Halltsiisitaja

Kaitse Eestis. Ei kuulu kaitse alla.

Millal võib Eestis kohata... Halltsiitsitaja on Eestis väga harv pesitseja. Meil võib teda kohata aprillist septembrini.

Välimus. Halltsiitsitaja on üks suuremaid ja jässaka kehaehitusega tsiitsitajaid. Nagu nimestki võib järeldada, on tema sulestik üsnagi ühtlaselt hall ja tuhm. Erilisi tundemärke sel liigil pole. Sulestik on hall vähe silmapaistavate tumedate triipudega. Isalind on emasest natuke suurem ja raskem, kuid nende sulestik on neil sarnane.

Segamini võib ajada... Tänu oma ühtlasele hallile värvusele on ta suhteliselt kergelt äratuntav. Teda võib segamini ajada koduvarblasega, kuid koduvarblase sulestik on erksamate värvidega ning koduvarblane on halltsiitsitajast väiksem.

Levik ja rändamine. Halltsiitsitaja on levinud Lääne- ja Lõuna-Euroopas, Kesk-Aasias ja Aafrika põhja-poolsetel aladel. Areaali lõunaosas on ta paikne, mujal aga hulgu- ja rändlind – talveks lendab lihtsalt lõunapoolsematele aladele. Eestis on ta haruldane haudelind.

Kus võib kohata. Eestis võib halltsiitsitajat kohata peamiselt Kagu- ja Põhja-Eestis ning Saaremaal. Ta asustab kuivi niite, põlde ja steppe, kus kasvab väiksemaid puid-põõsaid. Aeg-ajalt pesitseb ta ka aedade servades ja juurviljapõldudel, kuid asulasse sisse ta ei kipu.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 9 aastat ja 10 kuud.

Eluviis. Isalindudel meeldib postidel ja traatidel istuda ning tundide kaupa laulda. See laul võib meenutada isegi võtmekimbu kõlinat ning sellega kaitstakse/kuulutatakse oma pesitsusterritooriumi.
Väljaspool pesitsusaega kogunevad halltsiitsitajad salkadesse ning hulguvad niitudel, kõrrepõldudel ning lautade läheduses. Tihti moodustatakse seltsinguid koos talvikesega.

Pereelu. Pesitsusaladele tagasi jõuab halltsiitsitaja märtsis-aprillis. Halltsiitsitaja ei moodusta püsivaid ehk monogaamseid paare. Üldjuhul paaritavad isased mitu emast. Tihti on isaseid asurkonnas märkimisväärselt vähem kui emaseid ja siis on selline polügaamia loomulik. Linnuvaatlejad on suutnud jälgida isalindu, kes ühel hooajal jõudis paarituda 18 emaslinnuga. Sellise polügaamiaga kaasneb ka teine nähtus: kui emaslinnul on valida viletsa territooriumiga poissmehe ja hea territooriumiga polügaamse isase vahel, kipub ta üldjuhul eelistama viimast varianti. Pesa ehitab emaslind. Pesa tehakse maapinnale puju-, ristikheina või stepirohupuhma alla. Täiskurnas on 4-5 muna. Haub ainult emaslind ja haudeperiood kestab 12-14 päeva. Pojad lennuvõimestuvad 9-12 päeva vanuselt. Pärast esimese pesakonna üleskasvatamist hakkavad vanalinnud kohe teist kurna ja pesakonda looma. Pärast teise pesakonna üleskasvatamist kogunevad halltsiitsitajad suve lõpul salkadesse või parvedesse. Talvitusaladele lahkuvad nad tavaliselt septembris.

Toidulaud. Pesitsushooajal toitub ta põhiliselt putukatest, muul ajal seemnetest.

Vaenlased. Maapinnal pesitsedes võivad väiketsiitsitajat ohustada väikekiskjad, kelle saagiks võib täiskurn/pesakond langeda. Viimasel ajal avaldab liigi arvukusele üha enam mõju inimtegevus: põllumajanduses kasutatavad umbrohu- ja kahjuritõrjemürgid muudavad tema toidulaua kesisemaks. Teine sellega kaasnev nähtus on toidu mürgiseks muutumine.

Arvukus. Eestis kuni 5 paari, kogu populatsiooni arvukus 16-44 milj. isendit.

Iseärasused. -

Kasutatud allikad.
www.euring.org
www.wikipedia.org
www.birdlife.org
www.birdguides.com
blx1.bto.org
L. Jonsson “Euroopa linnud”, Eesti Ensüklopeediakirjastus
P. Sterry „Mis lind see on?” Varrak 2006
D. Couzens „Linnud” Varrak 2007
Loomade elu: 6. köide. Linnud / Tln.: Valgus, 1980