Soo-loorkull

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. III kaitsekategooria (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.).

Millal võib Eestis kohata...  Eestisse saabub soo-loorkull aprilli teisel poolel ja lahkub augustis-septembris. Eestisse tuleb ta pesitsema.

Välimus. Erinevalt välja-loorkullist on soo-rookulli isaslindudel tiiva ülapoolel must triip. Tiiva alapool on hall, tumedate tähnide ja triipudega – see on tema ainulaadne tunnus teiste loorkullide seas. Emaslinnud on sulestiku poolest päris sarnased stepi-loorkulli ja välja-loorkulli emastega. Alapool on enamasti kahvatu pruunikaskollast värvust, vats on pikutiste triipudega ning tiiva kattesulestik plekiline. Ülaosa on ühtselt tumepruun välja arvatud sabaosa ning tiibade veidi kahvatum keskmine kattesulestik. Noorlinnud on pealt roostekarva, alapool on neil triibuline ja silmade peal ning all on heledad kaared.

Segamini võib ajada... Sarnane liik on välja-loorkull ja stepi-loorkull. Isaslindu on neist liikidest kerge eristada, kuna tema sulestik on märgatavalt tumedam ja kirjum, kui välja-loorkulli ja stepi-loorkulli isaslindudel, tiibade all on ainulaadsed tumepruunid laigud. Emaslinde ja noorlinde on raskem eristada. Kõige raskem on vahet teha just soo-loorkulli ja stepi-loorkulli emaslindude vahel, kuna ka proportsioonid on sarnased. Täpsemaks määramiseks peavad olema head tingimused. Parimaks määramiskarakteristikuks on stepi-loorkulli emas- ja noorlinnu selgem valkjas kaelus kui soo-loorkullil. Soo-loorkull on saledama ja nõtkema lennuga, kui välja-loorkull ning meenutab vahel koguni lendavat tiiru.

Levik ja rändamine. Põhiliselt on soo-loorkull levinud parasvöötmes, kuid samuti võib neid leida ka Vahemere ja boreaalsetel (põhja) aladel. Soo-loorkull on Eestis kohati levinud haudelind. Talvituma rändab  troopilisse Aafrikasse.

Kus võib kohata... Elab põõsassoodel, kõrge taimestikuga aladel, kuid saagilennul käib ka luhtade ja rabade kohal. Kui pole muud sobivat elupaika, siis võib soo-loorkull pesitseda põllumajandusmaadel, kus ta on haavatav varajase viljakoristuse suhtes. Lääne-Euroopas pesitseb kuni 70% populatsioonist tehiselupaikades.

Eluiga. Keskmine eluiga on 6 aastat. Pikim eluiga, mis Euroopas on teada, on 16 aastat.

Eluviis. Soo-loorkullil on eriliselt graatsiline lendamisviis võimsate ja elegantsete tiivalöökidega, mis tekitavad mulje õhulisusest ja kergusest. Loorkullidele omaselt lendab ta saagijahil madalalt ning tavaliselt hoiab oma tiibu nurkjalt ülespoole suunatult.
Soo-loorkull võib vahel olla üksildane kui ka seltskondlik nii pesitusperioodil kui ka talvel. Pesitsev paar võib teistega liituda, et moodustada hajusaid kolooniaid kuni 30 pesaga samal alal ning vahel vaid 10 meetriste  vahemaadega üksteisest. Pesitsemine koloonias ei ole tingitud pesitsuskohtade vähesusest, vaid vajadusest end paremini kaitsta kiskjate eest. Mõlema partneri pesaümbrust kaitsev ala ulatub ainult 300-400 meetrini ning koloniaalpesitsuse korral võidakse end kiskjate eest kaitsta ühiselt.

Pereelu. Paaritumine algab mõlema partneri tagasipöördumisel pesitsuskohta, mil nii isaslind kui ka emaslind hakkavad tegema paaritumismänge. See koosneb erinevatest õhutantsudest ning akrobaatilistest liigutustest, mis erinevad igal isendil. Mõlemad linnud demonstreerivad, kiljudes kõvasti, kuid isaslinnu etteasted on sagedasemad ja silmapaistvamad. Soo-loorkullid paarituvad esimest korda, kui nad on 2-3 aastased, kuid aeg-ajalt 1-aastased emaslinnud võivad proovida pesitseda. Paarid moodustuvad, kui nad saabuvad tagasi rändelt. Kuna linnud on seotud oma endise pesitsuskohaga, siis tõenäoliselt heidetakse ühte sama partneriga iga aasta. Pesa ehitab emaslind alati kõrges taimestikus. Pesa on lihtne, rohust valmistatud vaid üheks aastaks. Kurnas on 3-5 muna, mida emaslind haub 27-40 päeva. Pesitsushooajal varustab isalind emaslindu ja hiljem poegi toiduga. Toidu hankimine tõuseb 5-6-lt korralt pesitsusajal päevas 7-10 korrani, kui pojad on koorunud. Loorkullidele omaselt antakse saak partnerite vahel üle õhus. Emaslind lendab isaslinnu alt, kes kukutab saagi emasele püüda. Isaslind peab jahti kuni 12 km kaugusel pesast. Emaslind peab jahti pesa läheduses kuni 1 km kaugusel ja vaid siis, kui pojad on koorunud. Noorlinnud lahkuvad pesast pärast 28-42 päeva ning on iseseisvad 2 nädalat hiljem. Eestis on täiskurn pesas mai teisel poolel, pojad kooruvad juuni lõpukolmandikul.

Toidulaud. See sõltub põhilistest saaklooma liikidest teatud regioonis. Saagiks on väikesed linnud, uruhiired, karihiired, jänesed, putukad. Saaki jahitakse lennates kindlatel marsruutidel ning loorkullidele omaselt püsiva madala kiirusega umbes 30 km/h. Kuna soo-loorkulli lendu peetakse õhulisemaks ja osavamaks, kui teistel loorkullidel, siis see võimaldab tal püüda ka väledamat saaki. Võimalusel järgib soo-loorkull erineva taimestiku servaalasid, et kinnipüüdmisel üllatada oma saaki.

Vaenlased. Suured röövlinnud, vareslased, rebased.

Arvukus. Eestis on asurkonna suurus 200-400 paari (2005. aasta seisuga). Euroopas 7000-10,000 paari. Maailmas võib olla umbes 150,000-200,000 isendit.

Iseärasused. Isaslinnud võivad olla polügaamsed, toites kahte emaslindu ning hiljem toites kahte pesakonda, kas samaaegselt või järjestikku, kuid seda juhtub harva.

Kasutatud allikad.
http://www.euring.org/
http://www.rspb.org.uk/wildlife/birdguide/
http://en.wikipedia.org/
http://www.birdguides.com/
http://blx1.bto.org/birdfacts/