivaid olukordi. Harvem varjun keskkonnas oodates lindude ilmumist varasemalt määratletud paika. Mitte kunagi ei kasuta pildistamiseks peibutisi, välja arvatud mõnel korral, kui talvel igavusest olen lindude söögilaual toimuvat oma lõbuks jäädvustanud.

Sügavaima esmamulje jättis 7D Mark II kere mugandamise võimalus. See tähendab teravustamissüsteemi erinevaid omadusi, valikuid ja viimaste kinnistamist kere erinevate nuppude juurde. Näiteks oli praktikas mul pakiline vajadus kiiresti vahetada liikuva objekti jaoks jälgivteravustamise ja staatilise objekti tarbeks lukustuva teravustamise vahel. Viimane on täpsem ka hämaras valgusolus. Vanemal 1D Mark IV sai vahetust teha ainult mõne teleobjektiivi „ninas“ asuvatest nuppudest, mis on eriti talvel äärmiselt ebamugav. Uue kere saab selle vahetuse programmeerida mitme nupu alla: vali ainult!

Lisaks jälgivteravustamise ja lukustuva teravustamise valimisele eraldi nupuga kinnistasin 7D Mark II kerel nupud erinevate eelregistreeritud teravustamispunktide vahel liikumiseks, jälgiteravustamise alternatiivi kiirvalikuks, iseteravustamisalade kiirvalikuks ja iseteravustamispunktide otsevalikuks üldvalijast. See võimaldab tõsiselt kiiret tegutsemist, mida näiteks roostikus tegutsevate pisilindude puhul tuleb käsitleda tavapärasusena.

Uue 7D Mark II kere teravustamissüsteem baseerub profikeredes 1D X ja 5D Mark III kasutataval. Canoni uuemate profikerede omanikud kindlasti  teavad: jälgiteravustamise kuus juhtumit ja muu taoline. Mulle see kõik on aga uus. Väidetavalt on 7D Mark II süsteemi isegi täiustatud võrreldes eelviidatud keredes kasutatavaga. Kindlasti on uus süsteem numbrite järgi tundlikum keskpunktis ehk võimaldab täpset iseteravustamist veelgi väiksema valgustugevuse olemasolul.

Katsetasin sombusel novembrikuu päeval teleobjektiiviga teravustamise kiirust 1D Mark IV, 7D ja 7D Mark II keredega. Lülitasin välja objektiivi stabilisaatori, klaas ja kere olid kinnitatud objektiivi kaudu tugevale statiivile. Käsitsi keerasin objektiivi kõige lähedasemale fookuskaugusele. Iseteravustamissüsteemil tuli teravustada lõpmatusse, väga kaugel asetsevat objekti. Uue kere teravustamine jääb kiiruses ivake alla 1D Mark IV võimekusele. Tundub, et kiiruse osas on 7D ja 7D Mark II suhteliselt võrdsed.

Siiani on nautinud iseteravustamist väikseima avaga f8 ainult esimese seeria kerede omanikud ja ka 5D Mark III kasutajad, seda küll ainult keskmise iseteravustamispunktiga. Nüüdsest on vastav võimekus lisatud 7D Mark II poolkaaderkerele. St objektiivi 400/5,6 saab pikendada 1,4x telekonverteriga või siis näiteks ka 500/4 2x telekonverteriga selliselt, et keskmisel punktil säilib automaatteravustamine. Esimesel juhtumil saaksime peaaegu 900mm fookuskaugusega objektiivi ja teisel juhul 1600mm, kui need asetseksid täiskaaderkere ees. Julgen kinnitada, et eksprompt metsikute lindude pildistamisel ei ole objektiivil kunagi liiga pikk fookuskaugus. Pigem seab siin objektiivse piiri õhu liikumisest tingitud moondumine, udusus.

Täiendasin eelkirjeldatud katset selliselt, et lisasin objektiivile 1,4x telekonverteri ja sain klaasi vähimaks avaks f8. Hämmastuseks teravustas 7D Mark II sellises koosseisus profikerest kiiremini ja oluliselt täpsemini. Kui esimese seeria puhul esines aeg-ajalt ebalemist objektile teravuse fikseerimisel, siis uus poolkaaderkere oli siin eksimatu.
Otsustasin uue kere proovile panna ühe ebameeldiva olukorraga: jälgivteravustamisel seirata kaamera poole suvaliselt lendavat kajakat, mille taustaks kaugemal on mets, võsa ja roostik. Vanematele keredele oli see alati paras pähkel, kuna aegajalt hüppas teravus linnult taustale. Sellises olukorras linnu taasleidmine oli üsna vaevaline. Uus poolkaaderkere jälgivteravustamine aga oli isegi f8 puhul linnu külge liimitud. Tervitatav areng!

Tavaolukorras on tundlikud 7D Mark II kõik 65 teravustamispunkti, mis laotuvad praktiliselt üle pildivälja. See on väga hea jälgivteravustamise meetodiga töötamisel, kui soovime lindu kiiresti kadreerida mujale, kui pildivälja keskele. Vastavat ülesannet täitma suunatud kere nupp, eelregistreeritud teravustamispunkt ja ka kaamera asendist sõltuv punkt teevad töö sellisel juhul eriti kiireks ja nauditavaks.

Uus kere võimaldab seeriavõtet kuni 10 kaadrit sekundis. See võimaldab jäädvustada näiteks väga lühikest aega kestvaid lindude nägelusi, toitumise nüansse, ka asendeid tõusul, lendamisel või maandumisel. Samas säherdune tulistamine uue kere puhul on küllaltki mõnusa vaikse õmblusmasina tooniga, eriti võrreldes näiteks 1D Mark IV heliga. Kartlike lindude puhul kulub vaiksem heli seeriavõttel marjaks ära. Lisaks võimaldatakse 7D Mark II eraldi režiimis väga vaikset sarivõtet, mis küll alandab seeriavõtte kiiruse neljale kaadrile sekundis, kuid mis – olen kindel – ka loodusfotograafile teatud kartlike isendite jäädvustamisel on väga vajalik.

Kuigi teen pilti eelkõige valgusküllases keskkonnas mere ääres, satun aegajalt ka metsa. Pimedamatel sügiskuudel ei saa valguse tugevuse üle kurta. Need olukorrad nõuavad fookuskauguse ja olustikuga sobiva säriaja rakendamiseks küllaltki kõrgete tundlikkuste kasutamist. Räägime alates ISO1250 ja lõpetades näiteks ISO6400. Senise kerega 1D Mark IV ei tihanud liiga sageli üle ISO2500 minna.

Näib, et erilist soovi pole üle selle piiri minna ka uue kerega, kuigi isegi sellisel tundlikkusel saab pilti jõuliselt lõigata, näiteks horisontaalist vertikaali. Tegin samade sätetega ja sama objektiiviga katse pildistades erinevatel tundlikkustel 1D Mark IV, 7D Mark II ja 7D keredega. Tuleb tõdeda, et uus kere on kõrgetel tundlikkustel ISO 1600 kuni 3200 vähemalt samal tasemel, mis 1D Mark IV. Veelgi kõrgeimail tasemeil on 7D Mark II profikerest isegi parem. 7D pilt jääb kõrgetel tundlikkustel mõlemast eelmainitud kerest mürasemaks. Kui alla iso1000 tundlikkusel on 7D vahe oma noorema vennaga väiksem, siis tundub kõrgemail tundlikkustel venib see kahe kolmandiku kuni ühe stopiseks 7D Mark II kasuks.

Senistel fotoretkedel olen kaasas kandnud kahte kere. Valgustugevuse kasvades kinnitasin objektiivile telekonverteri asemel just poolkaaderkere. Nii säilitasin iseteravustamissüsteemi kiiruse ja optilisest perspektiivist ka pildikvaliteedi, kuid saavutasin telekonverteriga samalaadse objektiivi fookuskauguse „pikenemise“ efekti. Poolkaader annabki võimaluse osta pisut väiksema fookuskaugusega objektiiv või telekonverteri asemel pikendada senist klaasi võrreldes täiskaaderkerega. Näiteks 300/2,8 teleobjektiiv 2x telekonverteriga saavad uue poolkaaderkere ees vapustavaks 960mm fookuskauguseks ümberarvestatuna täiskaadersensorile. Konverteri põhjustatavat pildikvaliteedi kadu saab tasandada keerates ava suurusele f6,3-8 teades 7D Mark II kannatab ka kõrgeimaid tundlikkusi.

Uue kere 7D Mark II puhul tuleb nimetada tema käepärasust, suhtelist väiksust ja kergust, kahe mälukaardi kasutamise võimalust ja paljut muud. Loomulikult tuleb varuaku alati kaasas kanda, kuna sagedasti kasutama meelitav kiire seeriavõte imeb aku üsna kiiresti tühjaks. Siiani olen üsna kõrgelt hinnanud 7D omadusi just tugevas valguses. Nüüd saan tema oluliselt võimekama järglase maksimaalse piirini proovile panna ka veidi keerukamates valgusoludes, veel kiirema sarivõttega ja minimaalset võimalikku ava f8 kasutades.