Vandelkajakas

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Eksikülalisena väga harva, enamasti noorlinnud sügis- ja talvekuudel.

Välimus. Vandelkajakal on laiad teravaotsalised tiivad ja kohmakas tuvilaadne kere. Vanalind on hundsulestikus puhasvalge, mustade jalgadega ja kummalise värvusega nokaga, millel rohekat, kollast ning oranži värvi. Talverüüs on vandelkajaka sulestikus tumedad täpid, tiiva- ja sabasulgede tipud mustad ning tiiva keskel ka kaks lühikest mustade täppide rida. Noorlinnud sarnanevad talverüüs vanalindudele. Nad saavutavad alles kaheaastaselt hundsulestikus vanalindudele omase värvuse.

Segamini võib ajada... Ainus kajakas, keda teiste kajakatega nii kergelt segi ei aja. Probleeme võib olla teiste liikide albiinodega, kuid vandelkajaka selgeks eristamistunnuseks on noka ja jalgade värv.

Levik ja rändamine. Vandelkajakas pesitseb Gröönimaal, arktilises Põhja-Ameerikas, Põhja-Euraasias. Euroopas ainult Teravmägedel ja Franz Josephi maal. Talvitub rüsijää piiri läheduses.

Kus võib kohata... Pesitsemisperioodil kaljudel arktilise jäämassiivi läheduses. Muul ajal merel, enamasti vaba vee ja jää piiril.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 20 aastat.

Eluviis. Vandelkajakat kohatakse väljaspool pesitsusperioodi harva jääväljadest kaugemal. Maismaal viibib kevadel lume sulamisest kuni septembrini. Oktoobrist kevadeni viibib jääväljade ääres, kus on rikkalikum toidulaud. Koos jääpiiri liikumisega nihkub lõuna poole. Mittepesitsevad 1-2 aastased noorlinnud jäävad enamasti jääpiirile suvekski toituma ja ei rända pesitsuspiirkondadesse. Ränne toimub nii üksikult kui ka väikestes ja suurtes gruppides. Kui pesitsusperioodil pesitsuspiirkonna läheduses vaba vette ei ole, siis pesitsemine võib ära jääda või pojad hukkuda, kuna poegi toidetakse kalaga. Pikaaegne pesitsuskoht võidakse isegi lõplikult hüljata, kui toitumistingimused oluliselt muutuvad. Talvel uuristab lumme ja pehmesse jäässe urge varjumaks külma tuule eest.
Lennustiil sarnaneb väikekajakale. Peamise toitumisvõttena kasutab raplemist ja veepinnalt toidu noppimist. Harvem laskub veepinnale ja nokib toitu veepinnalt ujudes, kuid ta ujumisoskus on kehvavõitu. Vandelkajakas on merelinnuna omamoodi haruldus, kes võimalusel väldib vett ja madalikul toitudes teinekord isegi jalgade märjakssaamist. Jälgib ka vaalade liikumisi, kuna need näitavad talle kontsentreeritumad planktoni asukohad kätte.

Pereelu. Vandelkajakas pesitseb väga mitmekesises ümbruses, isegi kuni 30 kilomeetrit sisemaal ja kuni 1000 meetri kõrgusel mägedes, suhteliselt kaugel toidu hankimiseks vajalikust veekogust. Enamasti asub pesitsuskoloonia siiski arktilisel kaljusel rannikul, saartel, harvemini platookaljudel või tundraveekogude järskudel kallastel. Vandelkajakas on monogaamne. Paaride arv koloonias on tavaliselt vahemikus 5-60 paari, harva rohkem. Kolooniates kõigub pesade vahemaa üksteisest väga suurtes piirides, alates alla meetrist kuni 20-30 meetrini välja. Pesa võib asuda maapinnal veepinna kõrgusest kuni 300 meetri kõrguse kaljueendini välja. Sageli saabub vandelkajakas pesitsuskohta juba aprillis-mais, siis kui lumi veel maas, kuid pesaehitusega ei alusta ennem, kui lumi on sulanud. Pesa ehitavad mõlemad vanalinnud, kraapides pesalohu jalgadega ja vooderdades seda sambla, sambliku või adruga. Kurnas on 1-3 muna, mida hauduvad mõlemad vanalinnud 22-26 päeva. Poegade toit koosneb poolseedunud kalast. Pojad on võimelised varsti peale koorumist ringi liikuma, kuid vajavad vanemate poolt toitmist ja soojendamist. Iseseisvalt toituma on nad võimelised kolmenädalastena. Kogu pesitsusperiood on ainult 60 päeva pikk. Pojad järgnevad rändele minnes oma vanematele.

Toidulaud. Peamiseks toiduks on kalad, selgrootud ja vähesel määral väikeimetajad. Täiskasvanud lindudele moodustavad erilise lisamenüü raiped, vaalatraan, kiskjate poolt maha jäetud korjuste jäägid ja kiskjate väljaheited. Nii võib öelda, et kui jääkaru sööb vandelkajaka järeltulijaid ja võimalusel vanalinde, siis vandelkajakas on valmis sööma jääkaru, kui see vaid otsad annab.

Vaenlased. Jääkarud ja polaarrebased toituvad vandelkajaka poegadest ja munadest. Kui need kiskjad pesitsuskoloonia leiavad, siis võidakse teha seal puhas töö. Mune ja poegi tarvitavad toiduks ka teised kajakad. Vandelkajakad ei talu enamuse pesitsusperioodi jooksul inimhäirimist, näiteks madalalt ülelendamist, mil munad võidakse maha jätta.

Arvukus. Vandelkajakat on Eestis kohatud 1 kord. Koguarvukus maailmas on 15-25 tuhat lindu, millest Venemaal 14,5-22 tuhat. Euroopas pesitseb 3,1-11 tuhat paari, valdavalt Venemaal.

Iseärasused. Tuntud linnuna, kes järgneb jääkarudele ja teistele kiskjatele, et toituda nende poolt mahajäetud korjuste jäätmetest ja ka väljaheidetest. Vandelkajaka tegutsemiskoha tunneb ära  mahajäävatest iseloomulikest kuulikestest, mis tekivad neist toiduosadest, mis ei ole seeduvad, nagu kondid ja karvad. Taolised pabulad on eriti iseloomulikud piirkondades, kus on palju lemminguid ja vandelkajakas tarvitab neid rohkem oma toiduseks.
Täiskasvanud vandelkajakas sihib oma väljaheited rangelt pesa poolt eemale ja võimalusel kaljuservalt alla.
Vandelkajaka pesad süüakse talvel või varakevadel põhjapõtrade poolt ära.

Kasutatud allikad.
www.Wikipedia.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.birds.cornell.edu/AllAboutBi … l_dtl.html
http://www.unep-wcmc.org/biodiversityda … yGull.aspx
http://www.nwtwildlife.com/Publications … rygull.htm
http://web1.audubon.org/science/species … ode=ivogul
http://ivorygull.npolar.no/ivorygull/
http://www.nature.ok.ru/doc/birds/2_88.htm
http://birds.krasu.ru/index.php?f=species&ids=185
http://www.biodat.ru/db/rb/rb.php?src=1&vid=338
http://www.birdlife.org
www.eoy.ee
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
L. Johnsson “Euroopa linnud” Eesti Entsüklopeediakirjastus 2000