Suula

FOTO: Sven Zacek

Kaitse Eestis. Ei ole kaitsealune liik.

Millal võib Eestis kohata... Haruldane eksikülaline, keda on nähtud ainult mõnel korral.

Välimus. Euroopa suurim kaladest toituv merelind. Suula üldvärvus muutub kuni suguküpsuse saavutamiseni. Esimese aasta noorlind on praktiliselt üleni pruun. Mida vanemaks suula saab, seda rohkem on tema sulestikus valget. Kolmandaks eluaastaks on kael ja keha alakülg muutunud valgeks, tiibade ülaküljed ja selg veel valge-pruunikirjud. Nelja aastast noorlindu eristab täiskasvanust ainult tume sabaots ja tiibade tagaserv. Täiskasvanud lind on üleni valge sulestikuga, vaid tiivad kuni nukkideni on mustad ja pea ning tagakael kuldselt kollakas. Kollane kaelavärvus  on intensiivne pesitsusperioodil, muul ajal vähemärgatav. Silmade ümbrus ja noka piir kitsalt maskina must. Suulale iseloomulik värvuskombinatsioon teeb ta ka halva nähtavusega kaugeltki kergesti äratuntavaks.

Segamini võib ajada... Vanalind on segiajamatu teiste liikidega, lendavat noorlindu võib suurelt distantsilt segi ajada ehk suurema tormilinnuga.

Levik ja rändamine. Levinud Põhja-Atlandi äärsete saarte ja mandri ranniku kaldaastangutel. Kolooniate üldarv on juba alla 60 piiri (arvestatavaid kolooniad ookeani läänekaldal 6 ja idakaldal 34), kuna sobivaid pesitsuskohti on vähe. Samas suurimate kolooniate suurus Kanadas ja Suurbritannias ulatub 60 tuhande pesani. 2/3 kogu populatsioonist pesitsebki Briti saartel ja rannikul. Suula on ainult osaliselt rändlind, eriti kui arvestada tema toitumispiirkonna suurust. Enamik linde jääb talvituma pesitsuskoha lähedusse. Ainult esimese aasta noorlinnud ja vähesed vanalinnud hajuvad lõuna poole kuni Lääne-Aafrika rannikuni. Osa noorlinde võib soojemasse piirkonda talvituma jääda isegi 2-3 aastaks. Meile lähim pesitsuskoht on Saksamaal.

Kus võib kohata... Rannikupiirkonnas juhuslikult.

Eluiga. Väga pikaealine lind, kelle rekordvanused erinevate allikate andmetel võivad ulatuda kuni 50 aastani. Keskmine eluiga 17 aastat.

Eluviis. Suula vajab suure linnuna pesitsuskohaks tuulist astangut või kõrgemat kaljut, kuna sealsed suhteliselt püsivad tõusvad õhuvoolud kergendavad õhkutõusmist. Hea ja kiire lendajana on ta maapinnal äärmiselt kohmakas. Tõusvates õhuvooludes võib tiibu liigutamata liuelda pika vahemaa.  Kui tal on vaja pikemaid distantse kiiresti läbida, siis lennustiil on jõuline.
Pesitsusperioodil kogunevad rannikuäärsetele kaljudele, kuhu ei pääse ligi röövloomad. Koloonia suurused algavad kümnekonnast paarist kuni 60 tuhandeliste hiigelkolooniateni välja. Taoline koloonia on väga kärarikas seltskond, samas suula väljapool kolooniat suurt ei häälitse. Pesitsusperioodil toitub sageli mitmesajapealistes salkades. Kui üks suula sukeldub, siis see on märguandeks ülejäänutele, et saak on kalaparve näol saadaval. Saagi järele sukeldub enamasti 10-40 meetri kõrguselt, saavutades sukeldumiskiiruse kuni 100 km/h. Pikeerides voldib järk-järgult tiivad ennem veepinnani jõudmist kokku. Suur kiirus viib ta mitme meetri sügavuseni, kui jalgadega kaasa aitab, siis saavutab kergesti 15 meetrise sügavuse. Sukeldumine vältab 5-20 sekundit. Vahest järgneb kalale ka madalamalt või otse veepinnalt. Saagi neelab alla alles veepinnale jõudes. Suulal ei ole kombeks toituda laevade kiiluvees.
Väljapool pesitsushooaega muutub suula seltsivus tunduvalt väiksemaks ja ta on siis praktiliselt erak.  Tunduks, nagu ta soovib vahepeal suvisest kärast puhata. Talvitub madalaveelistel mandrilavadel, kalastades ja puhates kuivale maale tulemata. Rannikul tuleb ta  siis ainult väga halva ilma korral või kalaparvele järgnedes.

Pereelu.  Pesitsuskoha suunas hakkavad suulad liikuma alates jaanuarist, märtsist algab suurem kogunemine koloonias. Isalinnud saabuvad esimesena, et hõivata ennem partnerite kohalejõudmist vana pesakoht. Esimest korda pesitseval isalinnul on rohkem tegemist. Ta peab kätte võitma omale territooriumi ja nokaga vehkides saavutama vaba emaslinnu tähelepanu. Isalind ehitab uue pesa rohust, vetikatest ja sulgedest, mille mätsib kokku savi ja väljaheidete abil. Suula kasutab sama pesakohta aastaid, kuni see näeb lõpuks välja nagu sulgede, kalaskelettide ja väljaheidete mägi. Pesad asuvad väga tihedalt ja nende vahe on ainult 60-90 cm. Noorel suulapaaril võib esimene pesitsusaasta sageli kuluda ainult tutvuse sobitamiseks ja pesa ehitamiseks. Ka võib noorte lindude pesitsemine häirimise korral võrreldes vanemate lindudega kergemini katkeda. Üldse jätab suula häirimise korral kergesti pesa maha.
Suulad moodustava eluaegsed monogaamsed paarid, paariseos uuendatakse iga pesitsushooaja alguses. Pesa juures kohtudes tervitavad kaasad alati rituaalselt. Selleks sirutavad nad nokad ja kaelad taeva poole ja pehmelt koputavad nokkasid vastamisi. Suula muneb mai lõpus juuni algul ainult ühe muna, kaks muna on neil väga harva. Muna hautakse kordamööda 42-46 päeva. Suulal ei ole haudelaiku nagu pingviinilgi ja ta on sunnitud hauduma lestade soojuse abil. Erinevalt viimasest ronib ta siiski lestadega muna otsa, mitte ei võta muna nende peale. Poeg koorub paljana ja udusulestik tekib talle alles nädala jooksul ning pärissulestik 6 nädala möödudes. Teda toidetakse poolseeditud kalaga, mida ta esialgu kougib vanemate kurgust. Hiljem panevad vanalinnud poolseeditud toidu pesa kõrvale, kust poeg seda iseseisvalt võtab. Kui üks vanalindudest läheb püügiretkele, siis teine jääb poja juurde. Kaitse on vajalik, et konkureerivad suulad ei hõivaks ihaldatud pesakohta ja ei tapaks selle käigus võõrast poega. Kui saagi järele on vaja lennata kaugemale ja tagasilend viibib, siis see võib sundida ka teist vanalindu kalastama minekuks pesa jätma, mis seab poja ohtu. Poega söödetakse keskmiselt kolm kuud. Noorlind võtab sageli peale söötmise lõpetamist mitu päeva hoogu, et lõpuks merele minna. Osaliselt näeb see minek välja lendamisena, teisalt lihtsalt kalju otsast kukkumisena, mis võib lõppeda vee asemel ka kaljudel. Kes jääb allatulekul vigastamata, see suundub merele. Toitmisperioodil tekkinud rasvakihist jätkub kuni püügioskuste lõpliku omandamiseni.
Suulad pesitsevad seimest korda 5 aastaselt.

Toidulaud. Toitub kuni 30 cm pikkustest kaladest, nagu heeringas, makrell ja moiva ning ka kaheksajalgadest.

Vaenlased. Suuladel puuduvad looduslikud vaenlased. Ainult üks koloonia asub kohas, kuhu võivad rebased ligi pääseda. 18. sajandil hävitati inimeste poolt intensiivselt, tarvitades nende mune ja noorlinde toiduks. Hävitamine lõpetati alles eelmise sajandi algul.
Praeguseks kõikjal pesitsuskohtades kaitse all. Ainult Šotimaa rannikul asuval Lewise saarel lubatakse neid piiratud ulatuses tappa kohaliku delikatessi valmistamiseks.

Arvukus. Suurbritannias ligi 219 tuhat paari, Euroopas kokku 300-450 tuhat paari, Kanadas ligi 90 tuhat paari. Arvukus kasvab umbes 3% aastas.

Iseärasused. Suulal on suurel kiirusel sukeldumisel saadava löögi pehmendamiseks amortiseerivad kurgupaunad ning õhukotid naha ja lihaste vahel. Täiskasvanud suuladel on ka ninasõõrmed kinni kasvanud, vältimaks sukeldumisel sinna vee sattumist. Lindudest vähesena näeb ettepoole mõlema silmaga korraga, mis aitab saagi paiknemist suurelt kauguselt täpselt määrata.

Kui pesitsuspaiga läheduses saabub toidunappus, siis võivad suulad lennata kalastama sageli 150-200, harva kuni 600 kilomeetri kaugusele. Vaatamata suhteliselt suurele lennukiirusele piirab nende lennuraadiust siiski äraoleku aeg. Kui nad on kauem ära kui pool ööpäeva, siis riskivad partneri pesalt lahkumisega. Ja nagu näitab elu, siis selles osas suulad eksivad piisavalt sageli.

Kasutatud allikad.
Wikipedia.org
http://www.euring.org
http://www.bto.org/birdfacts/
http://www.hww.ca/hww2.asp?id=58
C-F. Lundevall, M. Bergström 'Põhjamaa linnud', Varrak 2005
D. Couzens ‘Linnud’ Varrak 2007
O. Renno (koostaja) ‘Eesti linnuatlas’ Valgus 1993
Loomariigis, UAB IMP Baltic 2001 Vilnius