Hallpea-rähn e. Hallrähn

FOTO: Toomas Sõelsepp

Kaitse Eestis. III kaitsekategooria. (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka.)

Millal võib Eestis kohata... Paigatruu linnuna võib teda näha aastaringselt. Talvel võib tulla maja juurde tihastele pandud pekki nokkima.

Välimus. Hallrähni keha on pealtpoolt roheline, kollaka päranipualaga, altpoolt hallikas. Pea ja kukal on hall, peenike must haberiba, silma ja noka vahel peenike must silmalaik. Isalinnul on väike punane laik otsmikul, emalinnul punane laik puudub. Nokk lühike ja sale. Lend on tõtlik ja kiire, puude vahel põiklev ja üles-alla kõikuv.

Segamini võib ajada... Väga sarnaseks liigiks on roherähn ehk meltsas. Kere on pisut väiksem ja saledam kui roherähnil. Põhiliseks eristamistunnuseks on hallrähni hallikam pea ja hall kukal ning erinevus on punases pealaigus: roherähnil on pealagi laialt punane, hallrähni isalinnul on vaid väike punane laik otsmikul ning emalinnul punane laik otsmikul puudub. Roherähnil on ka lai must haberiba (isalinnul haberiba keskel ka punane triip), hallrähni haberiba on peenike must triip. Hallrähni keresulestik on pisut hallikam, kuid märgatavat vahet on raske teha. Kuna ka hallrähni sulestikus on väga palju rohelist tooni, peetakse teda sageli roherähniks, kuigi roherähne pesitseb meil märksa vähem kui hallrähne. Roherähn trummeldab harva erinevalt hallrähnist.

Levik ja rändamine. Hallrähn on paigatruu, rändab vähe. Asustab piirkondi Euroopa parasvöötme metsadest kuni Kagu-Aasia vihmametsadeni. Suurema raadiusega liigub ringi sügisel ja talvel. Eestis on levinud üle vabariigi, sagedamini leidub siiski Kesk- ja Lõuna-Eestis ning Saaremaal.

Kus võib kohata... Kesk-Euroopas pesitseb hallrähn jämedatüveliste puudega lehtmetsades, saludes, parkides ja suuremates aedades, tihti vooluvee ääres. Põhja-Euroopas ka segametsades ja üksikute vanade haabadega okasmetsades. Eestis eelistab pesitsemiseks valgusrikkaid sega- ja okasmetsi, lodu-sanglepikuid, puisniitu ning jõelammi. Väldib suurt metsamassiivi, meelsamini otsib pesitsuspaigaks väiksema metsatuka, sageli vee läheduses.

Eluiga. Pikim teadaolev eluiga on 5,5 aastat.

Eluviis. Lind püüab ennast varjata ja eriti sageli silma alla ei satu. Linnu leiab üles alles siis, kui ta lendu tõuseb. Kergem on lindu otsida häälitsuste järgi. Pesaterritooriumi hõivamise ajal trummeldab aktiivselt puuoksal, peale trummeldamist laseb kuuldavale melanhoolse kõrgetoonilise territooriumihüüu. Seda hüüdu on suhteliselt kerge järele aimata ning rähn tuleb uudistama hääle tekitajat, andes võimaluse teda vaadelda. Pesitsemise ajal lind pesapiirkonnast kaugele ei lenda, pärast pesitsemist aga hulgub laial territooriumil, sattudes ka linnaparkidesse.

Pereelu. Pesa uuristavad linnud ise lehtpuutüvesse, eelistades pehmema puiduga haaba või remmelgat. Pesa vooderdatakse puulaastudega. Pesas 5-10 muna. Haudeaeg 15-17 päeva. Mõlemad vanemad toidavad poegi väljaöögitud toiduga. Pojad annavad pesas valjuhäälselt märku tühjast kõhust, reetes sellega pesa asukoha. Pojad vägagi uudishimulikud ja küünitavad ennast pesaaugust välja. Pojad on lennuvõimelised 4 nädala möödudes.

Toidulaud. Meelistoit on sipelgad, kuid sööb ka puidus elutsevaid selgrootuid ning putukaid ja nende vastseid.

Vaenlased*. Peamisteks vaenlasteks on väikekiskjad.

Arvukus. Eestis elab 2000-3000 paari, Euroopas 360.000-640.000.

Iseärasused. Hävitab palju kahjurputukaid, kuid samas armastab väga süüa metsale kasulikke sipelgaid.

Kasutatud allikad.
http://en.wikipedia.org/
www.eoy.ee
www.riigiteataja.ee
R. Kuresoo, H. Relve, I. Rohtmets „Eesti elusloodus. Kodumaa looduse teejuht“, Varrak 2001
D. Couzens „Euroopa lindude täielik käsiraamat“, Varrak 2005
L. Jonsson „Euroopa linnud“, Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
P. Hayman, R. Hume „Linnusõbra taskuraamat“, Varrak 2004
E. Kumari „Eesti lindude välimääraja“, Valgus 1974