Harilik kärnkonn

FOTO: Merike Linnamägi

Kaitse Eestis. III kategooria (III kaitsekategooriasse arvatakse liigid, mille arvukust ohustab elupaikade ja kasvukohtade hävimine või rikkumine ja mille arvukus on vähenenud sedavõrd, et ohutegurite toime jätkumisel võivad nad sattuda ohustatud liikide hulka). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Täiskasvanud liiguvad sigimisveekogudesse enamasti aprillis. Peamine sigimine on aprilli lõpus, mai alguses lahkuvad täiskasvanud veest ja on maismaal aktiivsed ca. septembri alguseni. Kulleseid leidub veekogudes maist juulini.

Välimus. Täiskasvanud kärnkonn on väga krobelise nahaga loom. Tavaliselt on harilikud kärnkonnad pruunikad, kuid on ka liivatooni, halle või punakaid isendeid. Kõhupool hallikas, enamasti mustriline. Silmad oranžikas kuldsed horisontaalse pupilliga.
Kullesed on väiksed, mustad. Suuremad kullesed (kuni 4 cm pikkused) ujuvad sageli suurtes tihedates parvedes.

Elupaik. Harilik kärnkonn elab väga mitmekesistes paikades. Tüüpiliselt asustab Eestis kuivi inimeste poolt hüljatud alasid (võsastuvad karjamaad, vanad talukohad jms. kohad), aga teda leiab ka inimasulatest ja metsadest.

Segamini võib ajada... Esmapilgul teiste kärnkonnadega, kuid erinevat kahest ülejäänud liigist on enamasti seljapoolt ilma mustrita. Samuti on kahest ülejäänud liigist palju tavalisem.

Levik. Harilik kärnkonn levinud peamiselt laialdaselt Euraasias. Kesk- ja Lääne-Euroopas tegu väga tavalise loomaga. Idapoole liikused muutub levik lünklikumaks, kuid levinud kuni Jaapanini. Euroopas puudub mõnedel Vahemere saartel, Iirimaal, Põhja-Soomes, Rootsi ja Norra mägisel alal.
Kokku teada asustus 41 riigis.
Eesti on harilik kärnkonn tavaline loom nii mandril kui saartel. Võib puududa pisematelt laidudelt.

Eluiga. Eluiga on hinnanguliselt kuni 40 aastat.

Eluviis. Päevasel ajal on loomad peitunud puunottide jms alla. Liikvele lähevad õhtuhämaras, mil neid võib sageli kohata ka näiteks autoteedel.

Pereelu. Kevadel peale talveunest ärkamist liiguvad kärnkonnad mitmesugustesse sigimisveekogudesse. Üsna sageli kasutatakse ka kaladega asustatud tiike, väikejärvi.
Isased laulavad üsna vaikselt- kostub see veidi krigisevate piuksatuste moodi. Emastel sageli isast väga valida ei õnnestu. Isased ronivad emastele väga agaralt selga, vahel moodustades kuhje või puntraid, kus suuremad isased pisemad lõpuks eemale tõrjuvad.
Viljastumine on väline, emane koeb vorstja kudunööri päisepaikselisse kohta ja isane viljastab munad. Täiskasvanud lahkuvad veekogust enamasti mai alguses.
Mune on ca. 3000-8000, 2 nädalat pärast kudemist kooruvad kullesed. Kullesed on tumepruunid kuni mustad ja neile on iseloomulik suurtes mustavates parvedes ringi ujumine. Noored kärnkonnad lahkuvad veekogudest enamasti juulis ja augustis, olles ca 2-3 cm pikad.
Suguküpsus saabub tavaliselt 4 aastaga.

Toidulaud. Toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, ussid, putukad). Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased.
Kullesed on taimtoidulised.

Vaenlased. Kuna nii kullesed kui ka täiskasvanud on mürgised, siis vaenlasi eriti ei ole. Kullesed saavad hakkama ka kaladega veekogudes. Täiskasvanutele on ohuks nastikud ja siilid, kes on ilmselt nende mürgi suhtes vähem tundlikud.

Huvitavaid tähelepanekuid.
Häirimisel võib kasutab ähvarduspoosi (nö. puhudes end täis ja sirutades endsirgetele jalgadele püsti) ja eritab mürgist nõre.

Isased võivad kätte võttes ka piiksatada.

Sigimisrändel saab suur osa loomi hukka tiheda liiklusega teedel.

Kasutatud allikad.
http://www.eol.org/
http://www.amphibiaweb.org
http://www.herpetofauna.co.uk/
http://www.bbc.co.uk/nature/wildfacts/
E. N. Arnold „Euroopa kahepaiksed ja roomajad”
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
Oma teadmised