Siidhaigur

Kaitse Eestis. Ei kuulu kaitse alla

Millal võib Eestis kohata... Siidhaigur võib Eestisse sattuda haruldase eksikülalisena.

Välimus. Siidhaigur on suhteliselt väike haigur. Tema sulestik on üleni valge. Nokk on kitsas ja terav, jalad suhteliselt pikad. Nii nokk kui jalad on musta värvi, varbad aga kollased. Pesitsushooajal on isalinnul kuklas kaks pikka ilussulge. Isas- ja emaslind on sarnased.

Segamini võib ajada... Siidhaigur on tänu oma suurusele ja valgele sulestikule lihtsalt kõigist teistest linnuliikidest esistatav. Sarnasus on olemas hõbehaigruga, kui ta on viimasest märkimisväärselt väiksem ja noka värvus on erinev: hõbehaigrul kollane, siidhaigrul must. Veisehaigur (Ardea ibis), Ardea intermedia ja Egretta sacra on välimuselt sarnased just tänu valgele sulestikule, kuid nende nokk pole must nagu siidhaigrul.

Levik ja rändamine. Siidhaigur on Euroopas kõige laiemalt levinud valge haigur. Tema põhiline leviala on Lõuna-Euroopas: pidev leviala on Ungarist ja Balkani poolsaarest alates (v.a Kreeka) üle Aasia kuni Filipiinide ja Jaapani lõuna osani. Siidhaigrut esineb ka Madakaskaril ja Aafrika lõunapoolsemates osades. Talvitub Aafrikas ja harvem ka Vahemere rannikul. Soojadel aladel on ta paigalind.

Kus võib kohata... Siidhaigrud pesitsevad niisketel ja soistel aladel ning nende pesitsusterritooriumid külgnevad üldjuhul veekogudega: järvede ümbruses olevad luhad, jõgede suudmealad, ka ajutised veekogud ning uhtniidud.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 22 aastat ja 4 kuud.

Eluviis. Siidhaigrud on häälekad, erksad ja üsna julged linnud. Nad pesitsevad puude otsas, enamasti teiste haigrute, tõmmuiibiste või kormoraanide läheduses. Naaberpesad paiknavad üsna lähestikku, alates 1-2 m.
Toitu hangivad nad päeval. Toidu hankimiseks kasutavad siidhaigrud erinevaid meetodeid: kord seisavad nad liikumatult paigal ning ootavad, millal “hiir magavale kassile suhu jookseb”, vahepeal hiilivad, tehes ka mõne kiirema sammu saagi jälitamiseks, aeg-ajalt ajavad jalaga vee sogaseks, et põhjamudast midagi maitsvat pinnale kerkiks. Vees toitudes sirutavad nad tihtipeale tiivad laiali, et vee peegeldust varjata.

Pereelu. Siidhaigur ehitab pesa kõrgele puu või põõsa otsa. Emane muneb päevaste vahedega 2-6 muna. Haudumine algab pärast esimese muna munemist. Haudeperiood kestab 21-25 päeva, hauvad mõlemad vanemad. Poegade eest hoolitsevad mõlemad vanemad. Umbes 4 nädala vanuselt hakkavad pojad pesa lähedal olevatel okstel “jalutama”. Noorlindude tiivad hakkavad kandma 40-45 päeva vanuselt. Pärast lennuvõimelisuse saavutamist jäävad pojad veel mõneks ajaks vanemate hoole alla, et neilt toiduhankimist õppida. Pärast pesitsushooaega uitavad siidhaigrud ringi, eriti noorlinnud. Tihtipeale on need uitamised üsnagi kaootilised ning eesmärgipäratud: kord põhja suunas, kord lõuna suunas. Paari nädala jooksul seavad kõik siiski sihi talvituspiirkondade poole.

Toidulaud. Siidhaigru põhitoiduks on kalad, konnad, koorikloomad, selgrootud ning veeputukad. Ära ei ütle ta ka väiksematest imetajatest.

Vaenlased. Praegusel ajal on siidhaigrute kõige suurem vaenlane inimtegevus: sobivate pesitsuspaikade vähenemine ja mürkide kasutamine põllumajanduses. Siidhaigruid kütitakse ka nende uhke sulestiku pärast (viimastel aastatel on selles valdkonnas edusamme astutud ja nende küttimine on paljudes piirkondades kas keelatud või range kontrolli all).

Arvukus. Eestis on siidhaigrut hohatud 2 korda. Euroopas pesitseb ~30 000 paari, Türgis ja Venemaal kokku 10 000-16 000 paari. Kogu populatsiooni arvukus on 640 000-3 100 000 isendit.

Iseärasused. -

Kasutatud allikad.
www.wikipedia.org
www.naturia.per.sg
www.birdlife.org
www.birdsinbackyards.net
www.birdguides.com
www.southendrspb.co.uk
www.eoy.ee
L. Jonsson “Euroopa linnud”, Eesti Ensüklopeediakirjastus
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980