Kõrvukräts varem kõrvukas räts

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Kõrvukräts ei ole Eestis looduskaitse all.

Millal võib Eestis kohata... Kõrvukrätse võib nägema hakata juba varakevadel, mil nad alustavad oma hääleka pulmamänguga ning siis läbi suve, mil nad oma järglasi kasvatavad. Talvituma jääjaid on samuti, kuid pikkadel öödel suudavad nad oma toimetused ära toimetada ning neid näeb päeval väga harva.

Välimus. (vaata pilte) Kõrvukräts püsib aastaringselt sarnase välimusega. See tähendab, et tema puhke- ja hundsulestik on samasugused. Noorlindudel on mitu erinevat faasi, mille kestel nad üprisiki erinevad välja näevad.

Segamini võib ajada... Soorätsuga. Liigi täpset määramist aitavad nende kakkude erinevad hääled, erinevat värvi silmad (soorätsu silmad on kollased, kõrvukrätsul oranžid ja sulgkõrvad, mis kõrvukrätsul tunduvalt silmatorkavamad on.

Levik ja rändamine. Meile talvituma jäävad kõrvukrätsud moodustavad kümnendiku suvisest kogupopulatsioonist, sügisene ränne algab juba septembris ja lõpeb novembris. Tagasi koju hakkavad meie rätsud saabuma märtsis-aprillis.

Kus võib kohata... Kõrvukrätse leiab metsast harvem, pigem on nad kultuurmaastike asustajad. Hullu pole ka sellest, kui kultuurmaastik on sööti jäänud, kuni see ei hakka võsastuma. Siis võib kõrvukrätse kuivanud ja noorte heinte vahel jahti pidamas näha.

Eluiga. Vangistuses hoitud kõrvukrätsud on elanud kuni 10 aastasteks. Looduses on keskmine eluiga tunduvalt lühem.

Eluviis. Kõrvukräts on valdavalt öise eluviisiga kakuline. Vastavalt toiduküllusele või selle puudusele võib kakke näha ka juba õhtuhämaruses või koidikul toimetamas. Kindel aeg, mil rätsud juba tunduvalt enne päevalõppu jahilennule asuvad on pesitsusaeg, sest paljud lisasuud, mis vajavad toitmist, nõuavad ka rohkem tööd. Niimoodi alustavadki vanalinnud õhtuse jahiga juba kuni kaks tundi enne päikeloojangut ja lõpetavad kaks tundi pärast tõusu. Öö on ju suvel lühike, et kõik kakutoimetused sellel ajal ära teha.

Pereelu. Hormoonid ja päevapikkus sunnivad kõrvukrätsudel pulmamänguga alustada juba märtsi keskpaigas. Siis hakkavad territooriume hoidvad isased öösiti tumedalt huilgama. Pulmalennu ajal võivad rätsud tõusta kõrgele ja lüüa iga neljanda tiivalöögi ajal tiibu omavahel kokku. Aprillis muneb emaräts kuskil metsasalus asuvasse mahajäetud varese- või harakapessa 3 - 6 muna, sõltuvalt saakloomade rohkusest. Haudeperiood kestab kuni 28 päeva. Pärast koorumist püsivad rätsupojad veel kuni kolm nädalat pesas, enne kui välismaailma avastama hakkavad. Sellel ajal võivad nad ühe päevaga läbida päris pikki vahemaid pesast eemale.

Toidulaud. Kõrvukrätsu toidulaua katavad suures osas kõiksugu pisinärilised. Kusjuures erinevalt paljudest teistest kakulistest ei kasuta kõrvukräts valdavas osas varitsusjahti, vaid lendab madalal maapinna kohal ja kuulatab. Varitsusjahi osakaal suureneb väljaspool pesistushooaega, kui toita on igal kakul vaid üks suu.

Võimalusel või hiirevaesematel aastatel võtavad rätsud toiduks ka linde, eriti neid, keda leidub kultuurmaastikel: lõokesi, roolinde ja rästaid. On teada, et rätsud on söönud ka suuremaid putukaid ja konni.

Vaenlased. Looduslikke vaenlasi on kõrvukrätsul vähe, sest teised suuremad kakud nagu näiteks kassikakk elab kultuurmaastikest kaugel. Küll võivad poegadele või munadele kallale pääsed nugised, rebased ja kährikud.

Hoopis suuremaks ohuks on öised autod, sest rätsud harrastavad madallenul jahti pidada ja siis on tavalised juhud, kui nende lennutee ristub auto omaga. Niimoodi saavad päris paljud kõrvukrätsud igal suvel otsa.

Arvukus. Arvukus varieerub Eestis erinevatel andmetel 1000 kuni 3200 paari vahel.

Iseärasused. Kõrvukrätsul on pealael sulgkõrvad, millel pole kuulmisega mitte midagi pistmist. Ta kasutab neid ärritatud olekus, et ennast pikemaks venitada ja niimoodi vaenlastele ohtlikum tunduda.

Väljaspool pesitsusaega võivad paljud kõrvukrätsud mitmekesi koos päeva redutada. Rekordiks on 100 pealine rätsuparv ühel puul istumas.

Kasutatud allikad.
Long-eared Owl
BBC Wildfacts
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
H. Kontkanen, T. Nevalainen, A. Lõhmus "Röövlinnud ja metsamajandus", Eesti Entsüklopeediakirjastus 2004
Oma silmad ja pea