Tiigikonn

FOTO: Merike Linnamägi

Kaitse Eestis. III kategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Rohelisi konni võib kohata enam vähem kogu vegetatsiooniperioodi vältel päikese paistelistes veekogudes või nende kallastel. Nad on aktiivsed just päeval.
Moonde läbinud noored tiigikonnad lahkuvad veekogudest enamasti septembri lõpuks. Täiskasvanud lahkuvad veekogude juurest septembri keskpaigas maismaale talvituskohti otsima.

Välimus. Tiigikonn on kuni 8 cm pikkune (enamasti väiksem) lühikeste jalgadega tüüpilise konna välimusega loom. Selg roheline või pruun tumepruunide või mustade täppide ja laikudega. Võib esineda erkroheline seljatriip. Isased võivad sigimisajal olla üleni heledad kollakasrohelised. Kõht valge õrnade hallikate laikudega.
Kulleseid välimuse alusel määrata pole kindlalt võimalik.

Elupaik. Peamiselt leidub tiigikonna erinevates veekogudes ja nende kallastel. Armastab päiksepaistelisi veekogusid ja peamiselt päevaaktiivne loom.

Segamini võib ajada... Veekonna ja järvekonnaga. Erinevalt ülejäänud kahest rohelisest konnast on tiigikonnal tagajalgadel suured ja kõrged pöiaköbrukesed, lühikesed jalad (kui reis selgroo suhtes küljele 90 kraadise nurga alla painutada ei puutu sääre otsad („kannad”) omavahel kokku) ning valkjad kõlapõied.
Kuna veekonn on tiigikonna ja järvekonna hübriid ja võib olla suhteliselt mõlema vanemliigi moodi, siis täie kindlusega on rohelised konnad määratavad vaid DNA testiga.
Mujal Euroopas võib segi minna ka teiste roheliste konnadega.

Levik. Levinud Kesk ja Ida-Euroopas (levik jääb Põhja ja Loode Prantsusmaalt idapoole, lõunas levinud ka Põhja-Itaalias, Põhjas puudub praktiliselt Skandinaavias).
Eestis levinud peamiselt Lõuna ja Ida-Eestis, aga ka Noarootsis. Puudub Lääne-Eestis ja enamikul saartel.

Eluiga. Vangistuses eluiga kuni 14 aastat, looduses lühem.

Eluviis. Tegu peamiselt veekogudes või veekogu kallastel liikuva loomaga. Sageli veekogudes suurte segagruppidena koos veekonnaga. Veekonnad on päeval aktiivselt liikumas ja kevadperioodil laulmas. Talvitub eelistatult maismaal.

Pereelu. Mai ja juunikuus on täiskasvanud veekogudes sigimas. Isased laulavad sellel ajal valjult ja loomi on veekogus sageli väga tihedalt. Sigimisel koetakse kudu pallidena. Emased koevad mitmeid kudupalle, milles on 10-1000 muna, üks emane koeb kokku 600-3000 muna. Kulleste koorumiseks kulub 1-2 nädalat. Kullesed läbivad metamorfoosi enamasti augustis ja täiskasvanud ja noored lahkuvad kuivale maale talvituskohti otsima septembri alguspoolel.
Sigima hakatakse tavaliselt 2-3 aastaselt. Soojemate piirkondades võivad sigida ka ühe aastaselt.
Tiigikonn võib ristuda ka veekonnaga ja ka järvekonnaga. Mõlemal juhul on kõik järglased veekonnad.

Toidulaud.
Täiskasvanud söövad peamiselt maismaa selgrootuid, vahel sekka ka veest liuskureid ja ujureid. Kullesed toituvad peamiselt vetikatest. Noorloomad toituvad peamiselt kärbestest ja kärbsetõukudest.

Vaenlased. Kullestele on ohuks mõned kalad. Täiskasvanuid söövad haigrud, toonekured, kärplased.

Huvitavaid tähelepanekuid. Hübridiseerub veekonna ja järvekonnaga andes järglasteks veekonnad.

Kasutatud allikad.
http://www.eol.org/taxa/16978488
http://amphibiaweb.org/
http://et.wikipedia.org/wiki/III_katego … gid_Eestis
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
Oma teadmised