Harivesilik

FOTO: Merike Linnamägi

Kaitse Eestis. II kategooria (II kategooria kaitse all on liigid, mis on ohustatud, kuna nende arvukus on väike või väheneb ning levik Eestis väheneb ülekasutamise, elupaikade hävimise või rikkumise tagajärjel ning liigid, mis võivad olemasolevate keskkonnategurite toime jätkumisel sattuda hävimisohtu). Kaitsealuseid kahepaikseid ei või püüda, tappa, ohustavalt häirida ega kahjustada nende elupaiku.

Millal võib Eestis kohata... Täiskasvanud harivesilikud saabuvad sigimisveekogudesse enamasti mais ja viibivad seal juuni lõpu juuli alguseni. Noored vesilikud lahkuvad veekogudest enamasti oktoobris. Täiskasvanuid ja noori on palju lihtsam leida just vees. Maismaal on nad enamasti üsna märkamatud ja päevasel ajal peitunud puurontide ja kivide alla.

Välimus. Täiskasvanud harivesilik on kuni 15 cm pikkune kehaehituselt veidi sisalikku meenutav loom. Maismaaperioodil on tal must krobeline kärnkonna nahka meenutav nahk ja oranž mustade täppidega kõht. Kevadel on isastel loomadel seljal pikk hambuline hari mis katkeb saba alguskohal ja sabal on eraldi hari. Pulmarüüs isastel on saba mõlemal küljel sinakas triip.
Vastsed on õrnad kuni 8 cm pikkused beešid loomad, kellel on pea külgedel välislõpused ja haprad jalad (esijalad arenevad enne tagajalgu). Saba uimekurrul enamasti tumedad tähnid ja saba lõppeb niitja jätkega.

Elupaik. Harivesilikud elavad üldiselt kaladeta liiva- või savi põhjaliste väikeveekogude ümbruses. Päiksele avatud lauge kaldaga ja õrna veetaimestikuga veekogu on neile sobivaim. Nad on reostuse suhtes tundlikud, seega ei leia neid eutrofeerunud (rohketoitelistest) veekogudest või ka Eestis suhtesliselt levinud ulatuslike põldude lähedastest veekogudest. Eelistatud on veekogud millest 50 m raadiuses on ka metsa ja rohumaad -- need on alad, kus täiskasvanud saavad toitumas käia ja kus ka talvitutakse.
Talvitumiseks kasutab väikeloomade urge, erinevaid kõdupuidu aluseid, aga ka väikemajapidamiste keldreid.

Segamini võib ajada... Tähnikvesilikuga, kes on pisem, enamasti beeš ja sileda nahaga. Esmapilgul võib meenutada ka sisalikke.

Levik. Harivesilik on levinud Põhja- ja Kesk-Euroopas, Venemaal kuni Kurganski oblastini, kokku 27 riigis.
Eesti on harivesiliku levila põhjaosas. Mõned leiukohad on teada Pandivere kõrgustikult. Enamus leide aga Lõuna ja Kagu-Eestis. 2006 aasta seisuga oli teada vaid 150 sigimisveekogu, neist ca. 100 Haanja looduspargis. See number on põhjaliku seire ja veekogude taastamise tõttu veidi tõusnud, kuid harivesilik on siiski veel vägagi ohustatud liik.

Eluiga. Eluiga on hinnanguliselt umbes 25 aastat. Kuid looduses saavad nii vanaks vaid väga üksikud.

Eluviis. Soojal perioodil veedavad täiskasvanud kevadel üsna pika aja vees sigides. Selge veega veekogudes võib veid kaldalt rahulikult jälgida. Pulmad toimuvad aga pigem öösiti. Korraliku taskulambi abil on aga needki jälgitavad.
Ülejäänud suve ja sooja sügise veedavad harivesilikud maismaal toitudes. Peitudes kändude ja juurikate alla keskpäevase päikse eest, on neid maismaal raske leida. Tüüpiliselt liiguvad vesilikud aeglasel kõnnil, otsides järgmist saaklooma. Vaenlast kohates võivad teeselda surnut ja eritavad ebameeldiva maitse ja lõhnaga nõre.
Külmal perioodil magavad nad talveund, selleks valitakse mõne looma urg või vana polkõdunenud kännualune. Inimasustuse läheduses kasutatakse meeleldi ka vanu maakeldreid.

Pereelu. Kevadel kui esimesed madalad veekogud päikse poolt soojemaks muutuvad rändavad vesilikud sigimisveekogudesse. Isased kasvatavad endale pulmarüü: kõrge harja sabale ja kehale ja erksa triibu sabale.
Isane sooritab emase äravõlumiseks pulmatantsu, milles oluline osa on saba lehvitamisel- nii levitab ta oma feromoone. Mida emane siis nina ja suuga tunneb. Kui emane on isasest huvitatud siis isane meelitab ta enda järel kõndima ja asetab maha oma spermapakikese, ning kõnnib edasi ja peatub kui emane on kloaagiga spermapakikese kohal, ning emane korjab selle pakikese üles.
Edasi seiseb emasel ees suur töö, ta peab munema hulga (tavaliselt ca. 300, erandina kuni 700) mune. Iga muna pakib emasloom ükshaaval keerukate liigutustega veetaime lehe vahele, voltides lehe kokku, hoides seda niikaua tagajalgade vahel kuni leht kokku kleepub. Päevas jaksab emane niimoodi muneda kümmekond muna. Sigimise lõpetanud täiskasvanud lahkuvad tavaliselt juuli alguses veekogudest.
Munade areng sõltub temperatuurist, kestes 10-25 päeva. Seejärel kooruvad vastsed, kes meenutavad kalamaime. Aktiivselt toitudes kasvavad nad üsna kiirelt, peagi tekivad neile esijalad, seejärel tagajalad. Septembris, oktoobris lahkuvad noored veest, osad neist rändavad uusi veekogusid otsima.
Suguküpsus saabub umbes kolme aastaga, siis liiguvad noored esimest korda sigima.

Toidulaud. Toituvad peamiselt erinevatest selgrootutest (teod, putukad) aga ka selgroogsetest (konnakullesed, vesilike vastsed, kalamaimud) keda õnnestub kätte saada. Enamus saakloomi on suhteliselt aeglased. Vees on võimelised püüdma ka kiiremaid objekte.
Erinevalt päriskonnadest on ka vastsed röövtoidulised süües erinevaid väikeselgrootuid.

Vaenlased. Harivesilikule peamiseks vaenlaseks on sageli sigimisveekogudesse asustatavad kalad. Lisaks on vastsed ja noored vesilikud kergeks saagiks ka suurematele veemardikate ja kiilide vastsetele. Peamiseks ohuks on neile aga sobivate veekogude kadumine.

Huvitavaid tähelepanekuid. Harivesliliku nimi tuleb isastele pulmaajal tekkivast ilusast harjast. Meeles tuleb aga pidada, et hari on ka tähnikvesiliku isastel.

Harivesilik on väheliikuv, erinevates teadusartiklites on näidatud et täiskasvanutest enamus ei liigu sigimisveekogust kaugemale kui 50 m. Sellise suhteliselt suure looma kohta on see väga väike kaugus. Ja teeb tema jaoks keerukaks ka uute alade asustamise. Õnneks on noored veidi agaramad ja võivad veekogust isegi 1 km kaugusele minna.

Kasutatud allikad.
http://et.wikipedia.org/wiki/II_kategoo … gid_Eestis
http://www.eol.org/taxa/17172465
http://www.wildaboutbritain.co.uk/great-crested-newt
L. C. Adrados, R. Rannap, L. Briggs „Eesti kahepaiksete välimääraja”
M. Linnamägi „Elupaiganõudlus kahe erineva populatsioonitrendiga liigil: harivesilik ja tähnikvesilik Eestis”
R. Rannap, P. Pappel, M. Linnamägi „Tegevuskava harivesiliku kaitse korraldamiseks Eestis 2007-2012”
Oma teadmised