Kahepaiksed

Koostanud: Merike Linnamägi

Lühitutvustus

Amfiibid ehk kahepaiksed on esimesed maismaa selgroogsed, nende sigimine on siiani suuresti seotud veega. Kaladest eristab neid peamiselt jäsemete olemasolu ja kopsuhingamine. Olles äärmiselt tundlikud keskkonnamuutuste suhtes, on praeguseks juba üle 30% kahepaiksetest hävimisohus.

Liikide arv

Kahepaikseid on maailmas ca. 6300 liiki. Nad jagunevad 3 seltsi.

Päriskonnalised - Anura: ca. 5500 liiki
Sabakonnalised - Caudata: 560 liiki
Siugkonnalised - Apoda: 171 liiki

Kus kahepaiksed elavad

Täiskasvanud kahepaiksed elavad enamasti maismaal, liikudes sigimiseks vette. Kahepaiksete noorjärgud vajavad arenemiseks niiskust - munad munetakse seetõttu mage- või riimvette. Mõned liigid moodustavad aga ise munadele sobiva niiske keskkonna lima või vahu näol ja saavad seetõttu elada veekogudest kaugel. Kahepaiksed eelistavad küll niisket keskkonda, kuid on üksikuid liike, kes elavad ka näiteks kõrbetes, veetes enamuse aastast maa-all.

Kahepaiksed elavad kõikidel kontinentidel, välja arvatud Antarktikas. Kõige rohkem kahepaiksete liike leiab soojadest niisketest piirkondadest: Lõuna-Ameerikast, Kagu-Aasiast, Aafrikast. Euroopas elab ca. 75 kahepaiksete liiki.

Kahepaiksed Eestis

Eestis võib kohata kuni 11 liiki kahepaikseid, neist tähnikvesilik ja harivesilik kuuluvad sabakonnaliste seltsi, ülejäänud on päriskonnalised. Eesti kahepaiksetest on kõik looduskaitse all, kõre ja rohe-kärnkonn lausa esimeses kaitsekategoorias.

Millised kahepaiksed välja näevad

Enamus kahepaiksete liikidest on kehaehituselt sarnased meie konnade ja vesilikega, kuid leidub ka ussja kehaga kahepaikseid, kes liiguvad roomates. Paljud liigid on varjevärvuse tõttu raskelt märgatavad, mürgistel liikidel on aga enamasti erk hoiatusvärvus.

Kuidas kahepaiksete sisemus töötab

Kahepaiksetel toimub metamorfoosi käigus mitmeid muutusi - üks olulisemaid on üleminek kulleste sise- või välislõpustelt kopsuhingamisele. Oluliseks jääb ka nahahingamine ja kõigil täiskasvanud kahepaiksetel kopse polegi!

Süda on kahepaiksetel 3-osaline, kuid arteriaalne ja venoosne veri siiski eriti ei segune.

Seedesüsteem on suhteliselt lühike. Mitmed liigid aitavad silmade sulgemisega kaasa toidu neelamisele.

Meeleelunditest kasutatakse nii nägemist kui kemoretseptsiooni (maitsmine ja haistmine). Kuulmine on eri rühmades erinevalt arenenud. Vastsed helisid ei kuule, kuid võngete tajumiseks esineb neil küljejoon.

Kuidas kahepaiksed paljunevad

Emased on sageli isastest suuremad, isased päriskonnad peibutavad emaseid lauluga, emane valib isase, kes häälitseb sageli ja valjult.

Enamasti on viljastamine väline. Isane hoiab emase ümbert kinni ja munade kudemise ajal viljastab need. Sabakonnadel on viljastamine aga sisemine. Isane annab selle jaoks emasele üle väikse spermapakikese ning viljastatud munad munetaks ükshaaval.

Mõnedel liikidel valvab 1 vanem (tavaliselt isane) ka järglaste eest: tõrjub vaenlasi, hoolitseb selle eest, et kullesed ei kuivaks.

Üksikutel liikidel võib esineda ka nn. eluspoegimist.