Hallhani

FOTO: Valeri Štšerbatõh

Kaitse Eestis. Ei kuulu kaitsealuste liikide nimekirja.

Millal võib Eestis kohata... Kevadel on hallhani üks esimesi saabujaid. Kui on varajane kevad, võib esimesi haneparvesid kohata rannaniitudel ja rannikulähedestel põldudel kohata veebruari lõpus, märtsi alguses.

Välimus. Hallhane eristamisel teistest hanelistest on kindlamaks abivahendiks tiibade heledad esiservad, mis lennul hästi silma paistavad. Pea ja kael on hallikas-pruunid, samad toonid korduvad ka hallhane seljal. Kõhuosa on heledam, vanematel lindudel võib esineda kõhul tumedamaid laike. Nokk ja jalad on ühtmoodi roosakas-oranzid, noorlindude jalad on hallikas-roosad.

Segamini võib ajada... Rabahanega. Kogenematule silmale võib nende kahe vahel vahetegemine osutuda tõsiseks pähkliks. Rabahane üldpilt on siiski tunduvalt tumedam, pea ja kael tumepruunid, nokk otsast must. Samuti puudub hallhanele iseloomulik tiiva hele esiserv. Erinev on ka häälitsused lennul.

Levik ja ränne. Hallhane leviala on väga lai -- alates Venemaast ja Aasia keskosast kuni Lääne-Euroopa ja Islandini välja. Talveks rändavad hallhaned talvitumispaikadesse Põhjamere rannikule, Portugali ja Hispaania piirkonda ja isegi Põhja-Aafrikasse. Meil on hallhane pesitsusaegne levik eelkõige seotud Lääne-Eesti ranniku ja saartega.

Kus võib kohata... Rannikul ja saartel, rände ajal ka sisemaa heinamaadel ja põldudel.

Eluiga. Tüüpiline eluiga on hallhanel 7 aastat. Vanim Euroopas teadaolev isend elas 23 aasta ja 7 kuu vanuseks.

Eluviis. Hallhani on eranditult taimtoiduline lind. Tema elu on lahutamatult seotud ranniku, mere ja ranna-äärsete kultuurmaastikega. Haneparved lendavad paar korda päevas toitumiskohadesse, olgu selleks siis põllud, heinamaad või rannaniidud. Öösiti ja toitumiskordade vahel viibivad mererahudel või lagedatel rannaribadel.

Pereelu. Hallhani ehitab oma pesa roostikku või rannalähedasse tihedamasse põõsastikku. Samuti on hallhane meelispaikadeks asustamata väikesaared ja laiud. Munad(4-9)on kurnas märtsi lõpus-aprilli alguses. Haudumisperioodi kestus on 28-29 päeva ja haub ainult emaslind. Isaslind on sel ajal küll pesa läheduses, aga erilist valvurit temast ei ole. Aprilli viimastel päevadel või mai alguses sünnivad rohekas-kollased hanepojad, kes millegi poolest ei eristu koduhane tibudest. Noored saavad lennuvõimeliseks suhteliselt hilja -- alles 10-e nädalaselt. Huvitav on see, et perekond hoiab kokku kuni järgmise aasta pesitsuseni. Pesitsema hakkavad hallhaned 3-e aasta vanuselt.

Toidulaud. Nagu öeldud, on hallhani peaaegu eeskujulik taimetoitlane. Tema toidulauale kuuluvad mitmesugused taimed, seemned, juurikad, marjad ja muidugi vili -- seda siis kas koristatud või ka lamandunud põldude pealt.

Vaenlased. Nagu kõikidel maaspesitsevatel lindudel, on hallhanede vaenlaste nimekiri pikk. Arvestada tuleb paljude kiskjatega, alates rebasest-ilvesest ja lõpedades kotkaga. Samuti on hallhani hinnatud jahisaak inimeselegi.

Arvukus. Eestis on pesitsevate paaride arvukuseks hinnanguliselt 8000-12000 paari. Täheldatud on viimastel aastatel arvukuse langust, mida võib seostada kühmnokk-luige arvukuse kiire tõusuga, mis tekitab konkurentsi pesitsuspaikade pärast. Kuna Eesti asub hallhanede olulisel rändeteel, siis on meil kõige hanerohkem aeg sügis ja kevad. Sügisel loetakse meil peatuvate rändeparvede koguarvuks 24.000-26.000 lindu, kevadel tunduvalt vähem -- kuni 12.000.

Iseärasused. Hani on tark ja üliettevaatlik lind ja väga tundlik häirimisele. Hilissuvel, kui haned koristatud või lamandunud viljapõldudel toitumas käivad, on huvitav nende tegevust jälgida. Enne päikesetõusu lendab üle tulevase toitumiskoha üksik luuraja -- kogenud vanalind, kes kontrollib toitumiskoha ohutust. Kui ülelennul talle midagi kahtlast silma jääb, siis tõenäoliselt sinna põllule nad ei maandu. Kui haneparv põllule jõuab, tiirutatakse tavaliselt kaua õhus ja vähimagi kahtluse korral lahkutakse. Toitudes on alati olemas valvurid, kes kaelad kõrgele sirutatult teraselt ümbrust jälgivad ja vajadusel ohust hoiatavad. Lendu tõuseb haneparv tavaliselt vastutuult. Tihti võib nii hall- kui rabahanesid näha toitumas koos sookurgedega.

Kasutatud allikad.
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
www.euring.org
www.eol.org
http://blx1.bto.org/birdfacts/