Rohe-kärnkonn

FOTO:

Kaitse Eestis. I kategooria (I kategooria liigid on liigid, mis on Eestis haruldased, esinevad väga piiratud alal, vähestes elupaikades, isoleeritult või väga hajusate asurkondadena ja/või liigid, mis on hävimisohus, mille arvukus on inimtegevuse mõjul vähenenud, elupaigad ja kasvukohad rikutud kriitilise piirini ja väljasuremine Eesti looduses on ohutegurite toime jätkumisel väga tõenäoline). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Täiskasvanud on sigimisveekogudes enamasti mais ja juunis. Kulleseid leidub veekogudes juunist juulini. Täiskasvanud on maismaal aktiivsed ca. septembrini.

Välimus. Täiskasvanud rohe-kärnkonn on kuni 10 cm pikkune krobelise nahaga loom. Tavaliselt on rohe-kärnkonnad hallika nahaga, mida ilmestavad rohelised (sageli tumeda servaga) laigud ja punased täpid. Naha põhitoon võib olla ka beež või heleroheline. Vanematel loomadel tavaliselt laigud suuremad, kui noortel. Silmad rohekas kuldsed, horisontaalse pupilliga.
Kullesed on väiksed ja tumedad. Suuremad kullesed (kuni 5 cm pikkused) on seljalt hallikasmustad või pruunikad heledamate laikudega ja heleda kõhuga.

Elupaik. Eelistab eriilmelisi kuivi liivaseid ja kiviseid piirkondi nagu valgusküllaseid metsi, rannaluiteid, kõrbeid, külasid ja tööstusmaastikke. Sageli just inimasulates ja nende ümber, toitudes tänavavalgusti valgussõõrides.

Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, harilikult selgete hallil põhjal olevate roheliste laikude järgi ära tuntav. Harva võib sarnaselt kõrele esineda kollase seljajutiga isendeid. Eestis pole nende 2 liigi levilad aga kattuvad seega segi mineku oht väike.
Laul erineb selgelt teiste kahepaiksete laulust, kuid võib segi minna kaerasori lauluga.

Levik. Rohe-kärnkonn on levinud Kesk- ja Ida-Euroopas, Põhja-Aafrikas. Kaspia mere, Musta mere ja Pärsia lahe ümbruses samuti levinud.
Kokku teada, et asustab vähemalt 25 riiki.
Eesti on rohe-kärnkonn ajalooliselt olnud Peipsi ja Pihkva järve äärsete külade loom. Viimastel aastatel pole inventuuride käigus enam ühtki isendit õnnestunud leida. Tegu, kas äärmiselt ohustatud või kardetavasti meil välja surnud liigiga.

Eluiga. Eluiga maksimaalselt kuni 40 aastat, looduses keskmiselt 14 aastat.

Eluviis. Päevasel ajal on loomad enamasti peitunud puunottide jms alla.
Liikvele lähevad õhtuhämaras, asudes toiduotsingutele. Selle liigi puhul on tavaline toitumine tänavalaternate all.

Pereelu. Kevadel (enamasti mais) liiguvad rohe-kärnkonnad sigimisveekogudesse. Üsna sageli kasutab just madalaid päiksepaistelisi vähese taimestikuga veekogusid, mis võivad olla ka riimveelised.
Isased laulavad iseloomulikku laulu ja veedavad ca 2 kuud veekogude juures. Emased tulevad vaid korraks kudema.
Viljastumine on väline, emane koeb vorstja kudunööri päisepaikselisse kohta ja isane viljastab munad. Täiskasvanud lahkuvad veekogust enamasti juuli lõpus.
Mune on ca. 2000-15000, paiknedes kudunööris enamasti 2 reana, 2-3 nädalat pärast kudemist kooruvad kullesed. Kullesed on tumepruunid kuni mustad heledamate laikudega ja ujuvad enamasti atktiivselt veekogus ringi. Noored kärnkonnad lahkuvad veekogudest enamasti juulis ja augustis, olles ca 2-3 cm pikad. Võib esineda massilist veekogust lahkumist, mil enamus noori lahkub samal päeval. Veekogu kaldad on siis otseselt kärnkonnadega kaetud.
Suguküpsus saabub tavaliselt lõunapool 2 aastaga, põhjapoolsetel aladel 5 aastaga.

Toidulaud. Toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest: ööliblikad, sipelgad ja ämblikud on üsna tüüpiliseks toiduobjektiks. Lisaks ka suuremad loomad nagu ussid ja teod.
Kullesed on taimtoidulised.

Vaenlased.
Roheline-kärnkonn on küll mürgine, kuid siiski toiduks mitmetele lindudele, lõunapool ka mõnedele madudele. Kulleseid ohustavad mitmed veeselgrootud, nagu kiilivastsed ja mardikavastsed.

Huvitavaid tähelepanekuid.
Häirimisel eritab mürgist nõre. Rohe-kärnkonnad on üsna vastupidavad loomad. Mõnelpool asustavad kõrbeid, teistes piirkondades võivad kudeda riimveelistesse ja ka reostunud veekogudesse.

Laul on üsna kaunis ja väga huvitav heli. Sarnaneb kaerasori lauluga, treenimata kõrvale sellest eristamatu.

Mitmel pool tegu populaarse lemmikloomaga, kes vajab küll üsna palju hooldust. NB! loodustest on kahepaiksete koju toomine keelatud!

Kasutatud allikad.
http://www.amphibiaweb.org/
http://www.eol.org/taxa/17173284
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodu … 3_220.html
http://www.herpfrance.com/amphibian/gre … iridis.php
http://et.wikipedia.org/wiki/I_kategoor … gid_Eestis
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”