Põhja-tormipääsu

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Väga haruldane eksikülaline läänetormidega septembrist detsembrini.

Välimus. Põhja-tormipääsu sulestik on peaaegu üleni pruunikasmusta värvi. Päranipualal U-kujuline valge laik ja tiibade ülaküljel diagonaalne hallikas vööt. Diagonaalsest vöödist ettepoole jääv ala on heledam (nähtav ainult avatud tiibadega). Sabaots on kergelt lõhestunud.

Segamini võib ajada... Atlandi tormipääsuga, kuid see on natuke väiksem, päranipuala laiemalt valge ning valge vööt tiibade alaküljel. Maismaal on kergem tormipääsude liikidel vahet teha, merel see väga raske.

Levik ja rändamine. Atlandi ja Vaikse ookeani põhjaosa saared. Meile lähimad pesitsuskohad on Islandil, Hebriididel, Iirimaal ja Lofootidel. Peale pesitsemist jäetakse kolooniad maha ja rännatakse siis tohutuid vahemaid üle ookeanide. Atlandi ookeanil pesitsevad linnud talvituvad Brasiilia ja Lõuna-Aafrika vahel.

Kus võib kohata... Enamik aastast ulgumerel, maismaast kaugel. Kaldale tulevad ainult pesitsema, sedagi ainult saartele ja kaldajärsakutele. Parim ja lähim võimalus põhja-tormipääsut näha on septembris Liverpooli lahel.

Eluiga. Teadaolevalt kuni 36 aastat, keskmine eluiga 8 aastat. Nii väikese linnu kohta on need näitajad suhteliselt kõrged.

Eluviis. Põhja-tormipääsut iseloomustab pesitsusajal maismaal olles öine eluviis. See tähendab, et ta tuleb pessa ja lahkub sealt ainult pimeduse varjus. Päevasel ajal toitub ta avamerel, lennates enamasti otse veepinna kohal. Toitu hangib sukeldudes või veepinnalt noppides. Põhja-tormipääsu lend on talle iseloomulikult hookaupa tantsisklev ning pidevate kõrvalepõigetega. Hea lendajana piirdub tema jalgsikäimise võime suures osas ainult pesauru piires liikumisega. Väljapool pesitsusperioodi on tema eluviis täiesti avamereline ja ainult tugevad tormid võivad ta kanda sel perioodil kuivale maale.

Pereelu. Pesitsemine algab sügise poole suvel, kui ööd juba pikad ja pimedad. Põhja-tormipääsu pesitseb koloniaalselt ja pesaurud on sageli päris lähestikku. Nad on monogaamsed ja moodustavad eluaegsed paarid, kes saavad iga kord kokku ainult pesitsuskohas. Osad põhja-tormipääsu paarid sigivad üle aasta. Põhja-tormipääsu kaevab saare rannikukaljule pehmesse pinnasesse kuni ühe meetri pikkuse horisontaalse käigu. Urg on maapinnast eraldatud ainult õhukese pinnasekihiga, nii et selle kohal käies vajutab inimene või suurem loom uru kinni. Samuti pääsevad pesitsusurgudele kergesti ligi saartel elutsevad maismaakiskjad. Pesas kasutatakse vooderdamiseks minimaalselt pesamaterjali. Põhja-tormipääsud hauduvad oma ühte muna ja toidavad oma ainukest poega nii väiksekasvulise linnu kohta haruldaselt pikalt. Mõlemad vanemad hauvad muna pikkade kuni kaheööpäevaste vahetustega 41-42 päeva. Poega toidetakse poolseeditud toiduga 63-70 päeva. Peale koorumist soojendatakse teda algul mõned päevad, kuid hiljem on ta toitmisvaheaegadel üksi. Toitmisperioodi lõpul vähendatakse poja toitmist, et sundida teda pesast lahkuma. Sageli ei saa pojad lennuvõimeliseks enne detsembrit. Iseloomulikult toimub pesa hülgamine noore põhja-tormipääsu poolt pimeduse kattevarjus. Suguküpsuse saavutavad nad alles 5 eluaastal.

Toidulaud. Toiduks tarvitavad pinnaplanktonit, krevette ja väikseid kalu. Poegi toidetakse pooleldi seeditud toidu ja puguõli seguga.

Vaenlased. Peamised vaenlased on ännid ja kajakad. Osad ohustavatest liikidest võivad talt ainult püütud saaki välja pressida. Osad lendavatest vaenlastest, nagu suuränn, käituvad päris röövlindudena. Pesi rüüstavad naaritsad ja rebased. Inimasustuse läheduses ka kassid.

Arvukus. Eestis on põhja-tormipääsut kohatud viimase 10 aasta jooksul 2 korda. Euroopas pesitseb 120-220 tuhat paari.

Iseärasused. Tormipääsud on kõige väiksemad merelinnud. Nad on ainult natuke suuremad, kui varblased.
Vedeliku joogiks hangivad nad otse merest või siis saagist. Soola eraldamiseks organismist on noka kohal hästiarenenud soolanäärmed.
Tormipääsu pesaurg lõhnab muskuse järgi, kuna häirimisel erutatud olekus eritab ta oranži värvi õlist vedelikku.
Noored põhja-tormipääsud koguvad pesas olles endale toitmisperioodi lõpuks suured rasvavarud, et kergemini iseseisva elu alguses hakkama saada. Nad võivad oma vanematest poolteist kuni kaks korda rohkem kaaluda. Iseseisva elu algus on neil see-eest kui pesuehtsatel anorektikutel.

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
www.eoy.ee
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.projectpuffin.org/
http://neseabirds.com/
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007