Lepalind e. aed-lepalind

FOTO: Remo Savisaar

Kaitse Eestis. Aed-lepalind pole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Aed-lepalind saabub Eestisse aprilli lõpul, harvem mai algul. Lind lahkub meilt augustis ja septembri esimesel poolel.

Välimus. Liiki iseloomustavad püstine kehahoiak ja roostepunane, tumeda keskosaga saba, mida ta kiiresti väristab. Isalind on ülaltpoolt hall, pealaelt peene valge vöödiga ääristatud must nägu ning punakas rind. Sügisel must nägu kaob, vaid kurgualusele jääb valgega varjutatud musta. Emalinnu ülapool on pruunikashall, alapool maheruuge, kurgualune hele. Silma ümbritseb hele rõngas ning rinnal ja kehakülgedel on roostjas varjund.

Segamini võib ajada... Sarnased liigid on must-lepalind, ööbik, punarind. Must-lepalinnust eristab aed-lepalindu heledam, maheruuge alapoole sulestik. Sarnase sulestikuga on noor lepalind ja ööbik. Lepalind armastab erinevalt ööbikust tihti saba väristada. Aed-lepalindu aitab punarinnast eristada eelkõige saba, mis on lepalinnul roostepunane ja tumeda keskosaga.

Levik ja rändamine. Eestis üldlevinud, paiguti sage haudelind. Talvitub troopilises Aafrikas, vähesed linnud jäävad talveks Euroopa Vahemeremaadesse ja Vahemere saartele. Rändab öösel.

Kus võib kohata... Lind pesitseb ja tegutseb linnades ja asulates, kuivades hõredamates metsades, eriti nõmme- ja palumännikutes, parkides ja suurtes aedades.

Eluiga. Maksimaalne teadaolev eluiga on veidi üle 8 aasta.

Eluviis. Aed-lepalind on naabruses pesitsevate liigikaaslastega riiakas. Seetõttu nad ei pesitse väga lähestikku. Vähimagi ohu korral hoiatavad vanemad erutatult poegi, istuvad nähtavale kohale ja väristavad imekiiresti oma saba. Hiilivat kassi saadavad kõva kisaga ja ohtlike lindude vastu lähvad otserünnakule. Tugeva erutuse korral võivad ka inimest rünnata. Laulu alustab lind väga vara hommikul, enne päikesetõusu ning laulab aktiivselt kuni lõunani. Laulmiseks valib väljaulatuva kõrgema koha, sageli puu ladva.

Pereelu. Pesa asub looduslikus õõnsuses või pesakastis. Kagu-Eestis on pesi leitud ka mõnede ürgorgude paljandite ja järsakute lohkudes. Pesa ehitab emalind. Pesamaterjaliks on kõrred ja rohujuured, sisevooderdiseks suled ja karvad. Pesa kuju sõltub asukohast. Pesa võib olla hästiviimistletud ja korrapärane (pesad haohunnikus), lohakama viimistlusega (õõnsustes ja maapinnal paiknevad pesad) ning kitsastes õõnsustes võib pesamaterjal hoopis puududa. Pesas on 5-8 ühevärvilist sinakat või rohekat muna. Haub ainult emalind ja haudeaeg 13-15 päeva. Poegade toitmisest võtavad mõlemad vanalinnud osa. Pojad lahkuvad pesast 12-16. elupäeval, pooleldi lennuvõimelisena. Meil pesitsevatel lindudel on enamasti 1 kurn suve jooksul.

Toidulaud. Toitub putukatest, keda püüab lühiajalisel sööstlennul või nopib puuoksalt, rohust ja maast putukaid, ämblikke, väikesi ussikesi, limuseid ja marju.

Vaenlased. Kassid, suur-kirjurähn, pasknäär, hakk.

Arvukus. 2-3 miljonit paari üle Euroopa, Eestis 10.000-20.000 paari.

Iseärasused. Aed-lepalinnul on korduvalt täheldatud bigaamiat. Üks isalind võib korraga toita mitme pesakonna poegi. Aed-lepalind on linavästriku järel teine käo peremeeslind.

Kasutatud allikad.
www.birdguides.com
www.rspb.org.uk
www.eoy.ee
L. Rootsmäe, H. Veroman „Eesti laululinnud“, “Valgus“ 1974
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
E. Kumari „Eesti lindude välimääraja“, Valgus 1974
J. Elphick, J. Woodward „Linnud“, DK 2003
G.Creutz „Singvögel“, Urania-Verlag 1971