Siniraag

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. I kategooria (I kategooriasse kuuluvad enamasti vähenenud arvukuse ning kriitiliselt halvas seisus elupaikadega, suures hävimisohus olevad liigid, kelle edasine säilimine Eesti looduses ohutegurite toime jätkumisel on kaheldav. I kategooria liikide puhul tuleb häälte salvestamiseks või sigimis- ja pesitsuspaikade filmimiseks või pildistamiseks taotleda luba. Samuti on täpse kasvukoha või elupaiga kohta käiva teabe avalikustamine massiteabevahendites keelatud.)

Millal võib Eestis kohata... Siniraag saabub Eestisse pesitsema aprilli lõpus või mai alguses. Lahkub augusti lõpus või septembri alguses.

Välimus. Nagu nimigi ütleb, domineerivad linnu sulestikus eri toonides sinised. Linnu pea koos kaelaga ning rinnaesine koos alakehaga on rohekassinised. Sinirao „õlad“ lillakassinised ning hoosuled ja keskmised sabasuled on aga hoopis mustad. Selg on linnul punakaspruun. Isas- ja emaslind on välimuselt sarnased. Noorlinnud on tuhmimate värvidega ning nende kael ja rind on pruunikasroosa.

Segamini võib ajada... Eestis on raske muu liigiga segamini ajada. Ehk ainult vähese valguse puhul, sest siluett meenutab varest või hakki. Oma sirgjoonelise lennu poolest võib teda kaugelt veel segamini ajada õõnetuviga.

Levik ja rändamine. 1950-ndatel ja 60-ndatel oli Siniraag Eestis väga levinud haudelind. Alates 1970-ndatest, mil intensiivistus põllumajandus ja võeti kasutusele rasketehnika ja putukamürgid, hakkas siniraagude arv kiiresti kahanema. Praegu võib siniraagu kohata ainult Lõuna-Eestis, peamiselt Valgamaal, kunagises levikukeskmes. Kehv on ka olukord Euroopas, kus Lääne-Euroopast on siniraag juba taandunud ja alles on veel tuumiklevialad Ida-Euroopas ja Pürenee poolsaarel. Talvituvad siniraod Ida- ja Kesk-Aafrikas, kuhu rändavad väikeste salkadena, läbides keskmiselt 67 km päevas.

Kus võib kohata... Siniraag vajab vaheldusrikast maastikku. Pesitsemiseks sobib hõre valgusküllane mets. Eriti hästi kuivad männikud. Saagi püüdmiseks aga valgusküllane avamaastik (puisniidud, jõeluhad ja avamaastikest ümbritsetud salud). Eestis on asunud elama kultuurmaastikule, kus on talle nii toitu kui ka pesitsusvõimalusi.

Eluiga. Võib elada kuni 9 aastaseks.

Eluviis. Siniraag on „jälgi ja haara“ tüüpi röövtoiduline lind. Ta istub 3-6m kõrgusel vaatluskohal, kust jälgib allpool nähtavale ilmuvaid saakloomi. Jälgimiskohaks sobivad telefoni- ja elektritraadid ning –postid, aga ka põõsaladvad. Nähes saaki, sööstab maha seda haarama. Mõnikord püüab õhust ka lendavaid putukaid. Siniraag on väga liikuv, siirdudes järjest ühest istumispaigast teise. Aladel, kus sinirao populatsioon on suur, on ta tavaline teeäärelind. Kraaksatab see suhteliselt vaikne lind harva- tavaliselt vaenlast või mõnd muud segavat faktorit märgates, aga ka paaritumismängude ajal.

Pereelu. Siniraod valivad paarilise kevadel, kusjuures oluliseks kriteeriumiks paarilise valikul on toitmisoskus. Mis tähendab, et emaslind laseb isaslinnul endale maiuspalasid tassida ning niimoodi seda oskust mõõdab. Kui on tegu juba väljakujunenud paariga, siis võib maiuspala andmisele järgneda paaritumine. Siniraag pesitseb enamasti suuremates puuõõnsustes, mis asuvad ca 4-9 meetri kõrgusel. Eriti hästi sobib musträhni vana pesakoobas. Muneb juunis otse pesaõõnsuse põrandale 3-4 mustrita valget muna. Ligi kolmenädalase haudumise järel kooruvad pojad, kes jäävad pessa 25-30 päevaks. Hauduma asutakse kohe pärast esimese muna munemist ning võib juhtuda, et pojad kooruvad eriaegadel ja on suuruselt erinevad. Suuremates pesakondades võivad nõrgemad pojad hukkuda. Hauvad ja toidavad poegi mõlemad vanemad. Iseseisvaks saavad pojad 3 nädalat peale pesast lahkumist. Pärast poegade lahkumist hoiavad vanalinnud veel nädal või paar pesitsuspiirkonda.

Toidulaud. Sinirao menüü koosneb peamiselt selgrootutest (nt. mardikalised ja suured ritsikad) aga ka väiksemates selgroogsetest (nt. sisalikud, konnad ja hiired)

Vaenlased. Suurimaks sinirao vaenlaseks võib lugeda inimese, sest eks arvukuse trend räägib enda eest. Lisaks eelpooltoodud vähenemise põhjustele on näiteks Lääne-Euroopas põhjuseks pesapuude mahavõtmine suurpõldude tarvis ja pesakastide ehitustava hääbumine. Eestis tehakse nüüd tööd selle nimel, et siniraag meie linnunimekirjast päriselt ära ei kaoks. Selleks seatakse just Lõuna-Eestis üles sobiva suurusega pesakaste. Samuti on ornitoloogide jaoks oodatud igasugune informatsioon vanalindude pesitsuste kohta.

Arvukus. Erinevatel andmetel on siniraage Eestis 2-15 paari. Euroopas -- 53.000-110.000 paari.

Iseärasused. Siniraod näitavad kõrgemat pilotaaþi, kui peetakse mängulende. Jõnksuliste tiivalöökidega kruvib isane end kõrgele puude kohale (kuni 200m kõrgusele), kus viskleb kraaksudes küljelt küljele ning sööstab alla näidates oma kirevat sulestiku. Sellega avaldatakse muljet emaslindudele ja kaitstakse territooriumit sissetungijate eest.

Kasutatud allikad.
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
www.wikipedia.org
http://www.eoy.ee/
Mati Kose artikkel „Siniraag“ „Eesti Loodus“ 07-08/2003